Just siis, kui tekib mingigi arusaam sellest, millise võiks valida, tekib olukord, mis nihutab reaalse kättesaamise määramatusse tulevikku. Saatus?
Igastahes, variandid on hetkeseisuga eelkõige sellised:
GT - AVALANCHE 1.0 või AVALANCHE 0.5
TREK - 6700 või 6700 Disc
MERIDA - Matts Special Edition
Mulle näiteks maitseb.
Kui oma arust asjalik idee realiseerumiseks võimalust ei leia, on paha. Umbes nagu tsihh-tsihh-tsihh, aga atsihhi ei tule.
Täna sain teada, et pean paari nädala jooksul leidma võimaluse oma päranduse mahutamiseks.
Pärandus siis koosneb raamatutest, mille minu kadunud vanaisa mulle jättis. Tegemist ei ole paari pehmekaanelise krimiromaaniga, vaid tõsise raamatukoguga, milles muuhulgas sisaldub ka originaalne Seiklusjutte Maalt ja Merelt sari (paar raamatut vist puudu). Lisaks endiste sõbralike naabervabariikide "kogutud teosed" ehk kõvade kaantega mustad-tumesinised-rohelised-pruunid Suure Isamaa erinevate piirkondade Suurte Autorite teosed. Pluss hulk eestikeelset kirjandust. Põhimõtteliselt väga palju raamatuid. Väga palju.
Elan ma ühetoalises korteris.
Reps võib kõrvale heita kümme miljonit maksnud õppekava
Postimehele on ka vihjatud, et minister Repsi otsust võib oluliselt mõjutada asjaolu, et AS Biti töörühma liige Urve Läänemets on Repsi isiklik nõunik ministeeriumis. Läänemetsa kinnitusel ei suru ta aga Repsile Biti õppekava sugugi peale.
Põrgusse. Tõenäoliselt ei saa mind pidada erapooletuks hääleks, kuna olen Õppekavade arenduskeskusega mõnevõrra rohkem seotud kui Bit-iga, kuid see artikkel tekitab minus tõepoolest suisa viha. Valikuvõimalus on iseenesest hea asi, kuid kui riiklikult toetatud ning riiklike põhimõtetega kokkumineva õppekavafilosoofia asemele isegi kaalutakse ärilistel huvidel baseeruva ning tõepoolest liiga tugeva õpikukirjastamiseelise andva õppekavafilosoofia valimist, on asjad halvad.
Põrgusse. Võimalik, et tegemist on taaskord lekkinud infoga ning tegelikult Bit-i õppekava kasutuselevõttu ei kaalutagi (lekkinud info siis sarnaselt Maimetsa-aegsetele mõttetutele viha õhutavatele artiklitele), kuid kokkuvõttes tundub ministeeriumi poolt ainult mõttetusi tulevat. No olgu, esimese asjana asus Reps odavat populaarsust võitma, lükates tagasi Maimetsa kõige ebapopulaarsemad otsused, kuid stabiilsusest, mida (uuele) ministrile soovitati, ei ole selles viimases uudises küll jälgegi.
Kohalikus poes astusid minu järel sisse kolm inimest - keskealised mees ja naine ning silma järgi mõned aastad alla 20-aastane noormees. Võib-olla ma eksin, kuid tundus, et tegemist on perega (st noormees on nende poeg). Kõik kolm olid alkoholilõhnadega. Nägu oli neil pundunud nagu pikaaegsetel alkoholi liigtarvitajatel ikka.
Mul oli väga väga kurb.
Võimalik stsenaarium, kus vanemad joovad ning laps, kes seda alguses kõrvalt vaatab (ja kannatab) hakkab mingil hetkel ka ise jooma ning tulemuseks on see, et vanemad joovad koos oma (alaealise) lapsega. Et see on siis nende elu ja kasvatuse tulemus - joomakaaslane.
Valus on.
Lisa: ja et valus polnud mitte ainult olukorra kui sellise pärast - nähtud on seda ju varemgi - vaid pigem asjaosaliste näoilme tõttu. Pool-rahulolev, pool-leppinud. Sellest ei saa ma üle.
Human emotions can be really, really superficial. In particular people ridiculously overvalue aesthetics and beauty when evaluating products. It's one of the reasons iPods, and, for that matter, Keanu Reeves, are so successful.Joel on Software - The Road to FogBugz 4.0: Part IV
Tasapisi hakkavad asjad paika minema. Vajalikud tööasjad teen ära töö juures (ei võta tööd koju kaasa), mistõttu jõuan koju küll mõnevõrra hiljem, kuid olen see-eest täiesti vaba. Soovi korral võin kodu asemel ka linna minna vms, ja ka see on hea lahendus.
Kodus saab lugeda, muusikat kuulata ... ja minimaalselt ka televiisorit vaadata. Eile ei pannud seda üldse käima, näiteks. Lugesin All Crews-i ning kuulasin Xploding Plastixut ja traditsioonilisemat jazzi. Lõpuks panin raamatu kõrvale, kustutasin laualambi, jättes toa ainsaks valgusallikaks aknalaual põleva küünla ning lõdvestusin. Kuigi uni oli täiesti olemas, tundus palju parem ja kosutavam hoopis niisama olla - küünlavalgel ja hea muusikaga.
