Sügispuhastus? Romana blogrollist olen ma tänaseks kadunud :-/
Tegelikult võiks ennast kokku võtta ja hakata mõistlikke asju kirjutama, mis lugejaskonna väikse, aga stabiilse hoiab. Võinoh, arvestades seda, et peatselt algav magistritöömaraton minu iga vaba hetke täidab, kujuneb blogist peatselt filosoofia- ja haridusteemaline jutunurk. Sekka metsikuid sündmusi klubimaastikult ning fotosid, mida tahaks rohkem teha.
Gümnaasiumi direktor Katrin Martinfeld pole laste tormilisest peost kuulnudki.SL Õhtulehe artikkel
«Ääretult kurb lugu,» ütleb ta lõpuks. Ja lisab: «Kus kohas õpivad noored alkoholi tarvitama? Sünnivad, pudel näpu vahel või? Ei! See tuleb kodudest, ühiskonnast. Lastele on antud niivõrd halba eeskuju.»
Ülla-ülla ... kindlasti oli 10. klassi jaoks oodatuimaks õhtu osaks piimasupi söömine. Olge mõistlikud. Kui juba kuuenda klassi puhul pole padujoomingud midagi ennekuulmatut, siis mida naiivne talupidaja 10. klassi ürituselt ootas?
Kas tõesti ei tea inimesed veel, mida noored tegelikult vabal ajal (aga ka koolis vabal või mitte-nii-vabal hetkel) teevad?
Mull-mull!
80 AP ühe aastaga - tehtav? Tasuks on, sõltuvalt peatselt selguvatest asjaoludest, kas üks magistrikraad ja kaks õpetajakoolituse diplomit, või siis kaks magistrikraadi ja üks õpetajakoolituse diplom.
Teisest servast - miks meie poliitikud nüri järjekindlusega venekeelsete uudistesaadete jaoks tehtavates intervjuudes väga halba vene keelt räägivad? Nimisõnade sood on sassis, sõnalõpud on sassis, mitmust moodustatakse ainult rääkijale teadaolevate reeglite järgi, hääldusest ma üldse ei räägi. Lisaks kõigele piirab vilets keeleoskus inimeste võimet ennast väljendada, mistõttu suurem osa vene keeles antud intervjuusid on täiesti sisutühjad - kogu aur läheb grammatiliselt enam-vähem korrektse lause moodustamise peale, selle asemel et sisule keskenduda. On näha, kuidas rääkija maadleb mõttes küsimusega, mis soost sõna X on, selle asemel et mõelda, mida sisukat esitatud küsimusele vastata.
Artikkel artikliks. Halvasti korraldatud infopäevale vabandusi ei ole. Kommentaarid aga ... urr.
Taas on pakkuda küülikuliha. Üks loom kaalub umbes 2 kg ning kilohinnaks on 70 krooni. Tartus ja lähiümbruses toimetame ostu kenasti koju kätte. Soovist saab teada anda aadressil kaimar@ut.ee.
Käisin täna messikeskuses toimunud üritusel Lillemess 2005. Ettevõtmine ise oli vahva - palju ilusate lillede sibulaid, mõned väga lahedad lilleseaded, quality-time vanematega.
Tegelikult tahtsin selles kontekstis rääkida hoopis sarnasel teemal Liisuga, kes kurtis, et siinsed vene rahvusest kodanikud ei ole suutnud eesti keelt ära õppida.
Viimase aja nö põllumajandusüritustel on pidevaks osalejaks olnud ka noa- ja noateritajamüüjad. Meesterahvas müüb teritajaid, naisterahvas müüb erinevaid nugasid. Mõlemad püüavad eesti keeles hakkama saada, mehel on tähtsamad märksõnad ("vastupidav", "kiire", "5 aastat garantiid") paberilehe peale kirjutatud, kust ta neid vahepeal üle vaatab, kui esitlust teeb. Nugade müüja aga räägib enamasti vene keeles - kusjuures sellist head, pehmet ja mahlaka kõlaga vene keelt. Täna astus nende leti juurde üks vanem naisterahvas (60 või veidi peale) ning seisatas hetkeks, kuulamaks, mida pakutakse. Kui noamüüja oli jõudnud paar lauset ära öelda, põgenes tädikene sõna otseses mõttes leti juurest, käega rehmates ning samal ajal vihaselt pobisedes "Ei saa mina aru, ei saa mina aru".
