CV-s võib muuhulgas olla ka selline alajaotus, kus inimene kirjeldab ennast kui isikut, mitte kui töölooma. Mõnel etteantud CV vormil on see kohustuslikult täidetavaks sektsiooniks.
Kas kellelegi ütleb tõepoolest midagi tüüpiline sõnadevalik "aus, kohusetundlik ja töökas; ei suitseta, alkoholi tarbin mõõdukalt"? Vaevalt.
Kas Eesti on piisavalt küps selleks, et inimene võiks CV-sse panna enda blogi aadressi?
/me loodab, et hange õnnestub ning tennisemäng Visa hallis muutub mõnusamaks
a holiday spent in following or observing the practice of one's usual occupation
Meenutusi kooli jõulupeost teemal "Glamuur".
Vabandan piltide kesise kesise kvaliteedi pärast. Ei ole D70, on hoopis K700i.
Kas D70 saab minu sõbraks, kellega koos saan ma päikesepaistelistel pühapäeva pärastlõunatel linnas jalutada ning Asju märgata, püüdes samas mitte märgata seda, et minu ümber on liiga vähe Inimesi, kes minuga koos märgata võiksid?
Lugu reisist Egiptusesse. Njah. Omal käel Londonisse minek on vist ikka mõistlikum rahapaigutamise viis. Paar aasta eest Gran Canarial käies suuremaid prohmakaid ette ei tulnud, samas võis põhjus olla muidugi ka selles, et tegemist oli Soome reisibüroo (vist Aurinkomatkat) poolt korraldatud reisiga, mida Eesti reisibüroo (vist Atlas) ainult vahendas.
Jah, eestlased virisevad palju, mina kah virisen. Jah, eestlastega on raske (tihti mõttetult raske) samale reisile minna, sest negativismi on palju ja koostöötahet vähe. Ootamatusi juhtub kõigil reisidel, kuid sellest sügisest on mul pärit imehea kogemus Moskva-reisi näol, mis õpetas, et mõistliku suhtumisega on võimalik kõigist jamadest üle saada ning reisi kõigest hoolimata nautida. Seltskond on muidugi oluline, tookordne kaas-reisikorraldaja oli 5+ reisikaaslane. Isegi õpilased, Moskva Moskvaks, käitusid mõistlikult.
Soojamaareise korraldavate firmade kohta on viimasel ajal tulnud päris palju kaebusi. Olles käinud (ainult) ühel pikemal bussireisil kujunes mul välja oma ettekujutus keskmisest reisivast eestlasest ning trip.ee foorumit lugedes see mulje aina süveneb. Põhimõtteliselt siis - varem rohkem viimasel ajal vähem on reisijateks inimesed, kes lähevad oma esimesele või teisele pikemale välisreisile. Nad on kogunud selleks mõnda aega raha ning valivad reisikorraldaja vastavalt rahakotile. Teades natukene reisibüroo töö telgitaguseid, olen seisukohal, et paljud reisifirmad eksitavad potentsiaalseid kliente. Reisipakkumise hind püütakse hoida võimalikult madal, kuid raha teenitakse juurde kas alguses "kogemata" kirjeldamata jäänud lisakulutustega või siis korraldataksegi reis selliselt, et kõik on vähimal võimalikul tasemel. Loomulikult on see ebameeldiv ning reisi eest 5000-8000 krooni välja käinud inimene ei ole rahul sellega, mida ta saab. Samas ei arvesta seesama inimene, et tegelikult saab ta täpselt seda, mille eest on maksnud. Loomulikult võib vedada ning soodsa hinnaga võib leida väga asjalikke reise, kus kõik on heal tasemel, Eesti puhul on seda aga vähe kuulda olnud. Aga noh, ega positiivsetest kogemustest keegi ju eriti ka rääkida ei viitsi, negatiivsed kirjeldused domineerivad. Eesti inimesed on üsna jäigad - reisi vältel tekkinud arusaamatustele ei soovita sageli tegelikku lahendust leida, vaid aetakse oma joont. Mõnikord võib see olla põhjendatud, ja ma ei propageeri siin alalhoidlikkust või leppimist, kuid kui mitte arvestada võimalike ootamatustega, petab lihtsalt reisija ennast. Mulle ei meeldi reisil inimesed, kes virisevad. Mulle meeldivad reisil inimesed, kes suudavad oma mõtte liikuma panna ning jõuavad ka reaalsuses lahenduste väljapakkumiseni, seal kus seda vaja on.
Tegelikult ma ei usu aga, et kõik need trip.ee-s kirjeldatud saagad reisijatepoolsed ülevirisemised on. Eesti reisibüroodel on eetikaga tõsiseid probleeme.
