Jõudsin täna arusaamisele, et reisimine on saanud minu elu osaks. See on väga meeldiv arusaamine.
Jõudsin täna arusaamisele, et reisimine on saanud minu elu osaks. See on väga meeldiv arusaamine.
Üldiselt on nii, et tänasest algab puhkus.
Sügisene Moskva võib päris kena olla ...
Welcome to AMERICA
MIS? Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna peaekspert Edgar Shlümmer jagab oma muljeid ja elamusi suvisest Ameerika reisist
KUS? Lille Maja avatud noortetoas
MILLAL? Esmaspäeval, 24.10 kell 18.30
TEGEVUS: Edgar Shlümmer vestleb noortega ning vastab noorte küsimustele õppimis- ja töövõimalustest Ameerikas, sealsest elu-olust ja noortest. Koos valmistatakse põnevat ja maitsvat Ameerika noorte seas populaarset toitu.
ÜLLATUSED!!!
Üritusele vajalik eelregistreerumine: lille@lille.tartu.ee
Lisainfo: Heidi-Maarja Melts
5598 9488
7361 690
“Mul on küll kodus juba riiulitäis raamatuid, aga tahaksin veel uusi ja vähemalt selle sarja loodan osta – mulle meeldib klassika ja seda selles sarjas on,” lausub töötav üliõpilane Monika Reitsalu.Aaaaaaaargh ...
Hateli kak v Tallinne, no palutšilas kak v Tartu.
Tartu Postimees küsib erakondadelt: "Nimetage viimase kolme aasta Tartu kolm kõige suuremat plussi ja kolm miinust."
Viis erakonda seitsmest jätavad mõttetu klähvija mulje. Kaubamaja, kaubamaja, kaubamaja, kaubamaja, kaubamaja ... no kaua võib? Reformierakond arusaadavalt ei kiunu uue kaubamaja või läbimõtlemata ehituste pärast, positiivse mulje jätab ka Keskerakonna vastus.
Põhimõtteliselt - selline väiklane klähvimine tundubki olevat Eesti poliitikale kohane. Viimasel ajal on just Isamaaliit eriti tihti esinenud sõnavõttude/valimisreklaamiga, mis püüab odavad populaarsust, pressides värskele konnasilmale.
Esiteks ja üldiselt - mis paganama riigis me elame, kus ühes linnadest avatav uus kaubanduskeskus on mitme päeva vältel riikliku tähtsusega uudis? Kas tõepoolest elame me sellises heaoluühiskonnas, kus päris muresd on kõik lahendatud ja peab rumalustega tegelema, sest muidu hakkab lihtsalt igav?
Olgu, ma ei ole kah uue kaubamaja hoonega väga rahul, aga pidev kiunumine ei muuda mitte midagi - linnavalitsus ei hakka maja maha lammutama (kuigi võib-olla oleks väga range suhtumine detailplaneeringu ja arhitektuurikavandi rikkumisse oleks omal ajal kasulik olnud). Võimalus tagantjärele iriseda on antud ja seda ka kasutatakse - rakendades värskeid probleeme lapsikult valmisvankri ette või ülepäeviti Tartu linna kodulehel mõttetut vahtu ajades. Mis kasu sellest on?
Erakondade puhul tundub, et neil ei ole valijatele lihtsalt midagi öelda ning üldist pahameelt tekitanud kaubamaja hoone ehitamine on justkui taevamanna - lõpuks suudavad ka nemad sõna sekka öelda. Neil on plaan! Kaubamaja on paha! Tartu inimestele on liiga tehtud! Kui nemad oleksid võimul olnud, siis sellist asja poleks juhtunud! No palun ...
Statistikat uurides avastab põnevaid asju ja tekib mitmeid küsimusi.
Esiteks - kes on KyberKurat, ahh? :)
Teiseks - õppematerjalide veebis eksponeerimine on mõistlik tegevus. Mõistlikuks teeb selle siis see, et teised huvilised saavad neidsamu kunagi kellegi poolt loodud materjale oma õpingutes / õpetamistöös kasutada. Ma ütleks, et tegelikult on mul päris hea meel, kui keegi minu poolt loodud materjale piisavalt heaks peab selleks, et neid ka ise kasutada. Laske aga käia!
Kogemuse järgi - millised poed või poeketid on teistest soodsamad, eriti ja eelkõige just santehnika osas? Tartu tingimustes tuleb kõne alla peamise valikuna Decora, Ehituse ABC, K-rautakesko, Ehitus Service, FEB.
Segistite jms osas jahiks kaubamärkidest eelkõige Hansgrohet, ma arvan.
Täna toimus HTG-s esimene Oracle kursuse tund, homme on järg MHG käes. Kaks korda nädalas kummaski koolis, 2-3 tundi korraga. 180 tundi koolitust.