Kodune netiühendus tuleb enda jaoks ümber defineerida. Lihtsalt koju minna, Trillian käima lükata ning poole ööni millegi erilisega hakkama saamata, kuid pidevalt vesteldes üleval olla on tõsine ajaraiskamine. Nagu ka taustal töötav televiisor. Aeg muutub üha kallimaks.
Kui palju muret, vaeva ja kibestumist tuleb inimeste ellu asjade pärast, mida pole kas osatud, tahetud või juletud õigel ajal lõpetada? Näiteks lahutuste puhul tundub laias laastus olevat kaks varianti (ning keskmised nje-rõba-nje-mjaso variantsioonid) kus lahutatud kaasad kas elavad edasi väga tervet "uut" elu, olles korda saanud nii omavahelise suhtlemise kui lahendanud ka lastega seotud küsimused, ning siis teine võimalus, kus on lahkuminekuga oodatud liiga kaua ja tulemuseks on igikestev valu.
Mida iganes sa teed, tee seda nii hästi, kui vähegi suudad. Ümbernurga laskmised maksavad varem või hiljem kätte, seda siis kas otseste ebameeldivuste või realiseerimata võimaluste näol. Isegi kui see, mida tegema pead, sulle vastukarva on, tee seda ikkagi maksimaalselt hästi.
Kiireid näpunäiteid spordifotograafia kohta, anyone? Et kuidas saaks viletsa valgusega ruumides kiiret liikumist rahuldavalt jäädvustada ...
Täna aga jah tuli meie võit (99:82) ning homme kell 11:30 algab finaalmäng.
Nädalavahetusel (loodetavasti nii laupäeval kui pühapäeval) õpin kaamerat tundma spordifotograafina. Lähen meie omadele kaasa elama ning püüan huvitavamaid hetki ka kaadrisse saada.
Invicta koolitus, kus ma hetkel osalen, on ootamatult mõnus. Ma olin kindel, et tegemist on hea koolitusega, kuid ei oodanud, et see nii asjalik on. Kahtlemata on oma osa ka sellel, et osalejad on "päris" juhid, kelle kogemusest on palju õppida. Headmeelt valmistab ka see, et paljuski on minu senini peamiselt kõhutundel baseeruv lähenemine juhtimisele saanud kinnituse - nii peabki. Samuti on tekkinud mõtteid probleemide lahendamiseks ning on olnud võimalus analüüsida tehtud vigu. Igatpidi kasulik.
Tartus sadas täna lund. Siin sadas kah, aga palju-palju vähem. Kui poleks nii külm, võiks arvata, et on kevad.
Homme toimub Red Dragon Recordings, Opening Party Tallinna Lauluväljaku siseruumides. Lineup on võimas, lisaks toimub seal minu teada ka ühe Eesti tegija plaadiesitlus. Kui homme peale koolituse lõppu veel jaksu on, peaks kohale minema.
Huvilised, huviliste sugulased, sõbrad ja elukaaslased on oodatud reageerima :)
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
PRIA on valitsusasutus Tartus, mille põhiülesanneteks on riiklike ning Euroopa Liidu põllumajanduse ning maaelu arengu toetuste andmise korraldamine ja põllumajandusega seotud riiklike registrite ja andmekogude pidamine, andmete töötlemine ja analüüsimine.
Tarkvara analüüsi büroo tegeleb nii Ameti enda kui tarkvarafirmade poolt loodud infosüsteemide versioonihalduse ja kvaliteedikontrolliga.
Pakutav ametikoht
IT OSAKONNA TARKVARA ANALÜÜSI BÜROO JUHATAJA
Tööülesanded
- tarkvara testimise ja versioonihalduse metoodika väljatöötamine ning väljatöötatud metoodika rakendamine, kaasates kõiki osapooli
- tarkvaralahenduste dokumentatsiooni koostamine, ülevaatamine ning tarkvara üldise arhitektuuri väljatöötamisel osalemine
- büroo peaspetsialistide töö korraldamine
Nõudmised kandidaadile
- kõrgharidus või selle omandamine
- hea suhtlemisoskus
- tarkvaratehnika ja tarkvara testimismetoodika-alased teadmised
- meeskonnatöö oskus
- organiseerimisvõime
- kohusetundlikkus
- inglise keele oskus suhtlustasandil
Kasuks tuleb
- meeskonna juhtimise kogemus
- punktuaalsus, korrektsus
- väga hea analüüsivõime
- erialase inglise keele oskus
Omalt poolt pakume
- huvitavat tööd kiirelt kasvavas ja arenevas asutuses
- arenguperspektiivi, häid koolitusvõimalusi
- kasaegset töökeskkonda- ja vahendeid
- töötasu kokkuleppel
Asukoht Narva mnt.3, 51009 Tartu
Tööaeg täistööaeg
Tööle asumise aeg mai 2005
Kandideerimise tähtaeg 29. aprill 2005
Kontaktisik Kaimar Karu, Infotehnoloogia osakonna juhataja asetäitja
Aadress Narva mnt. 3, Tartu, 51009 Tartumaa
Lisainfo telefonil 7 371 349
Faks 7 371 201
Internetiaadress http://www.pria.ee
Peamine, et nad Fireworksi ja Dreamweaveri kooslust ära ei tapaks.
