november 2005 Archives

Hetkel on sada protsenti selline tunne, et vaja oleks midagi rõõmutekitavat ... midagi positiivset, mis annaks energiat ja lubaks seega midagi ka reaalselt ära teha.

Üks raske vestlus on seljataga ning teine veelgi raskem on tulemas. Teadmatus rõhub ning lootusetuse tunne ainult lisab raskust.

Tegelikult ei viitsi ... või pigem ei taha tegeleda mõttetute asjadega ning eriti veel nende asjade pärast põdeda. Samas on kõik omavahel seotud ning niisama ei ole võimalik eriti midagi kõrvale jätta.

Pidasin eile ühe arenguvestluse ning tundsin, kuidas see mulle endale tohutult juurde andis. Inimene, kellega rääkisin, kiirgas olemuselt positiivsust ja asjalikkust, mida viimasel ajal kohtab inimestes üha harvem. Olemas oli nii visioon kui arvamused ja see on hea. Boonuseks oli võimalus rääkida siiralt ja ka kuulata siiraid küsimusi ja vastuseid.

Vastukaaluks on ka muud. Mulle ei meeldi, kui otsustajad vaid pareerivate küsimustega "Aga mida siis tegema peaks?" lagedale tulevad. Ei ole minu asi öelda, mida tegema peaks. Arvamust võin ma avaldada ja seda ka põhjendada, kuid ma ei saa teha teiste eest ära otsuseid.

Samuti ei meeldi mulle see, et keegi peab pidevalt piitsa plaksutama, et asjad edasi liiguks. Koostöö ja ühise eesmärgi poole liikumine tunduvad liiga tihti olevat täiesti võõrad mõisted. Need ajad enda töisest minevikust, kus tööaeg oli piiramata ning vajadusel tuli helendava ekraani taga istuda ka öösiti ja/või mitukümmend tundi järjest, on õpetanud et teatud asjad on mõistlik ära teha kella pärast muret tundmata. Kui ma tean, et millegagi ühele poole saamine aitab edaspidi tööd väiksema sahmimisega teha, siis ma leian selle asja tegemiseks aega, isegi kui see aeg tuleb une arvelt.

Töö ei ole elu, kuid tööd tuleb teha hingega. Kõike, mida teed, tuleb tegelikult teha hingega. Minu jaoks on küsimus see, kumb on hullem - kas poolik tegemine või pooliku tegemise lõpetamine. Sama olukord, nagu lõputu õuduse ja õudse lõpuga. Kõik oleks palju lihtsam, kui tunneli lõpust ei paistaks seda pagana valguskiirt, mis viimasel ajal eriti eredalt sirama on hakanud. Võimalik aga, et tegemist on sellesama rehaga, millele kord juba astutud.

Õppekavaarendus ei käi õpetajate selja taga (Postimees)

Mõnikord oleks mõistlikum mitte sõna võtta. Kehtib see minu puhul, kehtib ka Valdmaa puhul. Postimehes avaldatud artikkel jättis kogu kemplemisest veelgi halvema mulje.

Esiteks - kui suur hulk teemaga seotud inimesi on murelikud, siis ei ole mõtet väita kohe artikli alguses, et "Probleemi pole". Kui autor probleemi ei näe, siis ei tähenda see probleemi mitteolemasolu.

Ka üks kommentaator on üles leidnud veidra arvamuse:

Mina leian aga, et selline käitumine on vargus. Ja ometi räägiti ümarlaual alguses ju eetikast. Olgu pealegi, eetika eetikaks, kuid dokumendi tööversiooni järgi ei teata niikuinii, mis toimub. Seetõttu jäid mitmed kritiseerijad rumalasse olukorda ja väitsid asju, mis tõele ei vasta.

Miks ei teata, mis toimub, härra Valdmaa? Miks on nii, et õpetajad ning "paljud asutused ja organisatsioonid" ei saa infot selle kohta, mida õppekavade arendamise egiidi all tegelikult tehakse (st mis on töö sisu) ning millised on suunad, kuhu kava järgi liigutakse?