Aasta lõpus toimuva andmebaaside disaini konkursi peaks ikkagi ära võitma, ma arvan :)
Kaasaskantav seade - väline kõvaketas (vahetatav, kuni 100GB) & mälukaardilugeja (Compactflash, Hitachi Microdrive, SmartMedia, Memory Stick, Memory Stick Pro, Secure Digital, MultiMediaCard, xD) X'S-DRIVE 2 XL VP2260 on nüüd saadaval ka mustana.
Ostsin endale suvel selle seadme suurema venna, millest lubasin ükshetk ka pikemalt kirjutada ... loodetavasti tekib võimalus.
Üldsegi mitte filosoofiliselt, aga tervemõistuslikult: Margit Sutrop, Suitsukate, põgenemine ja demagoogia
Mida rohkem Siim enda tõelist palet paljastab (valmissedeli rikkumine, mingid varasemad sissekanded olid veel, aga neid on raske ajalise arhiivi puudumisel leida), seda rohkem tekib kommentaaridesse "näpuviibutajaid". Varasemad kergelt populistliku alatooniga kirjutised seevastu said palju heakskiitvat tagasisidet. Valimissedeli rikkumisest on muidugi ka varem juttu olnud, kuid tol ajal olid minu mäletamist mööda kommenteerijad palju tagasihoidlikumad kui se korral. Üsna huvitav tendents.
Kaks huvitavat pakkumist on hetkel üleval:
Jätkuvalt tõene on ka see, et kui kirjutada millestki pikemalt ja põhjalikumalt, on raske saada tagasisidet.
Täna hommikul päälinna poole sõites tekkis arutelu, mis omakorda viis mind oma mõtete parema läbimõtlemiseni. Skitseerin siinkohal mõttekäigu põhipunktid.
IT alast haridust saavad noored tänapäeval nii üldhariduskoolides (eelkõige põhikooli lõpp ja gümnaasium) kui kõrgkoolides (kasvõi aine "Arvutiõpetus" raames). Keskendume neile, kes soovivad oma tulevikku IT-ga siduda.
Taustast: Eestis on hetkel IT-inimeste põud. Mitmed firmad (Playtech, Webmedia, Skype, Regio jt) on lähiminevikus märgatavalt laienenud, mistõttu on turg asjalikest IT-inimestes üsna puhtaks tõmmatud. Programmeerijateks võetakse firmadesse juba mõnda aega selliseid inimesi, kellel eelnev töökogemus puudub, kuid kes potentsiaalselt asjalikud tegijad on. Meil riigiasutusena on olukord keskmisest nukram, sest suudame küll pakkuda stabiilsust, head töökeskkonda ja koolitust, kuid palganumber jääb paratamatult erasektorile alla. Noored inimesed otsivad eelkõige aga kõrget palka, mitte töö stabiilsust. Pere tekkides muutub stabiilsus olulisemaks, kuid vaadates Playtechi uut personalipoliitikat, on selleks ajaks saanud noorest uljast programmeerijast firmas hinnatud spetsialist, kellele pakutakse tunduvalt paindlikumaid töötingimusi, kui kollanokkadele.
Tööjõupuudus on sundinud firmasid ette võtma erinevaid (meeleheitlikke) samme. Teistest firmadest inimeste üleostmine on tavapärane praktika, osad firmad (ülal nimetatud firmade veebilehti uurides leiab ka, millised täpselt) on läinud seda teed, et jahivad helgeid päid juba ülikoolis - firmade kõrgema taseme spetsialistid on tihti ülikooli õppejõududeks, mis annab neile võimaluse andekamad tudengid eelvaliku korras endale krahmata. Lisaks on hakatud pakkuma preemiaid eduka soorituse eest aine X osaks olevates projektides. Jällegi - koolis õpitav/õpetatav on seotud reaalse maailmaga ning andekaid tudengeid väärtustatakse ja toetatakse. Parimatele, tõenäoliselt, tehakse ka tööpakkumine.
Usun, et praegused abinõud on vaid vahepealne samm tegeliku protsessi käivitumisel.
3+2 süsteemi õppekavade puhul on bakalaureusekraad muudetud võrdlemisi väärtusetuks ning vähegi sügavamatest teadmistest saab hakata rääkima alles seoses magistrikraadi omandamisega. Mujal maailmas on minu teada praktikalkäimine üsna levinud - arvan, et see tendents tõuseb peatselt ka meil.
Tööandja jaoks on kasulik, kui potentsiaalne töötaja omandab esmalt põhiteadmised - kusjuures nii ülikoolide traditsiooniliste kui tulevaste tööandjate poolt organiseeritud ainete läbimise eest maksab riik. Kui tööandja näeb, et lähitulevikus on oodata suurenevat vajadust näiteks süsteemianalüütikute järele, pakutakse ülikoolis välja ka vastavad kursused (mida loevad siis oma ala spetsialistid, ehk kursuste sisu on tasemel) ja tudengid saavad omandada lähitulevikus tööandjale vajalikke teadmisi riigi raha eest bakalaureuseõppe raames.