Ettevõtlusnädala raames toimub 27. aprillil Vanemuise kontserdimajas tehnoloogiapäev. Üritus on mõeldud keskkoolide, gümnaasiumide jakutsekoolide õpilastele.
Üritus on tasuta!
Täpsem teave
Lisa: tahtsin veel öelda seda, et ... vanemate juures maal kasvadki lisaks sinistele sinililledele ka valged ning roosad. Viimaseid on päris mitu mätast, valgeid aga vaid üks.
Umbes viis liitrit kasemahla ja mitte midagi muud. Enesetunne on hea ning eile kardetud hommikust hundiisu täna samuti polnud.
Tahaks taaskord võimalust oma Brynje pesu kasutada. Võimalust sesmõttes, et tahaks ette võtta reisi, kus seda vaja oleks. Talvel Levis käimine oli ootamatu ja täiesti mitteminulik, kuid tagantjärele vaadates väga vahva kogemus. Juulikuus Soome sõudmisvõistlusele minek saab kah olema sarnane ennast proovilepanev ettevõtmine. Kahe päevaga ikkagi ca 70 kilomeetrit sõudmist.
Lisaks tahaks paremaid võimalusi toidutegemisega mässata. Kindlasti on sellel soovil just täna kindel põhjus liitrite viisi kasemahla tarbimises ning sellele lisaks erinevate ajakirjade lugemisel, kus toidule ja toidutegemisele päris suur osa pühendatud. Pikemas perspektiivis on see taaskord üks kuulike kolimiskaalule juurde, praegu peab aga lahtiste silmade ja peaga köögis ja poes ringi vaatama, et tingimusi veidi parandada. Kui ma laiskusest üle saan, siis olen hea kokk. Kui saan ...
Lisa: vahepeal piisab ka lihtsalt pealehakkamisest. Paar minutit mõttetööd ja teine tegutsemist ning tulemus sai päris hea. Köögis on rohkem ruumi, asjad on veidi loogilisemalt paigutatud ning mõtted ka ise Taneli kombel uusi retsepte proovida said vaid hoogu juurde.
Hoolimata Egiptuse-reiside viimase aja kõrgest populaarsusest ja mõistlikkusest tahaks soojale maale minna kuhugi mujale.
Egiptuse vastu räägib lisaks liiga odavaks aetud reisihindadele (mis toovad kaasa hulga probleeme, nagu ikka) ka see, et kohapeal pole peale vedelemise eriti midagi teha. Kairos võib ju ära käia, kuid kui suurem osa ajast ikkagi Punase mere ääres veeta, siis läheb igavaks. Ma tean, et seal pakutakse turistile igasuguseid atraktsioone, mis tegelikult võivad reisi potentsiaalselt muuta väga-väga vahvaks ja meeldejäävaks, kuid tõsi on see, et enamike nende atraktsioonide jaoks ei jätku lihtsalt raha. Kui arvestada koos lennu ja majutusega (mis nüüd odav) reisikulutusteks ca 15k + kuluraha, siis tuleb enam-vähem mõistlikult välja, kuid .. see on 3x rohkem kui algne reis maksab (pluss kuluraha). Aga noh, see on pelgalt oletus.
Üldiselt on paljude soojade kohtade juures minu jaoks tehismaik küljes - pole vahet, kas sa oled Kanaaridel või Egiptuses, kui sa midagi ette ei võta, näed sa täpselt sama vähe ning seetõttu on mõistlik valida kõige odavam võimalik sihtkoht ning oma päike suvalises soojas rannas kätte saada.
Põnevamate kohtadena tunduvad minu jaoks Madeira ja Tuneesia. Neist esimene on küll täiesti "mittelaevatatav" koht (ehk seal pole kuigi palju randu, kus niisama vedeleda), kuid loodus peaks olema selline, mis hinge kinni võtab. Paradiis, ühesõnaga.
Tuneesia on võrdlemisi odav, euroopa-laadne ning huvitav. Seal on ilma suuri lisakulutusi tegemata võimalik ette võtta ka muud kui pelgalt rannas vedelemine.
Kui suur suvi läbi saab, peab teemasse põhjalikumalt süvenema. Jaheda sügise puhul võiks juba oktoobris väikese puhkuse võtta.
Isa mainis täna, et maja ümber krooksuvad konnad on võõramaised. Nimelt on tavapärased pruunikad konnad sel aastal asendunud siniste konnadega - me kumbki pole selliseid konnasid varem näinud. Ja oleks siis neid üks-kaks - veekogud on neid sinised konni täis. Lisaks kummalisele värvile eristab neid teistest konnadest ka kartlikkus. Pruunid ja rohelised konnad (viimased kusjuures eriti) on väga julged. Need sinised aga poevad väga kiirelt peitu. Erandiks on ehk vaid olukorrad, mis minulgi õnnestus jäädvustada. Sõbrustab meie peategelane kusjuures "tavalise" konnaga.
Lisa: Looduspildis ilmus just hea jutuke konnadest ja nende pildistamisest.
Koju jõudes avastan tihti, et mulle on tavatelefonile helistatud, kuid mind pole olnud kõnet vastu võtmas ja automaatvastajale pole samuti sõnumit jäetud. Võõrad numbrid.