Nii arvasid ühed õpetajad, et gümnaasiumi lõpueksamite osas ei tohiks muudatusi teha. Teised ütlesid aga, et eksameid ei tohiks üldse olla. Probleemiks oli, et mõnede õppeainete tunde kavatsetavat vähendada, teisalt jälle väideti, et vaimse ja füüsilise koormuse maht pole koolides õiges proportsioonis. See aga eeldabki vaimset koormust pakkuvate tundide hulga vähendamist

See ei eelda midagi sellist. Näiteks toodud küsimused väljendavad kaht peamist probleemi - esiteks ollakse segaduses selle osas, millised on tegelikud uue õppekavaga seotud plaanid (mida vähendada, mida suurendada jne) ning arvamused on seinast seina (ehk küsimused ei ole piisavalt hästi läbi arutatud). Võimalik, et teine punkt langeks ära, kui esimese punkti osas selgus saabuks.

Õppekavad ärgitasid pedagoogid sõnasõtta (Postimees)

Mõnus, mõnus. Tasapisi ilmuvad otsustajate juurde nimed ja nimede juurde näod. Õpetajate kommentaaridest jääb küll mulje, et kokkusaamise põhjuseks oli pigem REKK-i poolne soov õpetajad maha rahustada, mitte aga see, et oma tegevust tutvustada ja selgitada; siiski on hea, et kokku saadi. Võib-olla andis olukorra umbmäärasusest paremini aru saamine ka õpetajatele võitlusindu juurde.

You are a Social Moderate (55% permissive) and an... Economic Liberal (38% permissive) You are best described as a: Centrist Link: The Politics Test on Ok Cupid Also: The OkCupid Dating Persona Test

Kui aus olla, siis ammu pole nii hea olnud. Tuju on positiivne, oluline stressiallikas on vähemalt mõneks ajaks vaibunud ning ... lumi tuli maha.

Kes soovib jõuludeks küülikupraadi, peaks sellest teada andma tuleva nädala esimesel poolel. Lihakere kaal on 2-3 kilogrammi ning kilohinnaks 70 krooni. Tartu kandis toome vajadusel koju kätte, tõenäoline kättetoimetamiskuupäev enne jõule on 22. detsember. Lihakere on jahutatud (mitte sügavkülmutatud).

TESTICULATING: Waving your arms around and talking bollocks.

BLAMESTORMING: Sitting around in a group, discussing why a deadline was missed or a project failed, and who was responsible.

SEAGULL MANAGER: A manager who flies in, makes a lot of noise, craps on everything, and then leaves.

SALMON DAY:The experience of spending an entire day swimming upstream only to get screwed and die.

SINBAD: Single working women. Single Income, No Boyfriend And Desperate.

Võetud siit

Fotosid jääb sõprade-tuttavate blogides üha vähemaks ... või siis kaevatakse üles vanu klõpse. Enda passiivsuse lükkan mugavalt värvide puudumise kaela (hallid puuvõrad hallil taustal ei kutsu kompositsiooni looma). Huvitav, kas teistel sama mure.

Ingliskeelne Curriculum vitae (pdf-dokument). Viide ühtlasi ka blogi paremas ülaservas.

Appi, usundiõpetusega ahistatakse! (Postimees, 23.11.2005)

24 tundi koolitarkust ööpäevas (EPL, 23.11.2005)

Ühiskonnaõpetuse uus õpik ärritab pedagooge (Postimees, 24.11.2005)

Millele nad selle kooli on püsti pannud? (Postimees, 24.11.2005)

ÜRITUS: Euroopa keeltepäev: meeled keelte kütkeis
AEG: 24. november
KOHT: Tartu, Lossi 3
ÜRITUS ON TASUTA!

Huvitavaid leide: kl 13 algab Renate Pajusalu loeng teemal, mis minu bakatööga otseselt seotud; kell 16 räägitakse norra keelest (seda tahaksin õppida) ning kell 18:15 näidatakse Ungari filmi "Kontroll", mis eelmisel aastal PÖFF-il hulgaliselt (positiivseid) emotsioone tekitas.

