mai 2005 Archives

Kui ma esimest korda raamatut lugesin, siis olid silmad kohati märjad. Kui ma esimest korda filmi nägin, juhtus sama. Ning täna taas. Viimaste aastate jooksul olen muutunud tundelisemaks (ehk lubanud endale rohkem tundeid - ja eelkõige lubanud iseendale neid tunnistada), kuid pole palju asju, mis mind selliselt mõjutavad, nagu see lugu.

Kõige olulisem on ehk see, et minu jaoks on loos väga palju paralleele. Võimalik, et kui ma poleks kuus aastat tagasi ühe inimesega kohtunud, ei oleks see lugu mulle midagi tähendanud. Hea raamat, võib-olla, aga see oleks olnud ka kõik. Nüüd aga ...

Jah, ma näen tõepoolest kogu päris-elu-loos väga palju sarnasusi Hornby poolt kirjapandud looga.

Nädalavahetusel toimunud suure filosoofiakonverentsi raames toimus laupäeval ümarlaud, kus arutati gümnaasiumi filosoofiaõppega seonduvat. Mõned aastad tagasi oli filosoofiaõpe gümnaasiumis kohustuslik, nüüdseks on see jäänud valikaineks. Kirjutan ümaralaual arutatust veidi hiljem. Hetkel sooviks saada lisaarvamusi.

Milline on sinu seisukoht - kas gümnaasiumis võiks olla filosoofiaõpe kohustuslik?

Kui jah, siis järgnevalt. Kas kursuse mahuks võiks olla 35 tundi (1 kord nädalas) või rohkem? Millises klassis võiks seda õpetada? Mida sinu arvates filosoofiaõpe gümnasistile annab?

Koju on UPS-i vaja. Voolukõikumised ja äraminekud-tagasitulekud ei mõju arvutitele eriti hästi, paraku.

Filmide vaatamine tekitab siiski mõtteid, sõltumata filmide kommertslikkusest ja sagedasest sisutühjusest. Ei Star Wars III ega Sin City kohta pole valmis veel midagi asjalikku kostma, sel lihtsal põhjusel et esimene oli möga ja teine julm ning mõlemad vajavad seedimist. Mis teise filmi kontekstis muidugi taas rõvedana tundub.

Pühapäevahommikuti näitab ETV laste- ja perefilme, mis on pungil klisheedest, kuid ütlevad vahepeal välja neid asju, mis ununenud. Näiteks tänane film tuletas meelde umbes kolme-nelja aasta taguseid aegu. Probleemid. Arutelud. Usaldus. Hingesugulus. Vastuseis. Probleemid.

Mõnikord tekib taas mõte, et võib-olla polegi maksimalism nii halb. Püüe teha asju võimalikult hästi, või siis üldse mitte teha. Käituda inimestega ausalt ja öelda ka ausalt välja oma arvamus (olles valmis seda ratsionaalselt põhjendama lisaks emotsionaalsele hoiakule). Mitte leppima sellega, et "elu ongi selline" ning et eluga tuleb kohaneda. Elu on ikka suurel määral selline, milliseks me selle ise enda jaoks teeme, ja see ei saagi olla aus, kui me unustame oma näo ja "kohaneme". Vahepeal tähendab see võib-olla ka teiste inimeste pikalt-saatmist, kui nende tegevus lahenduste leidmise jaoks pärssiva iseloomuga on. Samas - nii võib kalduda täielikku egoisimi (mis minu puhul ei pruugigi olla eriti loomuvastane seisund).

Üldiselt olen ma seda meelt, et kahetsus on mõttetu - möödunust tuleb teha järeldused ja neist õppida. Mõnikord aga ei suuda ennast talitseda ning pea vallutavad mõtted sellest, miks oleks võinud olla ...

Kahepalgelisusega mõjutame ka ennast ümbritsevaid inimesi sellele teele minema. Nii ei ole hea.

Olin juba unustanud, kui mõnus on enda teenitud raha eest sularahas turu pealt toidukraami osta. Kurgid, tomatid, salat, till, eestimaised "alternatiivjogurtid" ja astelpajukreem, kalahallist veidi mereelukaid.

Tavapoes käimine on rutiin. Turul käimine on emotsioon.

Täna on rattaralliks üsna ideaalilähedased ilmastikutingimused.

Lihtsalt niisama. Heast südamest. Alternatiiviks.

Trillian

Ühe asjaliku koolituse ning suvise USA-reisi tõenäosus langes täna alla 100%. Kiired meetmed, kiired meetmed.