Peale bakalaureusekraadi omandamist peavad magistriõppes jätkata soovijad valima ühel hetkel endale magistritöö teema - ja siin astuvad firmad (tööandjad) tõsisemalt mängu. Pelgalt teoreetiline magistriõpe on mõnes mõttes viljatu - teadustöö küll, niivõrd-kuivõrd 3+2 magistriõppe lõputööd teadustööks nimetada saab, kuid praktiline väärtus annab tööle hoopis uue mõõtme.
Firmadel, kes jätkuvalt on erinevate õppejõudude näol ülikoolides esindatud, on mõistlik suunata tudengid vastavalt nende võimetele tegelema teemadega, mis leiaksid ka firmades kiiret kasutamist. Nii kujuneks magistriõppest praktilise õppega seotud teadustöö, kus tudeng seob kindlas kitsas valdkonnas teooria praktikaga ning asub eelduste kohaselt firmas X peale töö kaitsmist selle teemaga kohe ka tegelema. Näiteks võib tudeng valida magistritöö teemaks automaattestimise (täpsustades reaalses elus teema muidugi konkreetsemalt) ning töö kirjutamise ajal on tema jaoks avatud tööandja uksed taustauuringute tegemiseks ja katsetuste läbiviimiseks, peale töö kaitsmist saab värske magistrikraadi omanik töö kirjutamise ajal tekkinud teadmistepagasit reaalses elus rakendama asuda.
Selgitavalt ja ülevaatlikult: bakalaureuseõppe raames otsivad ülikoolides õppejõududena töötavad firmade esindajad välja need tudengid, kellel on potentsiaali saada heaks spetsialistiks. Tudengite soovi ennast parimast küljest näidata soodustatakse erinevate konkurssidega ning samuti "tasustatakse" ülikoolis läbitavate ainete raames edukalt läbiviidud rühmatöösid/projekte. Tööandja ei võta tööle bakalaureuseõppes olevat tudengit, võttes kraadi omandamisele kuluvat kolme aastat kui tasuta väljaõpet. Tasuta selles mõttes, et spetsiaalselt selle koolituse jaoks ei pea tööandja otseselt ühtki senti kulutama, küll aga maksab tööandja makse ning kaudselt toetab kogu haridussüsteemi. Peale bakalaureuseõppe lõppu võtab firma vastu otsuse, milliste tundegitega on mõtet edasi töötada ning pakub neile välja nii teemad, mille uurimisel on reaalne ja koheselt rakendatav väärtus, kui ka keskkonda uuringute teostamiseks ja praktika läbimiseks. Lisaks edastatakse (nüüd juba) magistriõppe tundengile info selle kohta, et kraadi edukal kaitsmisel on tal võimalik omandatud kitsama eriala raames asuda tööle tööandja firmasse. Magistriõppe raames on võimalik tudeng osalise tööajaga ka tööle võtta, tasustades tema poolt tehtavad pingutused ning tagades sellega ühtlasi olukorra, kus tudeng saab keskenduda oma teema uurimisele ning ei pea elatise teenimiseks suvalisse teise kiiresti arenevasse ja kõrget palka pakkuvasse firmasse 12-tunniste tööpäevadega programmeerijaks minema.
Selline skeem võimaldaks võrdlemisi kiirelt (vähemasti kordades kiiremalt praegusest riikliku koolitustellimuse kujundamisest) arvestada reaalse turusituatsiooniga ning koolitada neid spetsialiste, keda Eestis tegutsevad firmad vajavad (pakkudes neile seega võimalust oma tööjõudu jätkuvalt siit palgata, vastupidiselt tööde osalisele outsource'imisele Iisraeli või Indiasse). Kui firmad lubavad õppuril enne tööleasumist omandada baas-kõrghariduse (3+2 bakalaureusekraadi), on tööleasujad võimelised vajaduse tekkimisel (ehk turusituatsiooni muutumisel) mõistliku aja jooksul ümber õppima.
Kellel huvi välismaale õppima minna (enne ülikooli), tasub tutvuda tänases Postimehes ilmunud artikli ja selle kommentaaridega.
Iva siis selles, et välismaale õppima minnes ei maksa oodata mitte niivõrd haridust, kuivõrd haritust (nagu Oliver teraselt märkis). Omandada saab kogemusi ja sõlmida tutvusi, kuid hariduskäigu osas on mõtet siiski arvestada siinse haridussüsteemi pakutavaga. Näiteks siis minna peale üheksanda klassi lõppu ning astuda tagasitulles meie gümnaasiumi kümnendasse klassi.