Töökaaslase mõte: elu on jooks. Areng ja saavutused saavad aluse edasiliikumisest. Eriti hea on aga siis, kui elu on teatejooks. Nii võid vanas eas rahulikult kamina ees piipu popsutada, teades et sinu "teatepulka" kantakse edasi.

Muhe Itaalia-reisikiri

Welcome to the game, Sydney Bloom.

Tänasega lõppes veidi vähem kui kuu aega kestnud remont, mille käigus said uue näo minu WC ja vannituba. Hinnaklass koos töörahaga suurusjärgus 60k, minu rahulolu - hindamatu. Loodan, et suuremaid prohmakaid välja ei tule.

PÖFF-i kava on üleval ning tänasega said ka filmid välja valitud. Vaadata tahaks 19 filmi, kuid linastusaegade kattumise tõttu jääb sõelale 13 filmi. Kahju on, nagu ikka, sellest et Tartus näidatavate filmide valik on väike. Võrreldes eelmise aastaga on omapäraseid pärle vähem. On palju häid filme, mida peaks Tallinnasse vaatama minema - samas kes teab, võib-olla tulebki seda teha. Igastahes, minu 19 valikut allpool.

Reede, 02.12.2005
22:30 U-CARMEN eKHAYELITSHA (Ekraan 1)

Laupäev, 03.12.2005
18:00 TÜHJAS LINNAS (Ekraan 2)
20:30 PINGVIINIDE MARSS (Ekraan 1)
22:15 MÄSSAME EDASI! (Ekraan 2)
22:30 C.R.A.Z.Y. (Ekraan 1)

Pühapäev, 04.12.2005
22:15 HARDCORE (Ekraan 2)
22:30 KIBEMAGUS ELU (Ekraan 1)

Esmaspäev, 05.12.2005
22:15 PÄEVALILL (Ekraan 2)

Teisipäev, 06.12.2005
18:00 CHARLY (Ekraan 2)

Kolmapäev, 07.12.2005
18:00 HUKAS NOORUS (Ekraan 2)
20:30 MURTUD LILLED (Ekraan 1)

Neljapäev, 08.12.2005
22:15 OTSIDES ALEXANDRE'IT (Ekraan 2)
22:30 MANDERLAY (Ekraan 1)

Reede, 09.12.2005
22:15 MAA JA TUHK (Ekraan 2)
22:30 VENEETSIA KAUPMEES (Ekraan 1)

Laupäev, 10.12.2005
20:30 TAPMINE (Ekraan 1)
22:15 KESKÖÖFILMID (Ekraan 2)
22:30 IGAMEES (Ekraan 1)

Pühapäev, 11.12.2005
18:00 ÕED-VENNAD (Ekraan 2)

Tänane Postimees annab ülevaate õppekavade arendamise lähiminevikust, peamiselt küll probleemide võtmes. Hetkeseisuga peaks kokkulepete järgi õppekavade arendamisel olema jõud ühendanud REKK ning TÜ juures tegutsev Õppekavade arenduskeskus, tegelik seis on aga selline, kus REKK-i poolt püütakse väikese grupi spetsialistide töö tulemusena väga lühikese aja jooksul luua eraldiseisev uus õppekava, arvestamata aastate jooksul arenduskeskuse poolt loodut ja uuritut. Üks häirivamaid punkte selle juures on fakt, et REKK ei soovi ja/või ei kavatse arenduskeskusega koostööd teha, nagu artiklist selgub. Miks on nii, et iga "rühmitus" peab ilmtingimata ISE midagi välja töötama, selle asemel et üheskoos parima tulemuse nimel tööd teha. Arumaeisaa.

PÖFF-i veebilehel on nüüdsest olemas ka filmide ajakava.

Homme, 18. jaanuaril novembril algusega kell 18.00 jagab emeriitprofessor Leonid Stolovitš Lossi 3 ruumis 223 reisimuljeid oma hiljutiselt käigult Hiinasse.