Lisa (14:06) - tundub, et asjad said korda. Vaja veel suur hulk järelplaneerimist teha, aga üldiselt on olukord kontrolli all. Hea.

Kaks korda päevas halvaksläinud kala lõhnaline Pu Erh tee. Hommikul ja õhtul. Tulemusi näeme kuu aja pärast.

Jalutuskäik värskes linnaõhtus koos väga hea sõbraga on paremuselt järgmine võimalus.

Väga mõnus oli. Aitäh!

Sellistel õhtutel soovin, et oleks Keegi, kellega jagada seda fantastilist olemasolemise tunnet. Vihmamärjad puud, mille helerohelised alles tärganud lehed pimeduses meelalt lõhnavad, inimesi ja loodust hõlmav rahu, mis annab lootust paremale homsele, omaenda kohaloleku tajumine ning sellega Maailma osaks olemise tunnetamine.

Samas, enamikel õhtutel tunneks seesama Keegi ennast üksildaselt.

Kes soovib proovida järgi Postimehe uudises mainitud www.ee pildiotsingut, proovige. Kasutage otsisõnana näiteks sõna "karu". Vaadake, mitu karu leiate.

Näiteks kinoskäik toredate inimestega on koosolekute vahepalaks üsna mõnus ettevõtmine ma usun.

Täna @ 18 @ Ekraan @ SW III

Kevadel valisin mälukaarte lugeva (ning MP3-sid mängiva) jubina ostmise asemel reisi Londonisse.

Kuu aja pärast on uuesti reisule minek, seekord pikemale ringreisile, Inglismaa-Shotimaa. Läpakat ei tahaks kaasa tassida, kohe üldse ei tahaks.

Kas lugejate hulgas leidub lahedat ja lahket sepikut, kes oleks nõus mulle reisi ajaks nimetatud jubinat laenama? Olen loomulikult nõus lahkust tasustama mõne (söödava või joodava) meenega.

14-päevane dieet

Mai lõpus leiab UK-s aset sellenimeline üritus.

Väga palju väga häid artiste. Samas kaks kuud järjest sinnakanti minna on vist veidi imelik.

Konkursil osalevatest kavanditest on üks koledam kui teine. Ise pakuks võitu kas D-le või E-le.

Link levib ja lood on huvitavad.

Petti ja Andre muusika.

Pakkuda 1 pilet Lenny kontserdile.

Originaalhind oli piletil 425.

Kes huvitatud, tehke pakkumine.

Täiesti debiilne on see, et Ansipi tegude ühe suurema ajendina nähakse tema mitte-tallinna päritolu (miks ta ei austa tallinlasi, kuidas ta saab rikkuda Tallinna traditsioone ...). Debiilne. Ta võib olla hea või halb, endine kommunist või mitte, vahet pole. Mida paganat seda Tallinna-teemat rõhutatakse? Et peaminister peab siiski olema pika Tallinna-kogemusega, muidu pole ta midagi väärt. Saage suureks, oleks juba aeg.

Tartu-Vodja-Mäo-Põltsamaa-Tartu

MPEYE HTS-200 5GB

Suhtkoht nunnu, ma ütleks.

Kes sel laupäeval Klubi Tallinnasse Kosheeni kuulama-vaatama?

Kõlaritest kostub hetkel Stereophonics. Minu jaoks harjumatu stiil, aga andsin endale lubaduse nende uusima albumi rahulikult ja eelarvamustevabalt läbi kuulata. Peale selliste mitte-minu-stiilis asjade on viimasel ajal kuulamisnimekirja sattunud mitmeid teisigi uusi albumeid nii vanadelt headelt tegijatelt (Aimee Mann, Roots Manuva, Thievery Corporation, US3) kui uutelt (Keiko Matsui - minu jaoks uus, aga väga hea), millest loodan lähiajal ka pikemalt kirjutada. Kas ka tegelikult jõuab ... oehh. Vast ikka jõuab.

Kes kavatses sel reedel Triple Jump nimelisel üritusel osaleda, siis teadmiseks, et Elleri kohviku asemel tuleb ennast Lutsu Teatrimajja vedada. Muud tingimused on samad.

IT OSAKONNA TARKVARA ANALÜÜSI BÜROO JUHATAJA

Eelkõige ootame kandidaati, kellel on olemas nii juhtimiskogemus kui ka rohkem kui viieaastane töökogemus IT sektoris.

IT OSAKONNA TARKVARA ANALÜÜSI BÜROO PEASPETSIALIST-TESTIJA

Peamiseks märksõnaks on püsivus - tuleb testimist nii organiseerida, kaasates teisi osapooli, kui ka ise testida.