Põhimõttelselt on õige see, et Eestis midagi müüa soovides võiks osata oma kaupa ka eesti keeles pakkuda. Mis mulle selle olukorra juures aga kohe üldse ei meeldinud, oli tädikese suhtumine. Esiteks see vabandus, justkui ei saaks ta keelest aru. Ma olen nõus kaaluma varianti, et minu tutvusringkonnas olevad vanemad inimesed ei sobi iseloomustama keskmist eestlast, kuid nende seas pole ühtki, kes ei saaks vene keelest aru. Rääkimine on omaette teema - sellega jäävad osad jänni, kuid venekeelsest tekstist saavad nad kõik väga hästi aru. Kuidas on võimalik Eestis elada praeguseks 60-aastaseks vene keelt selgeks õppimata, seda ma ette ei kujuta. Ühesõnaga, selle tädikese pobin tekitas minus tunde, et see oli vabandus, mitte põhjendus. See viis mind mõttele, et inimesed maskeerivad tegelikkust enda jaoks erinevalt - ja need pisikesed valed on see, mis aitavad igapäevaselt hakkama saada. Kui inimestelt võtta nende väikesed valed, siis kukuks nende maailm kokku, ma usun. Minu omagi, arvatavasti.
Mis mind aga kogu olukorra juures tegelikult häiris, oli see hääletoon ja näoilme, millega tädikese poolt see sõnum edastati. Hääles peegeldus üleolek ja põlgus, mis mind jahmatas. Tõsiselt jahmatas.
Jah, venelased võiksid eesti keele selgeks õppida. Samas ei tähenda see seda, et vene keelt rääkivasse müüjasse, kelle kaupa sa ei ole kohustatud ostma, võib üleolevalt suhtuda.
Niu-niu-niu, ma tean. Aga tugevalt häiris.
Eile peale CT-s toimunud Chalice uue plaadi esitlust tekkis mul peas selline seos. Chalice ja The Streets - nii erinevad, samas nii sarnased. Kerge kiiksuga popkultuuri pojad.
Mingitel hetkedel tekib tunne, et ma suudan.
Täna on kah selline tunne.
Soome keele tahaks ära õppida - vestlustasemel ei pea, aga ajaleheartiklist võiks aru saada. Kuu? Kaks? Sõnavara omandamisega läheb niiehknaa kõige kauem, aga seda ilma lugemiseta ei omanda kah.
Itaalia keel - ei tohiks seda enam unaruses hoida. Tuleks jõuvarud kokku koguda ja keeleõppega edasi minna, arvatavasti samamoodi, lugemise abil sõnavara täiendades. Grammatikat tuleks muidugi veidi alla õppida meeldetuletuseks.
Hispaania keel jääks hetkel riiulile - võib-olla järgmisel aastal oleks võimalik.
Arvestades seda, et keeleõpe peab leidma koha töö, kahe kooli ja magistriõpingute vahel, ei kujuta ma hetkel ette, kuidas see võimalik on ... või isegi kui on, siis mitu minutit vaba aega mulle päevas jääb, et sõpradega koos olla. Urr. Aga samas ...
Meie riigiasutuste töötajad ei saa nii kerge südamega Taga-Kaukaasias ja Hiinas ja kus iganes veel matkadel käia. Võinoh, seda on keeruline lubada endale.
No öelge, et näiteks parempoolne pilt võimalikust öömajast Musta mere lähedal ei tekita sügaval hinges kerget rahutust ja üha suurenevat soovi sealkandis ära käia?