Justkui salaja on Tartus Ülikooli tänaval avatud uus söögikoht, restoran Bambus. Sai seda eile väisatud ning muljeid on mitmesuguseid.
Esiteks hinna ja kvaliteedi suhtest, mis on paljuski paigast ära. Eelroana nimetatud kevadrullide maitsvuse kohta on väga raske midagi konkreetsemat öelda, sest portsion oli lihtsalt liiga väike. Taldrikul oli neli kevadrulli, neist ühe suurus on üldjoontes võrreldav parema käe väikese sõrmega. Kompositsioon oli küll ilus, kuid taoline gourmet' lähenemine ei sobi kokku kogu ülejäänud kogemusega. Hind: 35 krooni.
Olin arvestanud kevadrullidega Pange mõõtkavas, kuid kuna kõht oli üsna tühi, võtsin kõrvale ka sibulaga praetud nuudlid. Seekord oli siis tõepoolest tegu Pange mõõtu väga maitsva portsioniga (vähemalt 10 korda suurem kui kevadrullide portsjon). Nuudlite maitse oli kenasti tasakaalus lisandiks kasutatud sibulaga (mis oli just parajalt läbi praetud) ning ka lisatud muna kogus oli mõistlik. Hind: 20 krooni.
Ingveritee piimaga oli maitsev, kuid jällegi - võrreldes Pangega oli teed kannus väga vähe, parimal juhul kaks kruusitäit. Võib-olla seetõttu küsiski teenindaja tee tellimise järel seda, mitu kruusi tuleb tee jaoks tuua. Tol hetkel tundus küsimus väga kohatuna. Kohatuid küsimusi oli teisigi - idee poolest mõistlikud, kuid ajastuse poolest veidrad. Näiteks see, kui arve palumise järel küsitakse kohe seda, kas maksta soovitakse sularahas või kaardiga. Kui söömas on seltskond, mitte üks inimene, siis sooviks enne otsustamist siiski arve summat teada saada ning alles siis valida maksmisviis. Kassasüsteemi osas ei tohiks tänapäeval enam vahet olla, kas väljastatud arve tasutakse sularahas või maksekaardiga, samuti ei saanud küsimise põhjus olla kliendi elu kergendamises ja kiiremas teenindamises, sest saalis askeldas paari asustatud laua ümber neli teenindajat. Tee hind: 25 krooni kann.
Mihkli tellitud magustoit - juust murakamoosiga - süvendas tema sõnul muljet, et idamaistest juustudest ta aru ei saa. Panges pakutav India moodi juustusalat sisaldab sarnast juustu, ainus vahe on selles, et kui Bambuses pakutav juust ei omanud absoluutselt mitte mingit maitset (ehk omas muraka maitset, kui seda oli murakamoosis keerutatud), siis Pange salatis olev juust maitseb nagu märg põrandalapp. Portsu suhtes magustoidu puhul ei kurda - pildil on näha umbes üks kuuendik alles jäänud täisportsust. Hind: 45 krooni.
Üldisest miljööst - mõnus. Paikneb söögikoht kohe Illegaardi vastas, sissepääs on samast kohast, kust varem kohtusse pääses. Uksed, nagu mulle tundus, on renoveeritud, mitte uued pandud. Seinad on katmata (telliskividest), paljastatud on ka puittalad. Mööbel on raske, kuid jätab koos ümbritseva interjööriga hubase mulje. Laudadel paiknevad linad on veidi jaburad - üsna pikad ning paiknevad pikuti üle laua, andes võimalusele üksteise vastas istuvatel inimestel linal paiknevat (kogemata) endale sülle tõmmata.
Koosneb restorani ala kahest ruumist, neist ühes on lisaks massiivsetele laudadele ka paar diivanit. Muusikavalik, kusjuures, on väga hea - alates Fernanda Portost ja lõpetades 2 Banks of 4-iga.
Suurte praadide hinnad on mõnevõrra kõrgemad kui Panges - umbkaudu 80 ja 120 krooni vahel. Lisandite eest (sh eelpoolmainitud sibulanuudlid, aga olemas on ka tavaline riis, nuudlid ning sibulariis) tuleb juurde maksta.
Sknadinaaviamaades pakutakse sellist jooki poodides.
Tegemist tootega, kus on kasutatud rohkem kui 25 erineva marja ja puuvilja mahla ning enne villmist hoitakse seda vähemalt kolm kuud tammevaatides.
Maitse on omapärane - tasub proovida. Kuna jook pole liialt magus, on see janu kustutamiseks väga sobilik.