Üritus toimub vene keeles.

Kõik huvilised on oodatud.

"Me ei ela ideaalses ühiskonnas ja kõik lapsed ei räägi alati oma vanematele, kuidas neil päev läks," tõdes ta.

E-Kool hakkab vanematele SMSe saatma (Postimees)

Kas lapsed peavad alati rääkima oma vanematele, kuidas päev läks? Arumaeisaa.

Novembrist läks lahti Oracle'i Global Data Modeling Competition. Loodan, et kõikide Eesti õpetajate grupid sellel osalevad ning et mõni meist (näiteks üks minu juhendatavatest gruppidest) ka auhinnalisele kohale tuleb :) Asi see siis rumeenlasi võita, nad niiehknaa kaks aastat järjest juba esikoha saanud, aitab küll.

[14.11.2005 21:38] kaimar: ma ei põe nagu selle pärast, et side kaoks vms
[14.11.2005 21:39] kaimar: pigem seda, et usalduslik suhtlemine on aeganõudev protsess - niisama lobiseda võib paljudega, kuid et sa õpiks inimest usaldama, selleks kulub aega ... ja eemalolek võib seni saavutatu üsna nulli viia
[14.11.2005 21:39] kaimar: seda kardan kõige rohkem

Kui oleks valida (antud juhul on) erinevate võimaluste vahel minna lühemaks või pikemaks ajaks välismaale ning olemas on ka vastav soov (oletame), siis tekib probleem. Valik on alati probleem, tegelikult.

1) Suvel kolmeks kuuks USA laagrisse kasvatajaks;

2) AIESEC praktikaprogrammi abil mõnesse rohkem- või vähemarenenud riiki õpetajaks või itimeheks (variante tegelikult rohkem, riikideks lähinaabrid eesotsas Leeduga kuni kaugemad riigid Aafrikas, Aasias või Lõuna-Ameerikas [pluss Venemaa ja Ukraina jms]) kestvusega kolmest kuust pooleteise aastani;

3) omal käel ja jõududega sügisel UK-sse õpetajaks;

4) variant X;

5) jääda siiski Eestisse ning siin midagi asjalikku ette võtta.

Mure on, kui aus olla.

Aga meie rahvas sai suvel seda paika juba külastada. Paul, paranda mind, kui eksin.

The Keys to Your Heart

You are attracted to good manners and elegance. In love, you feel the most alive when everything is uncertain, one moment heaven... the next moment hell. You'd like to your lover to think you are stylish and alluring. You would be forced to break up with someone who was insecure and in constant need of reassurance. Your ideal relationship is lasting. You want a relationship that looks to the future... one you can grow with. Your risk of cheating is zero. You care about society and morality. You would never break a commitment. You think of marriage something you've always wanted... though you haven't really thought about it. In this moment, you think of love as commitment. Love only works when both people are totally devoted.

Ekslikult sai eile arvatud, et reedeõhtusele seansile on 9. roodu vaatama tulijaid vähe, sest enamasti on inimestel siiski Elu™.

Kaks kohta Ekraani väikeses saalis andsid mulle ja Kerstile vahva võimaluse saada osa kõige ehedamast vene kultuurist, mida viimasel ajal kohatud on - ehedamast veel, kui Moskva "pöial-supi-sees" teenindajad ja õhtuti kesklinnas ilastavad vene noorukid.

Ühesõnaga, meist ühel pool istus kaks vene rahvusest meesterahvast, kellest üks kogu filmi vältel itsitas nagu viienda klassi neiu seitsmenda klassi macho-kutile püksi pugedes. Teisel pool aga oli vahva kolmene seltskond, kellest üks liige, nagu ka rida eespool istunud vennad kinnitada võivad, oli fenomenaalne kuju. Vendade kommentaare kuuleb esmaspäeval arvatavasti Treffneris. Eniveis ...

