Ma pole kunagi süvenenud Ooperifantoomi lugude sõnadesse ehk siis loosse endasse. Olen siiani peamiselt nautinud lihtsaid ja meeldejäävaid ning kohati kananahka tekitavaid meloodiaid. Muusikali pole päriselus kah näinud (aga tahaks, kui aus olla). Film, mida eile vaatamas käisin, oli tunduvalt parem, kui ma olin oodanud. Mitte et ma oleks midagi konkreetselt oodanud, pigem ehk kartnud, et võib-olla on nõme. Ei olnud nõme, päris mõnus oli. Ma ei tea, kui hästi või halvasti kogu lavastus päris muusikali ideele vastas, kuid visuaal läks minu arvates muusikalise poolega väga hästi kokku. Ei oska enda jaoks tuua välja midagi, mida oleks tahtnud teisiti näha, mis vist on hea märk.
Hetkel käib taustal filmi soundtrack.
Kaaslasele esitasin kaks küsimust - kas vaatamaminek oli ajakulu väärt ning nüüd, teades filmi kvaliteeti, kas läheks ikkagi vaatama. Mõlemad küsimused said jaatava vastuse, mis peaks näitama, et film meeldis ka temale.
Kui olin kaaslase koju viinud ning asutasin ennast maale vanemate poole minema (üsna ootamatu sõit, mis lisaks päädis veel ka ootamatu saunaga ning oodatult suure kõhutäiega) tekkis taaskord palju mõtteid, seekord filmiga seotult, aga kaaslase osas. Esiteks - all things considered, oli tegemist perfektse kaaslasega just seda filmi vaatama.
Tegemist on inimesega, kellel on praktiliselt kõik olemas. Ma ei oska nimetada midagi materiaalset, millest ta puudust tunneks. Vaimses plaanis ei oska ma nii täpselt veel öelda, kuid vähemasti võimalused on loodud; nende realiseerimine on omaette teema.
Filmi meeleolu, mis kindlasti polnud seotud põhiteemaga, ning kaaslane koos tekitasid minus imelikke tundeid. Ma tundsin justkui oleksin korraks tagasi lapsepõlve sattunud ning kogenud midagi sellist, mis minu tulevikku suurel määral muudab. Ühelt poolt oli seekordne lapsepõlveolek selline, mida ei tahaks millegi vastu vahetada (turvaline, ehk, või siis mõistlik, mida iganes see ka laiemas plaanis ei tähendaks), teiselt poolt aga tekkis tunne, et ma olen paljust ilma jäänud. Kes ei oleks, eks. Kõike polegi võimalik saada, elu liigub oma radasid mööda ning igale kogemust on mõeldud kogema kindel inimene, mitte kõik inimesed. Samas on mingisugused põhiväärtused, või pigem põhitunded, mis võiksid tekkida kõigis.
Võinoh, tegelikult ma tean, millest tal elus puudus on olnud. Mina olen arvatavasti puudust tundnud samast asjast - kuigi teadvustanud pole ma seda endale kunagi. Ka praegu tegelen ma pigem hüpoteesi püstitamisega, mis selgitaks kindlaid eluseiku või annaks olukordadele sügavama (ja loodetavasti tõepärasema) selgituse ja sisu.
Võib-olla on minu tegemised paljuski seotud sellega, mida ma näen teistes endaga saatuslikult sarnanevat. Ma näen teistes ennast - ning aeg-ajalt näen seal ka võimalust suunata tulemust mujale, võrreldes minu suunaga. Mitte et ma otseselt kurdaks - usun, et hetkel mõttes mõlkuvate probleemide puudumisel lapsepõlves oleksin ma saanud hoopis teistsuguseks inimeseks kui praegu, ning ma pole üldse kindel, et mingitpidi paremaks.
Kas ma saan pakkuda teistele seda, millest ma ise olen ilma jäänud? Kas soov teistele midagi konkreetset pakkuda tulenebki sellest, et ma ise olen sellest ilma jäänud? Kui jah, siis mis on selle soovi sügavam sisu, ehk siis what's in it for me?
Mulle meeldib inimesi tundma õppida. Võimalik, et ma objetifitseerin inimest selle käigus liialt, püüdes leida temas mehhanisme, mis kella tiksuma panevad. On täiesti võimalik, et püüdes teisi mõista püüan ma tegelikult mõista hoopis ennast. Võinoh, nii see suure tõenäosusega ongi, ja mitte ainult minu puhul.
Kas see saab olla aga minu elu ülesanne, või siis kõige mahukam sisu andev tegevus? Kas see, kui ma teadlikult või alateadlikult püüan teistele pakkuda midagi sellist, millest ma ise (väga konkreetselt just alateadlikult) puudust tunnen, on õige?
Võib-olla peitub lahendus kogu probleemile selles, kui ma suudan mõista põhjust, miks juba nooremalt kui 20-aastaselt oli minus tärganud, arenenud ning võimsaks muutunud soov last omada. See on muidugi paha sõna, teist inimest ei saa omada, kuid mõte jõuab pärale küll, ma loodan. Võib-olla saaks minust täiesti kohutav lapsevanem, kes püüab kõik täitumata unistused ja lapsepõlve vajakajäämised teha tasa neid oma lapsele projitseerides, samas võib-olla oleksin ma väga hea lapsevanem. Kes teab ...
Päris tihti, kui ma räägin Oliveriga, tekib mul väga suur (ja sageli veidi kurvakstegev) soov olla temaga samas vanuses. Teha asju, mida praegu enam teha ei saa, vähemasti mitte nii väärtuslikeina, kui need oleksid "õiges" vanuses.
Võimalik, et ma ei suuda enda lapsepõlvest meenutada asju, mis olid minu jaoks iseenesestmõistetavad - nüüd neid teadvustades annan ma neile vormi, milles ma neid enam ära ei tunne. See soov peale kooli minna koju, kus on soe õhkkond, tunda ennast kodus turvaliselt, olla pere seltsis, jagada enda elu ning saada teistelt vastu mõistmist ja tuge.
Ma tajun, et ma tunnen millestki puudust, kuid ma ei suuda välja selgitada, millest täpselt. Võib-olla saabki mu elu olema lõputu otsing.