Suudlevates Tudengites sai täna võidetud hirm ning proovitud lisaks üle keskmise heale lattele ka päris toitu - seekord suppi (ehk siis ikkagi vedel, mitte tahke). Vahemere kalasupp oli nimeks, hinnaks 25 krooni, ning lisaks meeletule kogusele porgandile oli seal tõepoolest ka kala ning isegi krevette. Maitse oli päris hea ning kõhtu täitis kah. Kui võrrelda seda Kaja paari nädala taguse kogemusega, kus lavashirull (kui ma ei eksi), mis kirjelduse poolest täidetud muuhulgas ka forelliga, toodi lauale ilma forellita ning selgitust paludes väljenduti stiilis "oihh, jah, kahjuks sai meil forell otsa", siis tundub, et nad on koka tööle võtnud. Tore. Isegi bänd, kes neil seal täna üsna valjult esines, tegi seda vahvasti. Üks lugu oli eriti armas.
Pildil olev Belgia õlu Kersti iseloomustusega "magus tume õlu" pärineb aga Ristiisa valikust.
Creppis algas kell 10 latiinopidu, kus plaate keerutasid, üllatus-üllatus, minu töökaaslased (dj Sander ja dj Snafu). Väga omapärane üritus tundus olevat.
Andrei Hvostov nõustub oma kirjutises (selle nädala EE) sellega, millele püüab vastu vaielda. Enne seda, kui ajalehele artiklit kirjutama hakata, võiks mõelda, mis on kirjutise eesmärk. Inglise kirjasõna snoobid saavad suurema osa kaasaegsete raamatute peale ataki, ei erine Da Vinci kood selles mõttes teistest kuigipalju. Eestikeelset tõlget ei ole ma lugenud, kuid arvestades viimase aja tõlgete üldist taset, ei usu ma, et see kuigi kõrgel tasemel on. Siinkohal ma siis oletan.
Stiil. Halb, muidugi, aga samas muudab raamatu väga lihtsalt loetavaks. Nii lühikeste peatükkidega, et annaks avaldada ajalehes järjejutuna.
Arvustus võib olla kriitiline, kuid antud juhul on tegemist saastaga ("vabandust, aga sõnakasutus on siinkohal õigustatud").
Ehh, mis ma ikka niisama plõksin. Et inimesi veelgi rohkem endast välja viia ning veebiavarusi teksti kahekordse esinemisega täita, toon siinkohal ära ka oma kommentaari Telleri blogisissekandele suitsetamise piiramise osas.
Minu mõtteviisi on muutnud ülikoolis õpitud aastad, mis panid mind üsna teistmoodi asjadest mõtlema ning võib-olla teistele asjadele tähelepanu pöörama, kui varem. Õigused ja kohustused, näiteks. Või teistega arvestamine. See oli siis sissejuhatuseks.
Suitsetamist ja joomist, kuigi mõlema näol on tegemist narkootikumide tarbimisega, on kohatu keelustamise kontekstis võrrelda. Olles näinud alkoholi liigtarbimise tagajärgi liigagi lähedalt, olen ma väga selle poolt, kui riik püüaks alkoholi tarbimist vähendada. Inimesed on nõrgad ning niisama loobumine on keeruline. Ka mina tarbin aeg-ajalt alkoholi, kuid harva muul põhjusel kui maitse nautimiseks. Seetõttu ei pea ma lugu kangest alkoholist, eelkõige viinast. Ka seltskonnas, kus kõik teised alkoholi tarbivad, on võimalik täiesti edukalt kainena viibida, eeldusel et teised seltskonna liikmed alkoholi tarbimisega liiale ei lähe.
Vahe alkoholi tarbimisel ning suitsetamisel on see, millist mõju avaldab tegevus ümbritsevatele inimestele. Alkoholi tarbimine muudab inimesed elavamaks, energilisemaks (reeglina). Sellega võib kaasneda vestluse puhul hääle tugevnemine, mis võib teisi inimesi häirida. Samas on võimalik alkoholi tarbida ning sellega teisi mitte häirida. Jätame kõrvale maailmavaatelised küsimused sellest, kas alkoholi tarbimine on mõistlik või mitte. Teise inimese tervist see, kui kõrvallauas alkoholi tarbitakse, ei riku. Joobnud inimese vägivaldsus pole antud juhul pädev argument, sest tegemist on taas tagajärjega, mis põhjustatud nõrgast enesekontrollist ning tarbimise mõistliku piiri ületamisest.