IT OSAKONNA TARKVARA ANALÜÜSI BÜROO PEASPETSIALIST-SÜSTEEMIANALÜÜTIK (PROJEKTIJUHI ABI)

Tegemist töökohaga, mis eeldab projekti tundmaõppimist ning projektiga seotud muudatuste analüüsi. Eelnev töökogemus analüütikuna (või analüütiku ülesandeid täitva spetsialistina) on suur pluss.

Maasikalõhnaline WC paber on suhtkoht maasikakondoomi lõhnaga. WC-s käies on üsna kummaline tunne.

Et kes veel täpselt ei tea, siis sellised näevad need tabletikesed välja. Siit lehelt paraku tellida ei saa.

Kuidas rahvas enda fotosid haldab? Kas lisab märksõnu ja jagab kategooriatesse või hoiab kuupäevade kaupa albumites või sordib kaheks stiilis "pärlid" ja "muu jura" või ...?

Kui kuidagi haldab, siis millega haldab? Windows Explorer? Picasa? ACDSee? ...?

Mida veebis galeriide esitamiseks kasutab? Picasa? JAlbum? ...?

Toetused. Üsna tihti võib ajalehest lugeda põllumeeste ja töösturite kurtmist sel teemal, et PRIA ei maksa neile toetusi välja ning kogu asjaajamine on üleüldse liiga keeruline.

Kulla inimesed - toetused on mõeldud tegevuse abistamiseks, mitte finantsvahendiks, mille peale tegevus üles ehitada. Väikepakkides või tootja kurdab, et firma elab säästurežiimil ning palka saab ainult autojuht, sest toetusraha pole välja makstud. Põhjuseks bürokraatia meeletu maht.

Kuidas saab üldse oma tegevust selliselt planeerida, et toetuse mittesaamine äritegevuse halvab? Kuni toetust pole heaks kiidetud, ei saa selle rahaga ju kuidagi arvestada selliselt, justkui oleks see garanteeritud. Toetus võib olla abiks tegevuse laiendamisel (milleks nõutakse konkreetset plaani), kuid igapäevase kulurahana kasutamiseks võib seda käsitleda vaid riskialdis inimene.

Ühe korra olen ma ise selle vea teinud ning enam korrata ei taha.

Kõik esitatud seisukohad on isiklikud ning ei pruugi kattuda minu tööandja omadega.

Juba mitmendat korda nägin öösel unes, et unustasin sugulastele Inglismaalt nänni kaasa tuua.

Scary.

Üleüldiselt - kas on mõtet tegeleda asjadega, millesse usku ei ole?

Homme siin.

Järgmisel nädalal siin.

Midagi HHGTTG fännidele - delfiinikaraoke

So long!

Vaatasin taaskord kortereid, mida üürile antakse.

Korteris on kolm ruumi, mis peavad korras olema. Korras sesmõttes, et neid vaadates valdab sind rahu: "Jah, just nii on mõnus". Nendeks ruumideks on köök, WC ja vannituba. Kui need ruumid on kesises korras, pole ülejäänud korteri ülesvuntsimisest mingit kasu, vähemalt mulle kui potentsiaalsele üürijale/ostjale. Pole eriti originaalne mõte, ma usun, kuid ülesmärkimist väärt igastahes.

Ahjaa, seda veel kah, et kui soovite korterit välja üürida, siis palun koristage igasugune träna piltide tegemise ajaks silma alt ära. Üsna eemaletõukav ja kindlasti mitte suurt huvi tekitav on pilt korterist, mille iga sopp on träna täis topitud. Mida vähem isiklikke asju piltidel silma jääb, seda lihtsam on seda korterit ühe võimalusena kaaluda.

Sõbral suri koer ära. Hommikul oli surnud ja kõik. Ei ole vahva.

See tuletas omakorda meelde paar enda lapsepõlvest pärit seika. Kõige eredamalt on meeles see, kui lauta sisse astudes (mitmed aastad tagasi pidasid mu vanemad suuremaid loomi) leidsin eest ühe meie lehmadest, tagumised jalad laiali, pooleldi maga vajununa laudapõrandalt. Surnult. Otseselt see mind ei kohutanud ega üllatanud, reaktsioon oli kuidagi rahulik ... samas tunne jäi, et võib-olla ma ei adu päris selgelt seda olukorda. Vanemate paanikal oli loomulikult hulk materiaalseid põhjuseid, kuid ema silmis olev pilk rääkis muust kui materiaalsest kaotusest.