Varem helistasin aeg-ajalt nendel numbritel tagasi, kuid loobusin, sest keegi ei võtnud vastu.
Nii tegin esimesed paar korda. Hiljem enam mitte. Selgus saabus numbriinfost teavet küsides.
Eile olin imekombel varem kodus ning võtsin ühe sellistest kõnedest vastu.
Spämm.
Pakuti pesupulbrit, kohaletoimetamisega.
Põhimõtteliselt helistatakse mulle keskmiselt üks kord päevas tavatelefonile, pakkumaks mingisugust kaupa, mida mul tegelikult vaja ei ole.
Tavatelefon on muutunud spämmitelefoniks.
Küsisin järgi - alla 18-aastased muusikahuvilised saavad samuti sisse, kui kaasas on täiskasvanud inimene.
Seekord püüan ma siis eeskujuks olla :)
Terevisioonis räägitakse Häirekeskuse tööst.
Mis on mage - kirjaga ekraani ülemises servas "Kõne Häirekeskusesse esmaspäeval" lasti eetrisse üsna vana boilerilugu (mees soovib arsti oma boilerile, kuna tuluke ei lähe põlema ja boileri perearst on puhkusel). Ma ei saa aru. Selline lüke on kuidagi ... eriti mage. Üllatav. Nõme.
Mingil põhjusel tundub mulle viimasel ajal, et pean enda kirjutistele disclaimeri lisama. Võib-olla seeõttu, et mind on valedes kohades valesti mõistetud. Võib-olla seetõttu, et näidata enne postitust ära selle toon - inimesed, kes mind ei tunne, võtavad kirjutatut liiga mustvalgelt.
Minu stiil on see, et ma võin väga kirglikult väidelda ühe või teise positsiooni poolt ilma sellega nõustumata. See, kui ma oma mõttekäigus midagi väidan, ei tähenda seda, et ma ise väitega nõustun - pigem on tegemist kirjalikult esitatud väitlusega erinevate seisukohtade vahel. See, kui ma kirjutan rea "Noorus on hukas ..." ei tähenda seda, et ma tõepoolest niimoodi arvan, vaid pigem seda, et minu arvates sobis see rida sinna mõttekäiku täiendama. Iroonilises vormis.
Üleüldse olen ma tihti irooniline. Kui tegemist on pikema mõttekäiguga, võin ma võrdlemisi palju ironiseerida ja suvaliste seisukohtade poolt argumenteerida. Armsad lugejad võiks enne mõne fraasi kontekstist väljarebimist püüda mõista, miks see sinna asetatud on ning kas tegemist on tõsimeelse väite või irooniaga. See selleks.
Täiesti külma rahuga, seekord :)
Lõin endale Postimehes avaldatud artikli mõju all olles Looduspildi veebilehel konto ning lisasin sinna kaks pilti. Neist üks võeti vastu lükati tagasi ja teine (minu arvates tunduvalt argisem) võeti vastu.
See, et isegi üks piltidest sinna vastu võeti, oli minu jaoks üllatus. Positiivne.
Küll aga ei ole positiivne see, mida ma teiste poolt lisatud piltide kommentaaride osast leidsin. Põhimõtteliselt jäi mulle mulje, et kõrge hindega kasutajad (eelkõige lehe autorid) eelistavad naturaalsele looduspildile töödeldud pilte - peaasi, et huvitav oleks. Samas - võib-olla jäi mulle vale mulje. Loodetavasti jäi.
Arutasin küsimust ka Pauliga ning juhe jooksis kokku. Sattusin arvamuse otsa, millega ma ei suuda / ei oska nõustuda. Minu jaoks on väga suur vahe selles, kas loodusfoto on loomulik (ehk siis pildistatud selliselt, nagu fotoaparatuur seda võimaldab, kasutades tulemuse parandamiseks mõõdukalt kontrasti muutmist või levelite paikasättimist, jällegi mõõdukalt) või töödeldud - ehk loomulikust originaalfotost on saanud küll ilus pilt, kuid reaalset loodust arvestades ebareaalne. Minu jaoks on "ületöödeldud" fotod ehk need fotod, mille puhul on reaalsust moonutatud, madalaklassilised. On vaks vahet, kas töötlemise käigus on parandatud näiteks valguse vähesusest tingitud vigu (mida annab parandada tegelikult juba fotot tehes, muutes säriaega ja/või ava suurust), või siis on töötlemise käigus näiteks muudetud foto üldist värvibalanssi või midagi lisatud või midagi ära brushitud vms. Ka foto mustvalgeks tegemine on väike muudatus, minu arvates (ehk muudatus, mis ei muuda loomulikkust).
Minu arvates ei ole nende kahe fototüübi võrdlemine korrektne. Praegusel juhul ei viita ma mitte Looduspildile vaid räägin põhimõttest. Minu jaoks kaotab foto igasuguse fotoväärtuse, kui sellel olevat reaalsust on moondatud. Tulemuseks võib olla väga hea pilt, eksole, aga fotost on asi kaugel.
Härrased ja prouased votugraafid - milline on teie arvamus?
