Algas nädal 12. Viimane nädal.
Algas nädal 12. Viimane nädal.
Fotokonkurss "Sport objektiivis", tähtaeg 30. aprill.
Lähiaja kontserdid (kokkuvõte Rösterilt)
Ajaleheartiklid kirjeldasid Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli inglise keele tunnis toimunud intsidenti, mille käigus õpetaja tunnis naerma puhkenud õpilase tõttu enesekontrolli kaotas ja teda juustest rebis.Postimees: Õpilase ründamine tõi õpetajale kriminaalasja
Ning sealtsamast kommentaariumist:
mitteõpetaja 15.03.2006 12:54
ju oli tegemist nö viimase piisaga õpetaja kannatuste karikas. sageli õpilased kerjavad oma käitumisega keretäit. kui nad selle saavad, on aga pill lahti. suhtlemine on kahepoolne. ei saa nõuda kõigi õiguste järgimist sellelt, kelle suhtes ise mäkra mängitakse. kuda küla koerale, nii koer külale.
Ma ei ole siiani võtnud füüsilise karistamise osas kindlat seisukohta, kuid ma olen kindel, et lapsevanema ja lapse ning õpetaja ja õpilase vahelised suhted on erinevad. Lapsevanemate puhul on füüsilise karistamise põhjenduseks kasvatuslik eesmärk ning aeg-ajalt lipsab sekka ka arvamusi, mille kohaselt inimene on loom, seega on ka laps loom, ja loomariigis ei ole füüsiline mõttevahetus taunitav.
Mõtlema panin mind kommentaaris olev väljend "... õpilased kerjavad oma käitumisega keretäit". See on üsna levinud väljend, mida sarnastes olukordades kasutatakse - ma arvan, et paljud inimesed on sellega intuitiivselt ka nõus.
Püüdsin ette kujutada vastupidist olukorda, kus õpetaja (kes siis ilmselgelt ei ole ühegi standardi järgi hea õpetaja, olgu konkreetne "hea õpetaja" definitsioon milline tahes) kerjab oma käitumisega keretäit. Mille järgi hinnatakse seda, kas kellegi käitumine on keretäit kerjav või mitte? Oletame, et õpetaja jaoks oli see konkreetne juhtum tõepoolest viimane piisk karikasse, ta kaotas enesevalitsuse ning andis voli oma loomalikele instinktidele, mis annavad justkui loa oma seisukohti endast väiksemale/nõrgemale füüsiliselt selgeks teha. Kas õpetaja tohib endale midagi sellist lubada? Professiooni esindajana - ei. Inimesena - ei. Kas selliseid asju juhtub - jah. Miks selliseid asju juhtub - sest inimene on loom. Inimene ei ole võimeline igas võimalikus olukorras enesevalitsust säilitama. Samas - lasta olukorral nii kaugele minna, kus õpetaja tunnis enesevalitsuse kaotab, on väär. Sellele peaks eelnema ennetav tegevus kas õpetaja enda, õpilaste või kooli juhtkonna poolt - sest tõepoolest võib oletada, et tegemist ei olnud isoleeritud juhtumiga, vaid pikemaajalisema konflikti kulminatsiooniga.
Kui me õigustame täiskasvanu poolt füüsilise karistusakti sooritamist (olgu täiskasvanuks siis lapsevanem või õpetaja) sellega, et teine pool "kerjas keretäit", siis miks ei võiks sama skeem olla õigustatav ka teisipidi vaadatuna - nii, et nõrgemal (ehk lapsel/õpilasel) saab mõõt täis ning ta füüsilise "karistusakti" sooritab, lüües õpetajat või lapsevanemat.
Ettekavatsetus on siinkohal oluline märksõna. Kui õpetaja tuleb tundi kavatusega õpilast lüüa, siis on tegemist ettekavatsetud käitumisega, misläbi on õpetajal olnud võimalus oma teo tagajärgedele mõelda ning seetõttu peaks tema tegu olema karistatav. Ma pole jurist, kuid mulle tundub, et selles idees pole midagi revolutsioonilist ning et suur hulk seaduseid sellele põhimõttele ka toetub. Kui õpilane tuleb tundi kavatsusega õpetajat lüüa, on tegemist samuti ettekavatsetud teoga - selle erinevusega, et teatud vanuseni ei ole õpilane (laps) võimeline oma teo tagajärgi ette analüüsima. Jällegi, samad põhimõtted on seadusandluses aluseks.
Kas aga ettekavatsemata akti puhul on täiskasvanu millegi poolest "parem" lapsest? Võib väita, et täiskasvanu väärtushinnangud on pädevamad ning et ta siiski kontrollib ennast mingil määral ka enesevalitsust kaotades. See aga ei ole kergendav asjaolu! Täiskasvanu ei ole lapsest parem a priori seetõttu, et ta lihtsalt on täiskasvanu.
Isiklikult arvan, et enesevalitsust kaotades on täiskasvanu ja laps ühel pulgal - mõlemad käituvad instinktiivselt, loomalikul tasandil. Kaks looma, kes võitlevad. Tegelikult küll on tihti üks pool loom ja teine inimene. Ainus vahe on selles, et üldjuhul on täiskasvanu tugevam ning loomariigi seaduste järgi on tal seega rohkem õigus. Aga ... täiskasvanu peaks ju alati ja eelkõige olema "ikkagi inimene", kas pole?
Kuidas saada aru sellest, milline inimene tegelikult on?
Täiskasvanu ja lapse olemusest arusaamine erineb selle võrra, et aja jooksul on täiskasvanud õppinud enda negatiivseid (ehk teiste jaoks tõekspidamistevastaseid) omadusi paremini varjama. Head iseloomujooned ja omadused tulevad aga kiiresti välja; neid on palju raskem varjata, isegi täiskasvanutel.