Suitsetamine on aga konkreetse tegevusena kahjulik nii suitsetajatele kui teda ümbritsevatele inimestele. Suitsetamisega kaasnevad probleemid nagu suitsuhais riietel ja kollakad hambad on midagi sellist, mis võivad teiste jaoks tunduda ebameeldivad, sõltuvalt esteetilisuse tasemest, kuid nendega on lihtsam leppida, sest oluline on inimene. Suitsetamisega otseselt kaasnev suits, mis kopsu sattudes ärritab, on aga kahjulik. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et avalikus kohas suitsetamine rikub juuresviibijate tervist. Jällegi, jätame esteetilised küsimused juuresviibijate riiete suitsuhaisuseks muutumisest kõrvale.
Kui ma õigesti aru sain, räägib Kert sellest, et lahjade narkootikumide keelustamisel suureneb kangete narkootikumide tarbimine. Antud juhul ei käi jutt aga, nagu siin ennegi öeldud, mitte suitsetamise kui tegevuse keelustamisest, vaid avalikes kohtades suitsetamise keelustamisest. Ehk siis - keelatakse teiste tervise rikkumine. Keegi ei ütle, et inimene ei või enda tervist rikkuda - see vabadus talle jääb.
Kaupmeestest ja baaripidajatest on lihtne aru saada - nemad kui äriettevõtete omanikud on huvitatud kasumist. Riiklikul tasandil pole suitsetamine avalikes kohtades (veel) keelustatud, seega põhimõttekindlus tähendab nende ärimeeste jaoks kasumi vähenemist - tekib ebavõrdne olukord.
See, et paljud inimesed passiivset suitsetamist taluvad on tingitud mitmetest asjaoludest, muuhulgas ka mitme negatiivse teguri kaalumise tulemustest - kas loobuda väljas söömisest-joomisest või aktsepteerida passiivsest suitsetamisest tingitud tervisehäireid, kuid nautida avalikus söögikohas viibimise mõnusid. Samas on mitmeid inimesi, kes on kaalumise tulemusena jõudnud otsusele, et tervis on tähtsam.
Minu jaoks jääb arusaamatuks see, millest lähtuvad suitsetajad, kui väidavad, et avalikus kohas suitsetamine on õigus ning selle äravõtmine on diskrimineerimine. Tegemist on ju suitsetamise näol siiski nõrkusega, kerge narkomaaniaga. Riik ei saa seda reaalselt keelustada, küll saab aga riik kaitsta mittesuitsetajaid. Pigem, ma arvan, peab riik seda tegema, võimaluste piires. Avalikes kohtades suitsetamise keelustamine on reaalne võimalus.
Kui inimene ei suuda tegevusi kaaludes jõuda tulemuseni, kus ta eelistaks sõprade seltsis viibimist ning mittesuitsetamist sõprade tervise rikkumisele (ehk suitsetamisele), on minu arvates tegemist haige inimesega. Sõltuvuses oleva inimesega. Sedasorti nõrkus ei saa olla põhjenduseks avalikus kohas suitsetamise keelustamise vastu.
Kordan oma põhiseisukohta - kui inimesel on enda tervise rikkumise osas võrdlemisi vabad käed (riik püüab sekkuda, et (potentsiaalselt) töövõimeline inimene püsiks võimalikult terve), siis teiste tervise rikkumisele ei saa olla muud põhjendust kui suurema kahju ärahoidmine. Ja mis on antud juhul suurem kahju?
Lisa: Vastukaja Tellerile, ja siis ka mulle:
Oma suitsuvabadel aastatel istusin ma konstantselt elava suitsunurgaga söögikates. Probleemi ei tekitanud see vähimatki, haisvatest riietest rääkimata. Kust täpselt pärinevad Kaimari traagilised kogemused (vt. Telleri sissekande kommentaare)? Mis ligimese tervise kahjustamisse puutub, siis palub demagoogiaosakond omalt poolt Kaimarile edastada, et on omaette kogemus veeta lapsepõlv (ja täita abikaasa roll) peres, mille pea on patoloogiline alkohoolik. Õnneks ei räägi ma siin personaalsetest kogemustest.
Lisa 2:
Lahendus jääb pakkumata nagu alati. Aga olgem ausad, kohti olemiseks on nii ühe kui teise leeri esindajatel. Millel ilmselgelt pole kohta olemiseks, on õrn ego, mis ruumipuuduses üha sügavamale liiva sisse kaevub.
Tartus - kes müüb?
Ei ole ma nii rikas siiski, et osta 5+k maksvat jopet. Veel :)
West Spordis oli allahindlus, mis lubas mul sealt üht-teist välja valida. Sain jope - Trespass (ka püksid ostsin varem Trespassi omad, seega sattusid mõlemad samalt tegijalt) ning kindad (O'Neill). Jope allahindlus oli 50%, ehk siis kulutasin jopele 2899.- asemel 1449.- mis tundub igati mõistlik olevat. See Columbia, mis tõesti meeldis, maksis ka allahindlusega ca 4000 krooni, mis on veidi liiga karm.