Kas ja millise piirini on fotode muutmine lubatud/mõistlik ning kas selline vahettegemine foto ja pildi vahel, nagu ma siin kirjeldasin, on mõistlik? Kas on võimalik, et mingist hetkest lakkab foto olemast foto ning muutub pildiks? Kas selle nimel, et foto autor kui kunstnik soovib fotoga midagi öelda, on lubatud (minu mõisteid kasutades) muuta foto pildiks, kasutades erinevaid reaalsusest erinevust tekitavaid muundamisvõimalusi, säilitades samas tegelikult siiski teose fotoks-olek (autori ja vaatajate arvates)?
Take Five - lugu Dave Brubeck Quartet'i esituses. Jazz selle sõna parimas võimalikus tähenduses.
Tundub, et asi pole ka nädalavahetustel mitte selles, et ma olen väsinud ja ei jaksa midagi teha ja vedelen lihtsalt suurema osa ajast maha, vaid pigem selles, kus ma oma aja veedan. Kodus.
Töölt koju tulles on praeguse seisuga põhimõtteliselt garanteeritud, et midagi kasulikku ma enam ei tee. Ma võin üleval olla üheni-kaheni öösel, kuid kogu kodus veedetud ärkvelolekuaja jooksul on keskmine kasuliku tegevuse protsent ... ütleme et 1. Näiteks. Kodus veedetud aeg kujuneb pelgalt äraolemiseks - MSN, televiisor, e-post ... ja ma ei saa endale sellist ajaraiskamist tegelikult lubada.
Mida sellest järeldada? Üks mõte on kindlasti see, et tuleb enda ümbrust muuta - ning sellest olen ma ka varem kirjutanud. Koht, kus on avarust ning mis tekitaks minus kodutunnet. Praegune korter ei tekita - ei ole kunagi tekitanud. Lihtsam ja odavam lahendus on aga see, et tuleb õhtul kodus vedelemise asemel võib-olla hoopis töö juures olla ning asjalikke asju teha. Üheteistkümneks koju ja siis magama. Selline rezhiim ehk isegi töötaks. Peab katsetama.
Esiteks - see sissekanne ei ole moraalilugemine ega midagi muud sellesarnast. Palun ärge tundke ennast ebameeldivalt puudutatuna.
Tegelikult on teema palju mahukam kui sellesse sissekandesse mahub, seetõttu püstitan vaid ühe temaatilise küsimuse. Traditsioon sõpradega koos aega veeta ning muude tegevuste kõrval aega ka näiteks veinijoomise ja hea juustu söömisega sisustada on üks selliseid, mis mulle väga meelepärane. Iseenesest koosneb see tegevus ka eeltegevustest - näiteks veini ja juustu valimine, mis on minu arvates põnev. Küsimus, mis haakub suurema teemaga, on aga selline - milline vanus on tavapärane sellise traditsiooni tekkeks?
Ise olen ma arvatavasti hiline alustaja - proovimine proovimiseks, aga alkoholi hakkasin tarbima üsna "kõrges vanuses" ehk alles ülikooli ajal. Enne seda ei olnud eriti põhjust ega soovigi. Omakorda ei tähenda see seda, et ma ülikoolis padujoomisega alustasin, eksole. Siiani tarbin alkoholi (liigagi?) mõõdukalt - võib-olla kord nädalas väljas käies, mõnel nädalal kord rohkem.
Kas alkoholi tarbimine on tänapäeval saanud noorte elu lahutamatuks osaks? Kas põhikooli lõpp ja/või gümnaasiumi algus on õige aeg selleks, et tekiks koosistumise-veinijoomise traditsioon? Ma ei eita seda, et vein on hea ning ma mõistan veini ja juustu osalusega koostistumiste võlu, kuid mul on tunne, et sellised asjad peaksid alguse saama ... ülikoolis. Just vanuse poolest.
On täiesti võimalik, et ma olen lootusetult vanamoodne. Reaalne elu on see, kus kuues klass joob ennast ekskursioonil maani täis, kus alates kaheksandast klassist on nädalavahetuste lahutamatuks osaks kellegi pool läbu korraldamine koos kõige kaasnevaga ning kus üheksandas klassis lubatakse pühalikult joomine maha jätta. See kõik on alkoholi tume pool - ehk liigtarbimine. Eelpoolkirjeldatud veinijoomine on aga justkui hele, kultuurne pool (stereoüübid, stereotüübid).
Võib-olla ongi minu küsimus hetkel selles, et kas need traditsioonid, mis täiskasvanuna kalliks saanud (nagu kirjeldatud "vein ja juust") peaksid leidma koha ka noorte elus, või peaks (tegelikult ei taha ma norme seada) selles vanuses olema teised traditsioonid? Mul pole absoluutselt aimu sellest, millised need traditsioonid võiksid olla (vanainimeselikult - süütud), kuid alkohol ei peaks olema nende traditsioonide osa.
Jällegi - ma tajun reaalsust ja näen, mis ümberringi toimub ... ma oskan aimata padujoomise põhjuseid (must pool) kuid ma ei mõista, miks on olemas ka hele ehk kultuurne pool. Miks on nende inimeste jaoks, kellest ma lugu pean, kuid kes on minust suurusjärku 10 aastat nooremad, alkohol saanud elu lahutamatuks osaks?
Ühe tänase koosoleku järel jõudsin taaskord arusaamisele selle osas, mida ma endas arendama pean.