Vene rahvusest noormeeste seltskonna eredaim täht alustas filmi vaatamist suvalise naermisega suvalistes kohtades. Kahtlemata muutis teda aja jooksul üha lõbusamaks ja lõbusamaks kaasatoodud suur Jägermeisteri pudel, mis paraku enne filmi lõppu tühjaks sai. Viisaka inimesena uuris noormees korduvalt Kersti käest, et ega ta ometigi ei sega ja kas kõik on ok. Mõne aja pärast leidis noormees, et ega see filmis kirjeldatu ikka ei ole päris nii, nagu seal tegelikult oli ning kaaslasi peab sellega jooksvalt kursis hoidma: "Nahhui, ne bõla tam pazharnikov, nahhui bljät".

Suitsunälg on aga hirmus nälg. Esmalt tekitas see noormehes soovi läbi seina välja saada (väikese saali parempoolsel küljel puudub vahekäik) kuni kaaslane avastas, et "tam zhe stena, durak". Ajaliselt kattus suitsunälg ka Jägermeisteri kõrvale trimbatava coca-cola otsasaamisega, mistõttu noormees oma sõbraga mõneks ajaks saalist lahkus. Vahetasime Kerstiga kohad - oleks olnud ju ebaõiglane, kui vaid tema sellest fantastilisest kultuurikogemusest oma nahaga osa saab ja mina vaid kauge pealtvaataja rolli jään. Noormeeste naastes selgus, et suitsunälg siiski leevendust ei saanud. Enda nõusolekut ma sigareti süütamisele ei andnud, kuid kuna rida eespool olevad noormehed vene keelt eriti ei mõiganud ja/või purjus vene kaagisa suhelda ei soovinud, siis nende vaikimist võttis vene noormees nõusoleku märgina ning süütas süüdimatult sigareti. Kinos. Saalis. Eksole.

Tagumisest reast järgenud hurjutused ("Tõ ahhujel shtoli, idiot") surus ülbel toonil maha noormehe sõber, kes püüdis protestijatele selgeks teha, et nahhui nad mölisevad ja mida nad nahhui üldse segavad, vaadaku filmi ja olgu vait. Sigaretisuits aga ei liikunud sugugi vaid suitsetaja kohale otse üles, vaid laotus kenasti vähemalt poole saali peale. Fantastiline. Peale väikest suitsupausi helistas noormehele tema sõber, kellega telefonitsi muljeid vahetati.

Mõne aja pärast sai aga noormeestel kangem kraam tõepoolest otsa ning oiged teemal "Ma ei saa seda enam vaadata, ma ei taha, ma ei suuda" sagenesid kuni hetkeni, mil kolmest noormehest kaks otsustasid saalist lahkuda. Kogu ülejäänud saal aplodeeris endamisi, ma usun.

Ühelt poolt - võiks olla kuri, võib-olla isegi väga kuri. Teiselt poolt sobis see kõik selle konkreetse filmiga väga hästi. Vene kultuur kinolinal ja neli rida sellest eemal oma kõige ehedamas vormis. Kersti kommenteeris hiljem, et nüüd ta saab aru, miks esitatakse üleskutseid "lähme linna venelasi peksma". Üldsegi mitte kurjalt, kusjuures, pigem selles mõttes, et kultuurierinevused eestlaste ja venelaste vahel võivad teatud olukordades osutuda arusaamatuiks.

Kolm sõna ka filmist endast - sisu oli hea, visuaal oli nauditav. Väga tõsine see film, vastupidiselt ootustele, ei olnud - oli traagikat, oli karmi reaalsust, kuid see oli esitatud eemalseisja emotsioonaalselt tasemelt, mitte olukorra valusas tegelikkuses sipleva tegelase omalt. Filmi lõpp oli propagandistlik jura, mida vene sõjafilmi puhul ka aastal 2005 oli enam kui oodata. Tähtis on see, et filmi vaatamine pani mõtlema ning muuhulgas tekitas soovi mõne Afganistanis käinud mehega seal toimunust rääkida. Kardan, et filmis kujutatu oli kordades ilusam, kui see, mis seal tegelikult toimus.

PÖFFi kodulehel on avaldatud selle aasta filmide loetelu.