Tundub, et võib rahule jääda.
Suured tänud kõigile nõuandjaile!
Valik on suur, aga hindadega on nii, nagu on.
The North Face mõistlikud jopid algavad 240 euro juures. Teistel tegijatel on kah hinnad sinnakanti - alla 190 euro ühstki mõistlikku joppi silma ei jäänud. Kui panustada GoreTex-i peale, siis võibki arvestada hindadega alates 250-st eurost. CatManDo jopesid oli, Columbia omi ... tavalised Nike ja Adidas kah. Palju firmasid, tegelikult. Vaatasin, et paistaks tuult- ja vettpidav, oleks allääres oleva lumetõkkega ning et taskud oleksid mõistlikud. Ventilatsioonilukud olid asjalikumatel mudelitel niikuinii olemas.
Raske olukord, iseenesest. Arvutades hinnad kroonidesse ümber, saab summa alates umbes 3500 kroonist, kuni siis umbes 5500 kroonini. Üsna karm. Iseenesest - kui tegemist on jopega, millega saab ka igapäevaselt käia, siis pole ju hullu. Vist.
Täna tulin igastahes poest tühjade kätega välja. Murelikuks teeb mind see, et põhimõtteliselt elaksin ma selle investeeringu üle, kuid ... antud hetkel tundub see kuidagi arutuna. Midagi aga osta tuleb. Seedin õhtul veel olukorda.
Igasugused soovitused on taaskord oodatud. Tegelikult võin ju jope siiski ka Eestist osta, pole probleemi. Seega - kui kellelegi on kas Tallinna või Tartu mõnes poes jäänud silma mõistliku allahindlusega (alates 30%) jope, mida julgeks soovitada, siis palun andke teada. Lõpphind ei tohiks olla üle 3000 krooni (samas see pole kivisse raiutud reegel). Või kui tasuks siit 239 eurone The North Face jope ära osta.
Lisa: Peak Performance'il oli kah oma pood kesklinnas, nagu ma just nägin.
Küll veidi kulunud välimusega (eelkõige mööbel), kuid kenad teenindajad, tasuta kiire WiFi ning suured toad. Vanni pole, mis on miinus. Kuidagi jahe on siin kah :(
Helsinki on aga praegu ilus - lund on päris palju ning temperatuur on enam-vähem talutavalt talvine.
Homme saab peale tööasjade ajamist ka veidi linna peal jalutada. Lugejatele kolm küsimust:
- Kus on Helsinki kesklinna piirkonnas mõni mõistlik söögikoht, kus hinnad väga ei pitsitaks ning toit maitsev oleks? Täna jõudsime tiiruga ikkagi burgerit sööma, mis on küll turvaline valik, aga nõmedast nõmedam. Okei, noormees leti taga oli eestlane, mis tekitas positiivse tunde. Newcastle pooleliitrine maksis hotellilähedases baaris 5,50 eurot.
- Millisest spordipoest tasub vaadata suusajopet? Siin raudteejaama lähedal oli üks päris suur (nime ei mäleta ... aga suur), mis tundus paljulubav, kuid võib-olla on mõni väga asjalik pood, kuhu ei oska omast oletusest minnagi.
- Kaamera. Kas (st pigem kus) on mõni suuremat sorti mõistlik fotopood siinkandis?
Postimehes ilmus täna artikkel Haridusminister: Eestis on liiga palju õpetajaid.
Kogu asjaajamises, kogu Haridusministeeriumi tööloogikas (niipalju, kui seda väljapoole paistab) ning suuremas osas ministri avaldustes jääb vajaka kahest asjast - süsteemist ja mõistlikkusest.
Toimetus, nagu ikka, on pealkirja püstitanud selliselt, et see panebki õlgu kehitama ja võib-olla et ka pahaseks muutuma.
Minister kinnitas, et õpetajate üleküllusele viitamise eesmärk ei ole lahtilaskmisega hirmutamine. "Tahan öelda, et see ei ole ainult nende isiklik mure. See on terve riigi, ministeeriumi ja Riigikogu probleem, kes kõik peavad mõtlema sellele, mis neist saab ja kuidas me neid kõrgelt haritud inimesi hakkame ümber õpetama."
Ainuüksi sellest, et riik on aasta-aastalt vähendanud õpetajate koolitustellimust, Maimetsa hinnangul ei piisa. "Aga minister ei saa üksi lahendusi leida, ent need tuleb leida, ja kohe. Olen kutsunud ka õpetajaid kaasa mõtlema, aga esialgu ei taheta probleemi tõsidust veel tunnistada," märkis Maimets.