Otsime kolmese seltskonnaga ööbimisvõimalust Londonis esimese tsooni piirkonnas (Piccadilly kant oleks super, kuid ka Bayswater on OK) oktoobri lõpus - novembri alguses. Kes käinud ja ööbinud - mida soovitate, mida mitte? Erinevate veebilehtede abil on mingisugune valik juba tehtud, kommentaare kah loetud, kuid nä "päris" kogemus on ikka päris kogemus.
Tähelepanu tasub pöörata eelkõige viimasele lõigule. Klõpsates avaneb pilt suuremalt.
Reedel CT-s Chalice uue plaadi esitlus, kus teiste hulgas teevad häält ka Tõnis Mägi ja Hannaliisa Uusmaa. Pidu, millest ei tahaks ilma jääda.
Sven Kullerkupu & Hannaliisa ning Kaire Vilgatsi kontserdid olid eelmisel nädalal kphe üksteise järel. Mulle meeldis esimene rohkem - tundsid, kuidas ise muusikas sees olid. Ehe nauding. Vilgats, kuigi väga hea hääle ja mõnusate lauludega, jäi millegipärast kaugeks. Muusika oli pigem taustaks kui kontserdi osaks.
Reedel tuleb Oliver taas Tartusse ning meie mestimisekspert peab lahkumispidu. Üsna huvitav õhtupoolik tõotab tulla.
Kui potentsiaalse kliendiga suheldes ütleb kõhutunne, et asjad ei klapi, on mõistlik koostööplaanist loobuda.
Kõhutunne, kuigi müstiline ja ebakonkreetne, põhineb enamjaolt siiski varasemal kogemusel, mis kord läbielatuna on teatud vormis inimese alateadvuses settinud. Kogemust tasub aga usaldada.
Kaire Vilgatsi ja Jürmo Eespere kontsert
Täna, Antoniouse Õues algusega 20:30.
Arvutiõpetusest üldhariduskoolides
Tõepoolest, jõulud tulevad sel aastal varem.
Mailis Repsi uskumatud seiklused Marimaal
Surve haridusminister Mailis Repsi ametist tagandamiseks kasvab
Võib-olla suisa kaks kärbest ühe hoobiga.
Mõtted kihutavad tormi-iilidena sinna-tänna.
Esiteks - on kellelgi ehk pakkuda multifilmi "3. planeedi saladus" eestikeelse pealelugemisega versiooni?
Teiseks - kuidas on Tartus praegu lood ehitusmeestega? On neid saada? On ka häid saada?
Eile toimus Jaani kirikus neljakümne kitarri kontsert. Kõlas nagu kaheksa, ütles Kersti. Ühesõnaga - ei mingit võimu. Lahja. Esimesed lood oli huvitavad ja mõnusad kuulata (Vana-Inglise meloodiad), edasi tuli Saksa heliloojate lugusid, mis erilisi emotsioone ei tekitanud. Haydn'i lood (oli ikka tema, ma usun) olid samuti head, kuid nagu öeldud - kuidagi lahjaks jäi.
Homme toimub Antoniuse Õuel üritus Sven Kullerkupp ja ahvide planeet. Algab kell kaheksa õhtul. Tõotab tulla põnev elamus - ehk isegi midagi Chalice ja Tõnis Mägi kontserdi kaaluga?
Haridus- ja Teadusministeerium on saanud valmis arenduskavaga ning rakenduskavaga (projekti staadiumis) ning ootab neile tagasisidet. Arengukava tundub igati mõistlik - valitud suunad on vajalikud ja vastavalt ka põhjendatud; väljatoodud kitsaskohad IKT rakendamisel koolisüsteemis on paikapidavad ning on selge, et nendega tuleb tegeleda. Rakenduskava aga jätab mulle veidi kesise mulje. Peamiselt tundub see siis olevat Laanpere personaalprojekt. Võimalik, et ma teen Laanperele tõsiselt liiga ... aga rakenduskava jätab mulle sellise võrdlemisi tüüpilise rahapumpamiskava mulje. Tema on üks neid, kes on Zope tehnoloogia kasutusele võtnud. Olen varem näinud, millised summad on liikunud Zopel baseeruvate rakenduste loomisele (Laanpere osavõtul, info Tiigrihüppe lehel kättesaadav), ning teades Zope tehnoloogilisi võimalusi, tunduvad mulle need ülepaisutatud olevat. Samuti see kisa ja kära, mida Laanpere ja Co tegid, kui neil IVA valmis hakkas saama, jättis mulle kahtlase mulje. Enamik sellest, mida nad väga uuenduslikuna välja reklaamisid, oli Zopes ja Zopel baseeruvates, tasuta kättesaadavates lahendustes juba varem kenasti olemas.