Uuendus: hõiskasin liiga vara. Filmide lisamine on hetkel veel pooleli, tundub.

ryan angelose saladus paljastatud!

Certification Path: Oracle PL/SQL and Oracle Forms Developer

Järgmise aasta alguses võiks ära teha esimese eksami, Introduction to Oracle9i: SQL. Selleks sai suvel õpitud ning omakorda praegu ju koolides edasiõpetatud. Self Test tarkvara tuleb enne kätte võtta ja drillima hakata.

Ühelt poolt võiks küsida - aga milleks? Vaevalt ma DBA-ks lähen. Sinna näiteks. Teiselt poolt aga - kui on antud võimalus, siis miks sellest loobuda?

Tripi foorumis loetu pani ümber mõtlema selle osas, kas ja kuidas ja kuhu järgmisel korral sooja päikese alla minna. Ma ei ole ise soojal maal väga palju käinud, üldiselt aga on veidi ringi sõidetud ... ja minu enda ettekujutus ja arvamus eestlastest reisijate kohta on üsna sarnane foorumi teemapüsitaja omaga.

Millised on teie kogemused, armsad lugejad?

Et siis sellised on lood meie koolides ...

Kuidas olete reageerinud, kui õpilane on teid solvanud?

... ja solvanud jämedalt ja isiklikult. Ning mitte reaktsioonina õpetaja käitumisele (halvale hindele, märkusele) p...sse saatnud, vaid teinud seda n.ö lambist. Ausalt öeldes pole mul mingit tahtmist homme selle klassi ette minna, kus solvaja õpib ja anda tundi, nagu poleks midagi lahti. Saan aru, et me ei saa eeldada nõukogude kooli distsipliini, kus piisas sellest, et õpetajale ei meeldinud õpilase nägu ja selle eest võis vabalt kaksi laduda. Loomulikult, ka mina ei poolda autoritaarset süsteemi. Kuid olen ka selle vastu, et õpetaja on taandatud teenindajaks, kellele õpilane-klient võib öelda, mida iganes sülg suhu toob. Ja kelle ainus kohus on selle peale "lõuad pidada ja edasi teenida".

Kõndides tagasi kontori poole peale koolis peetud lühikeseks jäänud tundi, millest oluline osa möödus väljapääsumärgi tuhmuvas rohelises valguses, jõudsin arusaamisele, et koolis tundide andmine on minu jaoks show. Iga üksik tund on midagi kordumatut ning on minu enda jaoks väärtuslik just seetõttu, et see on kordumatu - ma edastan info õpilastele parimal võimalikul moel, kuidas oskan, kuid lisaks info edastamisele on tunni lahutamatuks osaks ka situatsioonikoomiline, kui nii võib öelda, käitumine. Tunni jooksul tekib ja kaob unustusse palju sellist, mida ei ole ei võimalust ega vajadust enam kunagi korrata. Olukorrad, naljad, avastused jms.

Küsimus mulle endale on see - kas ma suudaks töötada põhikohaga õpetajana? Käsitleda aastast aastasse suurelt jaolt sedasama korduvat materjali. Või pigem - kas ma suudaks seda teha nii, et see on nii minu enda jaoks jätkuvalt huvitav ja arendav ning mis peamine - jääks ka õpilaste jaoks värskeks?

Reaalsed piirid seab ette aine või õpetaja isiksus, kuid kas viimane suudab alati hakkama saada olukorras, kus viieteistkümnendat aastat järjest tuleb tunnis käsitleda vastaskaatetite suhet või Ameerika kodusõda? Iga klass on kordumatu ning igas üksikus tunnis toimub midagi sellist, mille poolest just see tund on väärtuslik, kuid kuidas suudavad oma tööd teha need õpetajad, kes ennast klassist kui sisuliselt elavast organismist taandavad ning seda staatilise, vahel ka tüütava üksusena võtavad?