Sõidan pärastlõunal Soome turvakoolitusele, tagasi kolmapäeva hilisõhtul. Loodan, et saan mahti Helsinkis ka fotopoodi sisse põigata ning D70 pakkumisi uurida. Suusariietust on järgmiseks nädalaks kah veel vaja, aga ei tea, kas Soome hinnad on mõistlikumad kui siin või mitte. Valik on vast suurem, teisiti oleks ebaloogiline.
Käisin Tartu (võrdlemisi) uues spordihallis Turu tänaval vaatamas meie noormeeste korvpallimängu Ukraina (Kiievi) meeskonna vastu. Mind hoiatati juba ette, et mäng tuleb ebavõrdne, sest Ukraina mängijad on meie omadest peajagu üle. Mängu vaadates veendusin selles ka ise, kuid põhjused allajäämiseks ei saanudki minu jaoks päriselt selgeks.
Kuluaarides oli kuulda, et viis Ukraina meeskonnaliiget on ka nende koondises. Okei, see ütleb nii mõndagi. Kindlasti olid ka mängijad ise suured ning tugevamad kui meie omad (pean uurima, miks selles suhtes ebavõrdsed meeskonnad üldse vastakuti pandi). Samas näitas eestlaste (tartlaste) mäng, et potentsiaali on küllaga, millegipärast jäi see suuresti kasutamata. Meeskonnas oli kolm mängijat, kelle kohta võib öelda, et nad teadsid, mida teevad. Ülejäänud ... lihtsalt olid. Kaitse oli olematu.
Aga noh, mida mina korvpallist ikka tean.
Tahaks sama meeskonna mänge rohkem näha, saaks pildi selgemaks.
õpilased --> ex
kolleegid --> ex
Trillianis on kätte jõudnud ex-aeg. Näitab see ehk vanust, võib-olla elukogemust. Kogemust kindlasti, ma usun. Eluks kasulikku, ma loodan.
Üks ex-kategooria on veel loomata. Ei teagi, kas peaks selle üle rõõmustama või kurvastama.
IT osakonna tarkvara analüüsi büroo juhataja
Hea vein nii toidu kõrvale kui ka eraldi nautimiseks. Tasakaalustatud maitse, mitte väga isikupärane, samas vähenõudlik. Ei sobi tugevamitseliste toitude juurde, mis võivad veini maitse lämmatada. Võib nautida ka iseseisvalt.
Päritolumaa: Gruusia
Hind: 86.90 (Citymarket)
Hinna/kvaliteedi suhe: 8/10
Douro Vidigal (1999)
Hästi mõnusa, isikupärase maitsega vein, mida tasub kindlasti eelistada iseseisva joogina, nautimaks joogi kõiki nüansse.
Päritolumaa: Portugal
Hind: 100.90 (Citymarket)
Hinna/kvaliteedi suhe: 9/10
Prahova Valley Sangiovese (1999)
Võrreldav esimese veiniga, pakkudes mõnusat maitseelamust, kuid jäädes siiski võrdlemisi isikupäratuks. Pigem sobiks toidu kõrvale kui iseseisvaks tarbimiseks.
Päritolumaa: Rumeenia
Hind: 78.90 (Citymarket)
Hinna/kvaliteedi suhe: 7/10
Santa Carolina Merlot
Solk
Päritolumaa: Tšiili
Hind: 74.90 (Citymarket)
Hinna/kvaliteedi suhe: 3/10
Lammutus töö ja prahi koristus 2400.-
Ukseava kinniehitamine kipsiga 1000.-
Dussi-nurga paigaldamine 3000.-
Seinakatte paigaldus 4500.-
Põranda valamine hüdroisolatsioon, kanalisatsioon ja plaatimine 5200.-
Elektritööd 2700.-
Dussi-nurga hind orjenteeruvalt 2500.-
Boiler 100l 2000.-
Transport ja abimaterjalid 1500.-
Kokku 24800.-
Käibemaks 4464.-
Summa 29264.-
Segisti ja kraan tellija hange
Tegemist on kahe 0,9 x 0,9 ruumi ühendamisega, muutes ühe dushiruumiks (hetkel sahver) ning jättes teise pesuruumiks. Hinnas sees ei ole kraanikaussi (ca 1200.-) ja segistikomplekte (ca 800.- kraanikausile ning 1500.- dushinurgale). Seega kogu "pisiremondi" summaks tuleks ca 33000 krooni.
Mina kujutasin ette mõnevõrra väiksemat summat.
Ammu pole muusikat kuulates nutnud. Täna nutsin.
20-29: You are a twentysomething at heart. You feel excited about what's to come... love, work, and new experiences.
Loodus on ... veider.