Võib-olla upsakas, kuid siiski - tihti olen ma millegi suhtes kindlal seisukohal stiilis "see on hea ja mõistlik" ning "see ei ole mõistlik". Raskusi on mul aga sellega, et enda seisukohti põhjendada. Needsamad seisukohad on kujunenud aastate jooksul kogemusest lähtuvalt ning seetõttu on keeruline vestluse käigus koheselt enda seisukohti toetavaid argumente välja käia. Kiirelt leiab sellised, mis sageli on piisavalt veenvad, kuid arutluse käigus, juhul kui see peaks jätkuma, leiab järjest ja järjest selliseid toetavaid, kuid esimestest tunduvalt kaalukamaid argumente. Kui need oleks välja käinud kohe alguses, poleks poleemika jäänud olemata ning oleks saanud küsimusega edasi liikuda.
Pean õppima enda seisukohti adekvaatselt põhjendama ka ekstreemsetes situatsioonides (ehk siis päriselus, vastandatuna kirjalikule seisukohtade esitamisele).
Teatud juhtudel ajan ma partneri nurka, esitades küsimusi ja suunates vestlust selliselt, et vastuväidetele ei jää kohta ning partneril ei jää üle muud kui nõustuda. Selline nurkasurutu tunne ei meeldi aga kellelegi ning ma tean vähemalt üht inimest, kelle jaoks see minu juures üks häirivamaid iseloomujooni. Ta annab endale aru, et mul võib väga vabalt õigus olla, kuid minuga sellisel moel vastu tahtmist nõustumine ei tekita eriti positiivseid emotsioone. Lõpuks ei jää partneril muud üle kui minu seisukohtadega nõustuda.
Kui enda seisukohtade argumenteerimise osas olen ma päris kindel, et seda oskust peab parandama, siis teise iseloomujoone osas pole ma väga kindel. On selline omadus (väitluses teise nurkasurumine, jätmata võimalust mitte nõustuda, ratsionaalselt) üldse halb omadus? Kui ma suudan oma seisukoha edastada selliselt, et seisukoha põhjenduseks esitatud loogiline jada (kusjuures siin tundub põhjendamine õnnestuvat) ei jäta muud võimalust kui sellega nõustuda, siis on see ju hea. Või?
Paul tegi veidi aega tagasi testi ja püstitas küsimusi.
Otsustasin täna Muumia alguses ka ise selle testi läbi teha. Kunagi varem olen teinud, aga tulemust ei mäletanud. Seekord oli tulemuseks
INTROVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-KOHANEJA
(IEI – Intuitiivselt-eetiline introvert)
ÜLDINE ISELOOMUSTUS INFP tüüp on entusiastlik ja taiplik uuendaja, kelles peitub palju inimlikku soojust. Oma tundeid, hellust ja õrnust väljendab harva. Need on tagasihoidlikkuse sirmi taga. Ellusuhtumiselt on ta väga isikupärane ja idealistlik hoides kirglikult oma ideaale ja väärtusi. INFP tüüp ei soovi tavaliselt domineerida või muljet avaldada. Igapäevastes asjades ning tööl on salliv, lahtise peaga, mõistev ja paindlik. Kahekordselt hea ja edukas on tegevuses, millesse usub. Tahab, et tema töö annaks mingisuguse panuse inimeste vastastikusesse mõistmisse, õnne ja tervisesse. Sõltumata töötasust soovib ta selle taga näha töö mõtet ja eesmärki. Kui teeb midagi niisugust, millest ta väga hoolib, on tema täiuslikkuse taotleja. Olles innustatud ja idealistlik omab INFP tüüp talenti kasvatada ja julgustada oma lähedasi. Suhtlemises kerge ja positiivne, võib ta olla otsene ja isegi kategooriline, kui ta ideaal või üks tema elulistest väärtustest on ohus. INFP tüüpi inimene tunneb suurt huvi uute ideede vastu. Tal on samuti perspektiivitunnet. Reeglina huvitub raamatutest ja keeltest. Sageli tõmbab teda nõustamine, õpetamine, kirjandus, kunst, teadus, psühholoogia. Teda võlub võimalus tungida inimhinge sügavusse. Ta võib töötada suurte energiapuhangutega olles võimeline ülimalt keskenduma ja pühenduma ülesande täitmisele. Üldiselt on ta kohusetundlik kuid rutiinsete tööülesannete täitmine muutub kergesti tüütavaks.
Paar punkti, mis mulle eriti silma jäid:
ESMANE MULJE
INFP tüüp on kerge, südamlik, meeldiv, väga hästi tunnetab nii enda, kui ka teiste "territooriumi". Lõbus ja veenev kuigi sealjuures veidi kuiv ja mittejulge. INFP tüüp tõmbab aeglaselt kaasa teisi enda ellu, luues vale, kuid laialtlevinud mulje nagu oleks ta upsakas.
VANEMLIKKUS
INFP tüübi jaoks on see tavaliselt vabatahtlikult vastuvõetud meeldiv kohustus. Lapsed on ta ideaalide loomulik jätk, ja nende kasvatamine - see ala, kus need ideaalid kasvavad.
ORGANISATSIOONIDES
... Ta satub sageli keerulisse situatsiooni kahe vastandgrupeeringu vahele, kus kumbki neist peab teda oma pooldajaks ...