Minu jaoks on korteris piisavalt soe siis, kui saan seal riieteta olla. Täitsa ilma.
Kujutage seda endale ette.
Ingveritabletid leiate nüüd ravimikapi alumiselt riiulilt.
Pühendusega.
Tänane juhuslik kohtumine. Üks visatud pilk ning sellele järgnenud vaikiv seisukohavõtt. Kui fantastiliselt hea oli hetk hiljem iseendale meelde tuletada, et enam ei pea ma sellest hoolima ning seejärel see pilk mõttes p*rse saata. Ei enam!
sa oled õnnetu inimene ning teed ka enda ümber olevad inimesed õnnetuks. See teeb mind kurvaks, sest õnnetud inimesed teevad mind kurvaks. Samas ei ole mul sinust kahju, sest sa ei taha ise ennast aidata.
Üldiselt.
On huvitav, kuidas erinevad eluetapid eri moel lõppevad.
Täna hommikul sai üks eluetapp enda jaoks lõpetatud ning selle üle on hea meel. Lõpp oli lõpp selle sõna heas tähenduses. Olulised lahtised otsad sai kokku tõmmatud ning saabus rahu. Need asjad, mis tegelikult lahenduseta jäid, ei ole enam tähtsad. Need inimesed, kellega lõpuks vastastikust aktsepteerimist ei saavutanud, ei ole enam tähtsad. Tähtis on see, et oskan loodetavasti läbielatust järeldusi teha, möödalaskmistest õppida ning kogemusi edaspidi enda ja teiste hüvanguks kasutada.
See paari aasta tagune olukord oli teistsugune. Loomulikult oli teistsugune ka olukord, mis tööalastest põimetest hoolimata oli siiski eelkõige isiklik. Võib-olla on seda isegi vale lõpuks nimetada - pigem oli see ühe "elemendi" ammuse kadumise tunnistamine. Mis puudutab teist "elementi", siis ... eks elu näitab. Võib-olla kahe, võib-olla kümne, võib-olla kahekümne aasta pärast. Kõiki asju ei ole võimalik kontrollida. Hea on see, et jama läbi sai, halb on see, et ka need asjad, mis päriselt olulised, seeläbi kannatada said.
Nagu näha, ei olnud too "lõpp" päris see, mis peaks. Lahtised otsad jäidki lahtiseks ning lahenduseta asjad on jätkuvalt tähtsad. On olukordi, asju, inimesi, millele ei saa käeviibutusega joont alla tõmmata, isegi kui viibutaja end kõikvõimsana tunneb.
Niimoodi võrreldes on hea teada, et on neid etappe, mille lõpp on ... asjalik. Ja mille pagana pärast peakski lõpp olema kole, kui tegemist on täiskasvanud inimestega.
Miks on nii raske elust lihtsalt mõnu tunda? Olen ennast justkui kõrvalt vaadates avastanud, et olukorra nautimise asemel kipun ma mõtlema järgnevatele, mugavust vähendavatele asjadele.
Nii näiteks suudan ma Tallinnas käies sealse ettevõtmise nautimise asemel muretseda selle pärast, et õhtul peab tagasi sõitma ja et järgmiseks päevaks on veel mitu asja vaja ära teha jne.
On see loomulik?
Vastlapäeva tähistati oma koolis lumekujude ehitamisega - esmalt "said sõna" nooremad klassid ning lõuna ajal aeti soojadest klassiruumidest lume sisse hullama vanemad klassid.
Ma igatsen oma kooli järele.
Eelmine aasta oli minu jaoks viies ja ühtlasi ka viimane seal õpetamise aasta. Lõpetasin koos klassiga, millega olin aja jooksul tugevalt kokku kasvanud, hoolimata väikesest tundide arvust ning sellest, et ma koolis sugugi iga päev ei viibinud. Arvasin, et selle klassi õpilaste lahkumisega lahkub koolist ka see hing, mis mind emotsionaalselt toitis, kuid peale Peterburi-reisi ning eilset lumeüritust veendusin, et see sugugi nii pole. Seal koolis olles on ikkagi selline hea ja kodune tunne. Nendest õpilastest, keda mina kunagi õpetanud olen, on alles jäänud vaid käputäis (10, kui täpne olla), kuid see ei vähenda sugugi kooli kodusust.
MHG-ga on teine lugu. Seal tunnen ma ennast koduselt ikkagi oma endiste õpilaste (ja nende praeguste klassikaaslaste) seltsis, kuid kooli suhtes sellist kodukooli-tunnet pole millegipärast tekkinud. Tegelikult ma selle üle muidugi ei imesta - kolm aastat on siiski mõnevõrra lühem aeg kui viis, eksole, ning ka seotuse tasand on veidi teine (väike kool on ikka väike kool ja suur kool on suur kool). HTG-ga pole ma veel konkreetsemat suhet luua suutnud, ma ei oska kooli enda jaoks defineerida ei eraldiseisva üksusena ega ka läbi õpilaste. Samas - möödas on vaid pool aastat, eksole.
Reisid on võimsad emotsioonitekitajad. Venemaa võimendab seda veelgi, mingil põhjusel. Nii hiljutine Moskvas-käik kui eelmise nädala Peterburi-reis olid minu jaoks emotsionaalselt väga rikastavad. Mulle meeldib inimesi jälgida, neid tundma õppida ... ning olgem ausad, reisil saavad ka nimed kordades kiiremini selgeks kui koolikeskkonnas. Minul vähemalt.
Ma igatsen oma kooli järele.