Siis D70 ostmiseks oleks mõistlikuim variant Photopoint? Pakuvad nemad ju komplektis ka 512MB kaarti ja 50 digipildi "ilmutamist". Hinnaks siis 19900.-
Mulle meeldib tarretis. Ükskõik millise maitsega. Mida tihkem (kangem, suurema zhelatiinisisaldusega), seda parem. Eelistatavalt ilma lisanditeta.
Lihtsalt tarretis. Hea tarretis.
Peaaegu kõige lemmikum üldse.
REKLAAMIVÕISTLUS!
Junior Achievementi Arengufond kuulutab välja reklaamivõistluse.
KES VÕIVAD OSA VÕTTA
Osaleda võivad kõik põhikooli ja gümnaasiumi õpilased.
Võistlus on individuaalne ja toimub kahes vanusegrupis.
TEEMADE VALIK
1) Õppelaen Eesti Ühispangast
2) AS Tallinna Külmhoone "Koolijäätis"
3) Reklaam ettevõtjale kui erinevate positiivsete rollide kandjale
ühiskonnas
VORMISTAMINE
Tööd palume esitada
1. plakatina
- paberil
- arvutis (Word, PowerPoint)
2. PowerPointi presentatsioonina (pikkus kuni 1 minut)
3. Videoreklaam CD-l (pikkus kuni 1 minut)
SIHTGRUPP
Reklaamide loomisel mõelge, kellele te seda toodet soovite müüa, kes on
reklaami sihtrühm.
KUIDAS TÖÖ SAATA?
Reklaamid tuleb saata posti teel Junior Achievementi Arengufondi aadressil
J. Köleri 24
10150 Tallinn
või e-postil junior@ja.ee
AUHINNAD
Auhinnad panevad välja Eesti Ühispank, AS Tallinna Külmhoone ja Junior
Achievementi Arengufond.
Parimad tööd eksponeeritakse vabariikliku majandusolümpiaadi pidulikul
lõpetamisel 9.aprillil, Estonian Business Schooli aulas. Firmad võivad teie
loodud reklaami kasutada oma toodete reklaamimisel.
TÄHTAEG
Võistlustööde viimane postitamise kuupäev on 23. jaanuar.
OLGE ERINEVAD, PÕNEVAD JA LOOVAD!
Junior Avhievementi Arengufond
http://www.ja.ee/
junior@ja.ee
6 210 998
Algas see vanaema juures Nõgiarus ...
... jätkus siin ...
... ning andis võimaluse võimaluste võrdlemiseks (Canon A60 vs Sony Ericsson K700i):
Järeldused jäävad igalühel endal teha :)
Pauliga käisime. Tema sissekande leiab siit.
Nagu lähtub ka sellest ülevaatest, on 20D küll rohkemate võimalustega, kuid minu jaoks pole neil hetkel ja tõenäoliselt ka lähemas tulevikus väga suurt väärtust. Spordisündmuseid ei hakka ma jäädvustama - selleks peaks neil ju kohal käima :P
Otsus tehtud, nüüd tuleb vaid sobilik ja mõistlik finantseerimisskeem leida. Kogu raha ühe korraga välja käia pole ei taha (pole võimalik).
Lisaks kaamerale koos kit-objektiiviga tuleb osta ka lisa-mälukaart (või vahetada pakutav 512MB kaart 1GB vastu välja) ning kott, millega kaamerat kaasas kanda. Seljakott oleks võis kõige mugavam? Sinna saaks vajadusel ka muid pisemaid asju panna, sest kui mingit kotti tuleb niikuinii kaasas kanda, pole mõtet kanda õlakotti, mis on ebamugav ja ebapraktiline. Ma arvan nii. Kas on veel midagi hädavajalikku?
Ning K2 pealt täna kl 21 Good Bye, Lenin. Ise pole näinud, pidavat aga hea olema. Kui üle-eelmisel aastal trailerit nägin, tekkis kohe suur soov seda vaatama minna.
Mutt viitas:
Üks asi on iva (kes julgeb proovida, proovib mitu korda), aga neil, kes esimest korda ei abiellu, on tõepoolest väga raske teist korda abielluda.
Sattusin ühe Uue tänava korteri peale. Esimene korrus ja väike köök, mis on miinusteks (lisaks sellele, et tegemist on koleda paneelmajaga), kuid korter on päris heas korras (mõistlik remont on tehtud). Kui praegu Tartusse elama tuleks, siis oleks see päris hea variant - eriti veel kuna tegemist on üsna kesklinna lähedal asuva korteriga, minust ehk maksimum 5-7 minutit kaugemal.