Tundub, et elan justnimelt murest mureni. Veidi aega tagasi valutasin pead selle üle, milline kaamera valida. Jõudsin peale pikka otsustamisperioodi lõpuks otsusele ning olen oma valikuga rahul. See on hea.
Praegu aga teeb muret jalgratta valik. Kindel on see, et ratast on vaja. Eelmisel aastal jäin täna oma otsustusvõimetusele rattast ilma. Jura. Praegu on probleeme mitu - esiteks ei oska valikut teha ning teiseks ei ole korraga ka nii suurt summat välja käia, nagu hea ratas nõuab. Esimese osas on ideid ja teises osas läheb võimaluste selgekssaamisega veidi aega. Samas lõpevad eelmise aasta mudelite sooduspakkumised eelduste kohaselt üsna pea ... mis võib tähendada seda, et ma endale sel hooajal ratast ei saagi. Jura.
Brrrrh.
Tänane hommik tõi taaskord ühe selgushetke.
Avastasin, et nendes ettevõtmistes, mida ma ei tee 100% hingega vaid teatud osas kohustusest, on minu demotiveerimine liiga lihtne. Välised mõjutajad ei mängi eriti suurt rolli, kuid kui ülevaltpoolt tulevad signaalid jätavad mulje, et minu tööd ei väärtustata või et probleeme lahendatakse mingil omapärasel moel, siis demotiveerun ma meeletult kiiresti. Ma ei viita hetkel ühelegi konkreetsele sündmusele (sh ka mitte tänahommikustele, sest selgushetk saabus varem) ja tagasi vaadates on selliseid olukordi varemgi tekkinud. See on probleem, millega peaks tegelema. Samas võib-olla on see väärtuslik indikaator, mis annab märku vajadusest edasi liikuda. Tuleb asjas järgmine selgushetk saavutada, igastahes.
Sideways tekitas taaskord mõtteid, nagu sisuga filmid ikka. Väsimus andis endast tunda, kuid magama ei jäänud, mis mind suisa üllatas, sest väsimus oli tõesti suur.
Filmis nähtud vein ja head toidud viisid otsuseni, et koju jõudes tuleb veinipudel avada. Mis siis, et olen täna üksinda - juust on mul olemas ja tuju sobiv. Joodik valmis siis, vist.
Kõige tähtsam otsus, mis sai filmi ajal vastu võetud, oli planeerimise taasalustamine. Ehk siis - tuleb taaskord läbi mõelda oma tulevik ning soovid. Tuleb paika panna sihid ning juhusliku rapsimise asemel hakata liikuma konkreetsete eesmärkide suunas. Nagu üks töökaaslane mitte väga ammu ütles - tuleb lõpetada eluks ettevalmistumine ja hakata elama.
Filmile järgnes väga mõnus istumine koos Mihkliga Creppis. Taasavastasime sarnasusi ning arutasime lahenduste üle, mis oli esimene kord peale pikemat vahet, kus sai korralikult arutada. Viimasel ajal on istumised kuidagi kiirustades möödunud. Paljuski oleme me samas faasis - mis tähendab kas tema vara- või minu hilisküpsust.
Koju jõudes tekkis ka idee seoses blogiga. Teatud teemade suhtes olen ma oma arvamust väljendanud siiski üsna vaoshoitult või maskeeritult, mis kirjutamise hetkel mulle endale arusaadav on, kuid paari aasta pärast lugedes mõttetuna tunduda võib. Või pigem - valedele järeldustele viib.
Peaks ehk endale tihedamini tunnistama ja ka siia kirja panema oma seisukohti. Tegelikke seisukohti, ilma ilustamata või pehmendamata. Asju, mis päevakorral, või neid, mis mõni aeg tagasi päevakorral olid. Teemad, mis on mind tõsisemalt mõjutanud. Või siis ...
Inimesed.
Näiteks see, et minu elus on olnud inimene, kes aja jooksul muutus minu jaoks nii ebameeldivaks, et ma kaotasin tema vastu igasuguse austuse. Austuse kadumine muudab suhtlemise väga keeruliseks ning mõnda aega olid ühenduse alleshoidjateks hoopis kolmandad tegurid. Inimene, kes on minuga nii meeletult sarnane, et see muutis vahepeal olemise ebakindlaks, kuid kes samas on oma paratamatusega leppimises nii erinev, et muutis mind kannatamatuks. Mind, kes ma olen kannatlikkus ise. Vähemalt on mulle rohkem kui ühel korral niimoodi öeldud. Armastus ja vihkamine on tunded, mida tihti kokku pannakse (olgu see siis levinud ütluse või inimese isikliku kogemuse tõttu, vahet pole). Mõlemad tunded on antud juhul teemavälised ... vähemalt minu puhul; teiselt poolt ei oska analüüsida. Mind muudab kannatamatuks see, kui inimene oma kogemustest ei õpi. Kui inimene tunnistab vajadust muutumise järele, kuid ei tee seda kunagi, sest ta ei julge iseendale tunnistada, et muutus on vajalik. Niisama lamiseda on alati lihtsam kui iseennast veenda. Kui inimene ei suuda kaaluda võimalust, et tegelikkus võib erineda sellest, mida tema igapäevaselt ette kujutab või kuidas tema maailma mõistab. Ma ei räägi siin ilmeksimatusest või sellest, et mina näen maailma asju alati täpselt nii, nagu need on (täpselt ei saa niikuinii näha, sest iga vaatlusküljega kaasnevad asjaolud, mis muudavad tulemust), vaid räägin sellest, et aeg-ajalt tuleb suuta kõrvale astuda ja mängida stsenaariumid läbi enda reaalsustajust erinevate reeglite järgi. See on raske ja teeb haiget, aga seda mitte tehes surume me tegelikkuse enda poolt seatud piiridesse, mitte ei taju asju nii realistlikult, kui see põhimõtteliselt inimeste puhul üleüldse võimalik on. Olen mitmel korral püüdnud enda jaoks selgust saada oma praegustes tunnetes, kuid selgus on visa saabuma. Tekib suisa küsimus, kas tundeid üldse on. Peamiseks identifitseeritavaks "järelmaitseks" on kahetsus kõige selle osas, mis temaga seotult lõppes, kuid seegi on pigem tema-väline tunne. Mõnikord on tekkinud tunne, et tahaks otse, silmast-silma välja öelda, mida ma arvan, kuid samas seda mõtet veidikenegi edasi arendades jõuan arusaamisele, et ma ei oskaks midagi öelda, vähemalt mitte midagi konstruktiivset. On inimesi, kelle puhul on tunne, et asjad on nii sassis, et ei oska kusagilt lõngakera harutama hakata.
