veebruar 2006 Archives

Kolm päeva Peterburis on samaaegselt nii väsitav kui kosutav.

-15 kraadise külma kompenseerimiseks valas päike kirikutornid valgusega üle, nii et need üle linna kuldselt särasid. Väga kaunis oli. Talvepalee ette oli taaskord ehitatud jäälinn, mille tõeline ilu avanes alles õhtul, kui sinakas valgus läbi jääplokkide kumades kogu kompleksi salapäraselt valgustas. Nevski prospekt öiste tulede paistel, kallid poed ja klubid, bulotšnajad ning aptekad.

Esimest korda oma Peterburis käimiste jooksul oskasin ma nautida Tsarskoje Selo lossi ilu. Võib-olla oli põhjuseks tasakaalustav efekt, võrreldes Peterburi röögatusuurte hoonetega, ei tea. Tegelikult tundus tol hetkel, et asi on kohas - endal oli seal hea ja rahulik olla ning õpilasedki tundsid ennast vabalt - spontaanne lumesõda lossipargis oli ... vaba. Meeleolu andis mõista, justkui oleks kõik mured jäänud seljataha ning ees on vabadus ja rahu. Mõnus!

Mõned praktilised tähelepanekud edasiseks.

Music Halli etendused on head, kuid nooremate õpilaste jaoks on need hoolimata muusikalisest osast siiski igavad, sest vene keel pole nende jaoks arusaadav.

Linnas söömiseks on heaks kohaks, nagu ka Moskvas, Jolki Palki nimeline söögikoht. 230 rubla eest saab kas sooja või külma rootsi laua (erinevaid toite mõlemal juhul üle 10), 390 rubla eest saab loa mõlemast lauast endale head ja paremat taldrikule kuhjata. Õlle hinnad algavad 70 rublast ning jõhvikamorss on sama hinnaga. Bussiga sõites märkasime ka Kroška Kartoška kioskit, kuid kahjuks lähemale ei jõudnud. Pakutakse seal mundris kartuleid (kogemus taas Moskvast), millele saab ise valida täidised. Maitsev ja toitev.

Karelia hotelli biznis-klas toad on võimsad. Kahene numbrituba koosneb kahest toast - magamistuba ning elutuba. Numbritoas on ka kaks vannituba (ühes WC, teises vann ja WC), külmik, kaks telerit ja videomakk. Hommiksöök rootsi lauas on kahe aastaga saanud korraliku facelifti, varasemale vorsti-juustu valikule on lisandunud ka suurem valik sooje roogi.

Viimaseks moeks on igasuguseid krõpse ja snäkke maitsestada punase kalamarja moodi. Taaskord mälestus Moskvast, kus mina oma kalamarjakrõpse nautisin ja teised mind hämmingus vaatasid - need krõpsud on jätkuvalt head.

27 rubla maksev naturaalne vein on täiesti joodav.

On huvitav tagantjärele märgata seda, milliseid värve oled enda ümber aja jooksul kogunud.

Peale eelmise aasta lõpu pisiremonti on kõige huvitavam jälgimispiirkond vannituba. Ruumi värvilahendus on soe: pruunikas-beeþikas põrand (just selline, nagu tahtsin, kuigi 2x kallim kui planeeritud, ehk siis tavapärane värk) ning beeþid punaka varjundiga seinad. Ühesõnaga, soojad toonid.

Vannituppa varutud kosmeetika aga, kui nii võib öelda, ilmub koju veidi teistes toonides. Esimest korda panin alateadlikku värvivalikut tähele siis, kui kõik potsikud-totsikud-pudelid rohelise laine moodustasid. Tõesõna - kõik olid rohelised. Tegemist ei olnud teadliku valikuga, kuid kindlasti oli selleks oma kindel põhjus, miks ma poes leti ääres kaupu valides eri kordadel ja eri tootegruppide juures kindlat tooni tooteid eelistasin.

Tasapisi on hakanud roheline grupp välja vahetuma sinise vastu. Hambapasta ning dušigeel on juba karva vahetanud, samamoodi ka rätikud. Taaskord on tegemist alateadliku valikuga. Kui järele mõelda, siis poes kaupu valides jääb just vannitoatarvete osas alati mingi kindel osa pakendivärve vaatluse alt välja - need on justkui reklaamid, mille eetrissetuleku ajaks tajud ennast miinimumreþiimile viivad ning mõtted eemale kanduvad.

Miks just sinine? Miks roheline? Miks esimene teist praegu välja vahetab? Miks mitte kollane või punane või misiganes muu toon? Miks mitte soojad toonid, mis mulle vannitoa enda värviskeemi juures tohutult meeldivad? Miks ma enda WC sinisena sisustasin, selle asemel et ka sinna soojad toonid valida? Miks köögi juures (mis praegusel hetkel oma järge ootab) mul vaimusilmas punane värvilahendus domineerima kipub? Miks ma toa seinu kollasetriibuliseks tahan?