Kui ma taban end ühes koolis mõnd teise kooli nalja kordamas, siis jätab see mulle endale ebasiira mulje. Õpilaste jaoks, kes seda esimest korda kuulevad, võib see mõjuda sama efektselt kui esmakordselt kasutatu, kuid see pole päris see. Legendaarsed õpetajad on tihti tuntud ka oma aastast aastasse korduvate naljade poolest. Ka näitleja esitab ju sama tükki tegelikult korduvalt - aga ta näitleb. Mina püüan tunnis olla siiras ja nii vahetu kui võimalik, kahjustamata õppetöö taset - ja ometigi näitlen samuti.

Näitlemisel ja näitlemisel on vahe. On korduv näitlemine, millest ennast emotsionaalselt taandatakse (sest igal teisel õhtul kolm kuud järjest ei suuda arvatavasti olla näidendiga emotsionaalselt seotud) ning on näitlemine, mida tehakse "näidendis" sees olles. Kas need õpetajad, kes oma nalju kordavad, teevad näidendit ning mittekorduvad naljad viitavad pigem "näidendile"? Kas õpetaja ongi klassi ees tegelikult näitejuht või kloun, selle sõna võimalikult neutraalses tähenduses, kelle puhul on oskus näitekunsti kaarikut tunni huvides rakendada vaid positiivne omadus?

Enamik tunde on monoloogid - õpetaja räägib, õpilased ... võib-olla kuulavad. Klassi kaasav tund - interaktiivne näidend?

Vahepeal jõuab toimetustega sellisesse seisu, kus tahaks saada vastust küsimusele "Aga miks on see hea, et just mina neid ülesandeid täidan, mitte keegi teine?". Head vastused ei ole "Aga kes teine seda teeks?" või "Ega kedagi paremat kah ju ei ole".

Oktoobrikuise Moskva-reisi pildid leiab siit.

Teiste Eesti klubidega Kurg ennast liiga palju võrrelda ei taha. Ta vaatab rohkem Londoni poole, kust peaks tulema nii suur osa esinejatest ja kust on võetud sŠnitti ka kujundusideede osas. Viimati oligi Kurg septembris koos disaineriga Londonis klubituuril. Käidi kümnetes kohtades. Vaadati, uuriti, kuulati.

EPL Ärileht Online artikkel

Nädal aega õnnist olemist on möödas ning kaheksakraadine Eestimaa sügis andis lennujaamas tuulise vastuvõtukontserdi. Avastasin Londonis kaamerat käes hoides, et linn on minu jaoks hoolimata lühikestele ja siiski üsna harvadele sealviibimistele muutunud piisavalt koduseks selleks, et ringi käies tekiks probleem sellega, mida pildistada.

Londonis elav sõber rääkis, kuidas ta hiljuti üht oma sõpra võõrustas ja temaga Londonis ringi kolas, avastades ilu nendes asjades, kohtades ja tegevustes, mis igapäevases elus tavalistena tunduvad, või suisa ebamugavatena. Keskmine londonlane ei liigu väga tihti Trafalgaril ning ei sõida laevaga mööda Thames'i, näiteks.

Tartus liikudes on tihti raske leida pildistamisväärset materjali - kõik tundub nii kodune ja mugav, et seda on kummaline pildile püüda. Londonis tekkis seekord sama tunne - olgu see siis halb märk või hea. Ometigi-ometigi õnnestus selles ilusas linnas teha mõned vahvad võtted ning olla fotograaf ka moeshowl, millesarnast minu noored silmad veel varem näinud ei olnud. Kui olen Moskva pildid korda saanud (RAW pildistamine nõuab üsna paju järeltööd - sest nüüd on olemas võimalus "loomulikul" moel parandada kaadri võtmise ajal tehtud vigu), siis võtan Londoni omad ette. Igastahes, Punamütsike Kurja Hundi seljas, taustaks napis rõivastuses neiud ... uhh, tahaks isegi juba tulemust näha :)

Tänasega saab läbi küll puhkus aga mitte remont - nii olengi kodus tolmu sees istumise asemel hoopis Panges, joon teed ja naudin (võrdlemisi) odavat toitu.

Oi!