Viimane lemmikloom, kes meil suri, oli Bella, üks hiiglama teenekas koer. Viimase aasta võinii oli ta vaevelnud kasvaja käes (võimalik, et viimased pojad olid liiast), mistõttu surm polnud otseselt üllatav, kuid ... mingil hetkel oli siiski lootust, et ta paraneb. Paraku mitte. Temaga seoses meenub palju toredaid ja südamlikke olukordi, kus ta näiteks jalgvärava juures mind koolist koju ootas või hääle järgi isa auto saabumise juba varakult ära tabas. Koer, kes vaatas sulle otsa sellise pilguga, et selle taga oli raske näha pelgalt koera ja väga lihtne näha hinge, mis käis sinuga ühte sammu. Küllap on kõigil koeraomanikel (või vähemalt suuremal osal neist) sama tunne ... ja seda on raske selgitada arusaadavalt neile, kellel pole koera olnud. Kassidega on hoopis teine teema - nad on palju iseseisvamad ning kavalamad. Koer on siiras.

Antti soovis teada saada, kas Suudlevates Tudengites on lõpuks õpitud süüa tegema. Üllatus üllatus - on küll!

Esiteks siis toit. Päevapraeks oli sealiha, mis oli väga maitsev. Ei olnud üle küpsetatud ega ka tooreks jäetud, just parasjagu mahlane ja päris liha maitsega. Kartulid olid samuti korralikult küpsetatud ja maitsestatud, ainult salati üle võib veidi nuriseda - kogus oli väike ja koosnes peamiselt mitte eriti mahlastest taimeosadest. Maitse poolest samas üsna OK.

Teiseks teenindus. Nagu Antti märkis, on nad arvatavasti koolitusel käinud. Esiteks ojn õpitud süüa tegema ning teiseks on ka teenindajad oma töö selgemaks saanud. Toit saabus kiiresti, nõud kadusid laualt just õigel ajal (võib-olla oleks pidanud veel vahele jääma paarkümmend sekundit mõtlemisaega), arve toodi kiiresti ning seda tuues mainiti, et vajadusel on võimalik ka eraldi ja kaardiga maksta. Päevapraele tavatult (minu jaoks) jätsin seekord ka jootraha.

Kui teil veel täna lõunal käimata, proovige järgi.

Postimehe uudis

Esialgu tundub asi üsna mõttetuna. Ma ei välista, et peatselt võib mind leida tihti sealt istumast, kuid arvestades kesklinna heade toidukohtade hulka ning nurgapealse poe väheintiimset keskkonda ütleks ma, et mõistlikum oleks olnud kesklinna üks korralik võileivapood luua.

Eilse pika keskkonna- ja elu mõtte teemalise arutelu üks mõttekäike:

Inimesi on kolme tüüpi. Destruktiivsed inimesed on need, kes teiste heaolu arvelt ise paremini elavad. Siia alla käivad ka need, kes loodust mastaapselt reostavad, teades oma tegevuse tagajärgi. Konstruktiivsed inimesed on need, kes püüavad midagi muuta, püüavad oma tegevusega teekonda hukatusse kas peatada või esialgu vähemalt aeglustada. Need on inimesed, kes oma tegevustes arvestavad teistega (kuid samas pole ülemäära arvestavad, mis takistaks neil oma elu elada) ning arvestavad ka oma tegevuste tagajärgedega. Need on inimesed, kes algatavad kampaaniaid millegi eest võitlemiseks ning kes võtavad sõna keskkonna säästmise teemadel, näiteks. Kõik ülejäänud inimesed on ballast. Nad ei algata ise midagi, vaid järgivad igal ajahetkel just seda suunda, mis nende jaoks kõige mugavam või vähem tülitekitavam on. Suund võib olla nii destruktiivne (viskavad prügi metsa alla maha) kui konstruktiivne (loobuvad poes mõttetutest kilekottidest), kuid esmatähtis on mugavus.

Sepp kirjutas enda blogi süütuse kaotamisest, mis pani mõtlema.

Kui ma töötan ajakirjanikuna uurivat ajakirjandust esindavas ning sageli ka põhjalikke kultuuriülevaateid avaldavas ajalehes Espresso, siis peaks pressikaardi saamine olema üsna lihtne. Kuidas on aga lood blogijatega, võiet kas blogija erineb pressikaardi saamise mõttes millegi poolest tavalisest kodulehekülje omanikust? Iseenesest on publicity hea asi, kuid blogijatele pressikaardi jagamise tulemus võib olla see, et korralduskomitee mattub kolme sissekannet omavate blogide omanike avalduste alla. Kust jookseb piir?