Kui veeta pühapäevane päev üksinda, püüdes seda endale pühendada, on tulemuseks masendus. Kui veeta pühapäevane päev kellegagi koos, on õhtul tulemuseks ikkagi masendus.
On asju, mida tahaks muuta enda juures (võimalik teostada) ning on asju, mida tahaks muuta teiste või olustiku juures (raske või võimatu teostada). Tark/tubli/õnnelik inimene pidavat olema see, kellel on jaksu muuta asju, mida ta suudab, ning jaksu olla üle asjadest, mida muuta ei saa. Kuidas aga teha neil kahel vahet? Tarkus ongi ehk see, et osata vahet teha - mina sageli ei oska. On asju, mida otseselt muuta ei anna (teoreetiliselt annab, aga tulemus pole garanteeritult meelepärane, kuna inimsuhted on keerulised).
Nii mõningi kord ja eelkõige viimasel ajal on tekkinud mõte, et peaks siiski vähem stressama teiste inimestega seotud teemade pärast ja pühenduma rohkem iseendale. Samas on võimalik, et see süvendab veelgi minu ülevoolavat egoismi. Ühe paari päeva eest õhku visatud lause tõttu on süvenenud minus ka tunne, et olen liiga kriitiline. Seda, et ma olen kriitiline, tean ma isegi, aga kusagilt jookseb piir ning kardan, et olen selle mõnes kohas ületanud. On Prokrustese tüüpi inimesi, kelle puhul see mind ei morjenda - nende puhul saaks ka ideaalne inimene peksa. Samas on inimesi, kes on mulle olulised ning kelle puhul tundub samuti, et olen kaugemas või lähemas minevikus enda kriitilisusega neile haiget teinud.
Taaskord tekib küsimus selle kohta, mis on mind iseloomustavaks jooneks erinevatele inimestele nende mälestustes. Kas see, et ma ei leidnud aastaid tagasi Tallinnas üles Draamateatri hoonet, nagu mu eelmisele tööandjale, või see, et "ah oli jah üks tüüp, hästi kriitiline". Või siis on minus ka midagi sellist, mis positiivses mõttes meelde jääb.
Keerulised küsimused ja enesepeks.
Mõtted liiguvad vägisi tulevikuplaanidele. Korterit tahaks osta, see mõte muutub üha konkreetsemaks - samas viivitus on loomulik, sellised otsused võtavadki mul väga kaua aega. Magister vaja ära lõpetada koos õpetajakoolitusega - õnneks saan suure tõenäosusega teha töö mulle väga huvipakkuval ning päriselt praktilisel teemal. Mis saab edasi - ei tea. Mõtted ja võimalusi on palju, kuid (eelkõige enda poolt seatud) piirangud kitsendavad valikuvõimalusi. Variant oleks neist piirangutest loobuda. Osade piirangute puhul tähendaks see veidi sekeldusi ja asi ants, samas teiste puhul tähendaks see endast tükikese loovutamist ning seda on juba väga raske teha.
Kui ennast kord avad, siis on väga raske ennast taas sulgeda. Mõne inimese suhtes ei tahakski ennast sulgeda - iial. Avatuks jäämine tähendab aga pidevat tõmbetuult ja lahtisi otsi. Mõningaid otsi ei tahakski kunagi sõlmida, kusjuures. Lahtised otsad teevad aga haiget.
Huvitav on see, kuidas see, millest kunagi arvasid olevat võimeline kerge vaevaga loobuma, kasvab sinuga kokku ning loobumine pole sugugi enam nii lihtne, kui alguses tundus. See tunne on universaalne ning laieneb ühtmoodi nii asjadele kui inimestele. Asjade puhul on nende poolt pakutav piiratud nende olemusega ja nende suhtes kehtivaid olustikureegleid on lihtsam kontrollida, inimeste puhul on lugu palju keerulisem.