Või siis see, et minu elus on olnud inimene, kes on mulle andnud rohkem, kui keegi teine (vanemad välja arvatud). Inimene, kes on aidanud mul jõuda paljudes minu ja teistega seotud asjades selgusele ning kes on minu jaoks hoolimata äkilisest lõpust kõige olulisem inimene (vanemad välja arvatud). Kirjutasin millalgi sellest, et võib-olla kiindun ma liialt kergelt. Olen üsna kindel, et see on tõsi, kuid samas on viimased aastad mulle endale näidanud, et kiindun ma inimestesse, kes on seda väärt. See ei ole üleolev suhtumine stiilis "sa oled / ei ole mind väärt" vaid tähendab pigem seda, et ma kiindun kergesti inimestesse, kellel on potentsiaali olla minu elus oluliseks tegelaseks, jäädes samas alateadlikult emotsionaalselt kaugeks inimestest, kellel see potentsiaal puudub. Selle inimesega tekkis side väga kiiresti ning omandas ehk isegi liiga kiiresti mõõtmed, milleks ma valmis polnud. Ühtpidi on see hea, sundides mind kiirelt lapsepõlvest lõpuks ometi lahkuma. Teiselt poolt on see halb, sest sel ajal tehtud vigu on raske parandada, kui see üldse võimalik on. Vead on loomulikud ja nendest õppides on need ka kasulikud, kuid haiget teeb see, et vigadest põhjendatud arusaamatused on haiget teinud neile, kes mulle olulised. Täiesti võimalik, et parandamatult haiget. Kui teeks uuesti, teeks mitmeid asju teistmoodi. Tuttav tunne, eks? Samas olen ma enam kui kindel, et asjade teistmoodi tegemiseks peaks muutuma ka tingimused - vähemalt sellisel juhul, kui ma teistmoodi tegemisest ka pikemaajalisemat tulu loodan. Odav populaarsus on siiski lühiajaline. Ausus on oluline. Enda seisukohtade allasurumist kahetsen ma võib-olla ehk isegi kõige rohkem. Paljugi oleks võinud olla teisiti, kui ma oleksin olnud enesekindlam ning väljendanud oma tegelikke seisukohti selle asemel, et püüda kalkuleerida oma väljaütlemiste tagajärgi. Tihti olid lõpuks väljaöeldud seisukohad just sellised, mis populaarsust vähendasid - kuid mille nimel? Selleks, et näida parem kellegi kolmanda silmis? Milleks? Vahepeal on ausus siiski olulisem kui meeldimine. Lõppkokkuvõttes on hetkeline pinge vähem kahju tekitav kui pikaajaline väärarusaamades elamine.
Miks ma seda kõike kirjutan? Ühelt poolt enda jaoks, et jääks mälestus sellest, mis minu elus toimub. Teiselt poolt nende jaoks, keda see lugu puudutab. Ühe inimese puhul olen ma teda tundes kindel, et minu mõtted tema poolt lugemata ei jää, lubadused lubadusteks. Võib-olla muudab kirjutatu midagi tema elus. Teise inimese puhul loodan ma, et ühel päeval avaneb võimalus asjadesse selgust tuua. Mihkli puhul - võib-olla aitab miski loetust tal elus teha teadlikumaid otsuseid. Kõigi teiste puhul - võib-olla suudab lugeja minuga suhestuda nii, nagu mina suutsin seda täna peategelastega teha filmi vaadates.
_____
Montano Merlot'd 2003 (Tshiili) on mõistlik juua mitte enne kui paarkümmend minutit peale avamist. Kesine maitse asendub selleks ajaks võrdlemisi mõnusaga.
Käisin koos Pauliga eelmisel reedel Tartut mööda kaadreid jahtimas ning lisaks sai tehtud mõned pildid ka maal.
Aaaaaaargh ... see oleks super! Joey Roth'i lehelt.