Minu ettepanek lugejatele - tutvuge arengukavaga ning vaadake ka rakenduskava kriitilise pilguga üle; pärast saatke aga kommentaarid, isegi kui need puudutavad vaid üht punkti, Haridus- ja Teadusministeeriumile. Võib-olla siis tekib kava, mille lugemise järel Postimees enam ei väida, et "Tiigrihüpe on surnud".
Kas te olete proovinud nuusktubakat? Miks jah/ei?
Kui jah, siis millal? Kustkohast seda said/ostsid? Millised olid/on muljed? Kas kasutad seda ka praegu?
Huvi pakub lihtsalt.
Koju jõudes tekib uni umbes-täpselt 15 minutiga. Uni ei ole selline, mis päris jalust lööb, kuid töövõime ning entusiasm liiguvad skaalal üsna algusesse. Minu arvates on üks põhjus see konkreetne pesa, kus ma resideerun. Veel üks põhjus tirtsuhüpe teha.
Itaalia köögis on teenindajad välja vahetatud :( Viisakad ja toredad, aga midagi jääb justkui puudu (ning ma ei pea silmas 5% soodustust).
Konkurss, mis hoolimata poliitilisest alatoonist tundub mõistlik
Fotoretk Ida-Virumaale 17.-18. septembril
Robert kurtis, et kõik vaid Truffest kirjutavad ...
Ma kirjutasin kah varem ühel korral. Negatiivse hinnangu andsin. Tänane Postimees räägib sellest, et kohviku omanik peab EAS-i lehel algaja ettevõtja veebipäevikut. Praeguseks on seal neli sissekannet, mis stiililt ja sisult ei pane mind tahtma seda kohvikut uuesti külastada.
Poole aasta pärast vaatab, mis seis on.
Ja De La Soul oli mõnus. Kuuldavasti koopia Lätis eelmisel aastal toimunud kontserdist, kuid sellegipoolest - mõnus.
Lugesin koolide veebilehti, vaatasin oma CV-d ...
Viis aastat olen ma töötanud "meie oma" koolis. Sel aastal enam mitte. Eelmine aasta jäi seal viimaseks. Ühelt poolt kurb, väga kurb. Kool oli mõnus, inimesed olid mõnusad. Viie aasta jooksul suutis see aeg ja omandatud kogemus mind õpetada paljudes aspektides ... ning ühtlasi ka minu isikut päris kõvasti muuta. Paremuse poole, ma loodan. Teiselt poolt tundub, et oli aeg edasi liikuda. Ega koolitöö kõrvale jää, lihtsalt koolid on teised. Murdepunkt oli sel kevadel kooli esimese lennu lõpetamine - minu jaoks just selle "minu lennu" lõpetamine, keda ma omal ajal sinna kooli õpetama olin läinud ning kellest selle viie aasta jooksul minu elus väga olulised inimesed said. Ei oleks osanud enne kooliminekut arvatagi, et nii olulised. Aktus tõmbas koosveedetud ajale joone alla ning suve jooksul ainult süvenes see tunne, et midagi olulist ... midagi sellist, mis minu jaoks oli meie kooli loomulik osa, on nüüdsest sealt läinud. Augustikuu lõpus kuuldud uudis sellest, et on ka teisi edasiliikujaid, sobitus kogu skeemiga.
Viis suurepärast aastat, liialdamata.
Ei ole midagi teha, kõikidest võimalikest valikutest laupäevase õhtu veetmiseks jäi sõelale De La Soul Club Tallinnas. Ootan palju häid emotsioone.