Talvine Venemaa ootab ...

Aprillis aga, kui kõik sujub, Londonisse.

Delfis avaldatud artikkel (Pedagoog: Kes kasvatab lapsevanemat?), mille sisu on küll nõrgapoolne, kuid pealkirjas esitatud küsimus asjalik, nii asjalik ...

Oehh ... taaskord lisandub üks teema, millel tahaks pikemalt arutleda, kui aega tekib.

Kui lapsevanem loodab, et ülemäära hellitatud ja adekvaatsete väärtushinnanguteta lapsest koolis tore inimene vormitakse, siis peab ta paratamatult pettuma. Kool ei jõua viie kuni kaheksa tunniga päevas tasa teha seda hävitustööd, millega lapsevanemad kodus ööpäevaringselt tegelevad.

That's what he says between the lines anyway. What he actually says is that if the government wants ID Cards to work it should pay attention to all those things that it is known more for neglecting when implementing IT projects.

In summary, it is define a project's objectives well from the start, fix it in stone, give it strong leadership, audit its progress thoroughly, test it properly. That is, avoid doing going the usual way of government projects: plan it on the back of an envelope, ask for the world and plan for it to be built in a day by a couple of blokes found hanging around outside the Job Centre.

Käsi püsti, kellele kirjeldus asjade tavapärasest käigust tuttav tundub.

Aeg on elama hakata.

25 aastat läks selle arusaamiseni jõudmiseks.

Selle ürituse juures on liiga palju asju valesti. Liiga palju.

Kristjan kirjutab, teised kommenteerivad. Pets kirjutab kah.

Lisaks sisulistele etteheidetele (alates hindavast þüriist, kes on kahtlemata väga toredad inimesed, kuid ikkagi inimesed, eksole, lõpetades ebaadekvaatse avaliku hindamismetoodikaga, rääkimata elementaarsest kontrollist välistamaks sama blogi mitmekordse esitamise) häirib mind veebilehe juures ka kujundus, mis püüab kasutada moodsat lähenemist veebidisainis, kuid kukub minu silmade jaoks hädiselt välja. Triibud ei päästa alati, kusjuures. Ei ole stiilne, hoopis rusuv on. Esimesed rohelised rohulibled Annelinna majade vahel, millega kaasas ei käi mitte rõõm saabuvast kevadest vaid lume alt välja sulanud "loodustooted".

Fotot võib südamerahuga hinnata inimene tänavalt - see kas meeldib või ei meeldi. Spetsialistid võivad vaielda kunstilise ja tehnilise külje üle, kuid need on metatasandid. Ajaveebi aga ... tegelikult ma ei ole üldse kindel, et sõna "ajaveeb" on väga hea vaste ingliskeelsele sõnale "blog" või "weblog". Ajaveeb lisab ajakirjandusliku või päevakajalise mõõtme. Tegelikult on paljud blogid päevakajalised vaid autori enda jaoks, lugejate jaoks oleks kirjapandud teemad sama aktuaalsed või mitteaktuaalsed ka kahe või viie aasta pärast.

Kui ma lisaks enda blogi ning paluks kahekümnel sõbral panna sellele hinne 10, siis kas ma oleks seeläbi koheselt kõvem tegija kui see, kellel (võimalikkuse piires) objektiivne keskmine hinne on 9,8? Või kui ma kolm minutit enne konkursi lõppu lisan blogi ning panen sellele ise kohe 10 punkti, siis kas see on koheselt þüriile hindamisele minevate blogide nimekirjas? Võitlen kiusatusega neid hüpoteese tõestada.

Kuidas hinnatakse ajaveebi? Kas lugupeetud þürii loeb iga nominendi puhul läbi kõikide kategooriate kõik postitused või hindab viimase kolme järgi? Hinnatakse muuhulgas ju ka mitmekesisust, kas pole.

KÜSITLUS:

Mina, auväärt vastaja XXX, teen oma igapäevast (põhikohaga) tööd sellepärast, et:

a) töölkäimine on võimalus enda hobisid finantseerida
b) see töö ongi minu hobi
c) töö on tihedalt seotud minu õpingutega
d) süüa tahaks, järelikult tuleb raha teenida
e) töö on minu elu
f) ...

Tehke palun enda kohta valik või pakkuge välja uus variant. Ei pea vastama enda nime alt, kui soovi pole. Tahaks saada ausat, mitte "ma tahan et teised minust niimoodi arvaksid" pilti.

Ei, kriis on möödas (*vihjates probleemidest pikitud postitustele mõnda aega tagasi*:) Nüüd saan seda küsimust küsida ilma, et endal valus oleks.

George Heriot's School - religiooni- ja filosoofiaõpetus jagatuna kuue kursuse vahel