Kusjuures, kolmetoaline korter ning kuuüür on 3300 krooni. Müstika. Sellise raha eest ei saa reeglina isegi kahetoalist nii heas korras korterit.
Ma soovisin kiirelt saada sooja ja maitsega jooki ning valasin cappuccino jaoks kruusi tühjaks lahustuva cappuccinopulbri pakikese ning ma ei häbene seda.
Paari tunni jooksul linna peale ilusat ilma nautima ja pildistama. Mina ilma kaamerata. Lähen kaasa, sest ilm on lihtsalt liiga ilus.
Vanemad said voolu tagasi. Homme on vaaritamise päev (sulanud asju enam ei külmuta).
Siimu kommentaar pani mõtlema. Lugesin juurde ka erinevaid foorumeid ning pean arutluskäiguga nõustuma - mõistlikum võib olla eelarvest teatud (mitte väga väikese) summa planeerimine ka optika jaoks (versus siis kallima aparaadi ostmine). Nagu keegi ühes foorumipostituses mainis - osta 25k eest digifotokas ning püüda siis 1k eest saadud kit-objektiiviga selle aparaadi abil superpilte teha on suht mõttetu unistus.
Küsimus on muidugi, kui palju siis maksab mõistlik optika, mida tasub juurde osta? Eriti olukorras, kus nii D70 kui 20D kit-objektiiv on niivõrd odav, et siiski tundub investeeringu ühe mõistliku osana. Ehk siis - kere, kit-objektiiv ning midagi veel lisaks. Mõistlik mälukaart ning kott niiehknaa, aga just objektiivide poolelt. No ja siis tuleb erinevate firmade teema mängu - kas Canoni loogika ja pakutavate objektide valik või hoopis Nikkor.
See teema on minu jaoks väga võõras - olen seda (ala)teadlikult ignoreerinud, kuigi nüüd mõistan, et kaamera ostust lahus hoida on seda mõttetu.
Kauge maa tagant asjade pildistamine ei ole esmatähtis. Makrofotosid tahaks väga teha. Lisaks tavapärastele "koguneme nüüd kokku, jah, naeratame, plõks" fotodele ja mõnusatele olustiku- ja looduspiltidele. Kuhupoole peaks vaatama? Ning milline veebisait oleks info suhtes mõistlik, ehk siis kus ei aetaks suvalist jura, vaid kust võiks leida infot, mida võib usaldada?
Gizmodo artiklita poleks ma lähemal ajal Mac mini peale rohkem mõelnudki. Lahendada tuleks arvatavasti rappumise probleem (polsterdus või elastsed kinnitused?), kuid sellise hinna eest võib ideel isegi jumet olla.
Lõpuks sain vanemad kätte - tulid täna linna. Elektrit pole neil alates pühapäeva hommikust, loodavad täna tagasi saada. Kui tõenäoline see on, seda on raske öelda. Päevad on niigi üsna pimedad, mis raskendab ka kogu loomakasvatustegevust. Lisaks sulavad külmkapid, sh sulab üles maasika toormoos ja muud maitsvad asjad.
Kurb.
Täna sain kuupäevad teada: 21. juuni - 29. juuni Härma kümnendatega Inglismaal. Ja siis pärast seda kohe sünnipäev, pisikene juubel :)
Kevadine reis tuleb kah kiiremas korras paika panna. Peab klubide lehekülgedelt vaatama, millal oleks eriti mõttekas minna. CT on hea ja tore ja kena, aga need artistid, keda siia paar aastat kogutakse, esinevad säälkandis tihti ühe õhtu jooksul ära.
Fotoka probleem on jätkuvalt päevakajaline. Ülemiste keskuse Photopointi lett oli üllatavalt tühi - kus on kohapeal suurem valik? Pärnu mnt Photopoint, või hoopis mõni muu fotopood? Et siis hea meelega vaataks ja katsuks.
Keegi võiks pakkuda võimalust. Kasvõi tasulist, kuid mõistliku hinnaga siiski. Et mingiks ajaks (näiteks nädal) saad laenutada kaamerat ning seda kasutades mõista, kas tegemist on sinu jaoks sobiliku kaameraga.
Kui vaatluse all on kaks mudelit - D70 ja 20D, siis kas on üldse kolmandat või neljandat, mida peaks kampa võtma? Loogika ütleb, et üle 5k kallim ja tunduvalt uuem 20D võiks olla igati parem, samas kõhutunne ütleb, et Canon on pähh. Jätkuvalt ütleb, kusjuures. Eelarvamused on pahad asjad :(
iPod mini jätab mind hetkel üsna külmaks (ehk nagu arvamusliidri sugulane™ märkis, pole Eesti mäkimaaniaks valmis) kuid iPod shuffle tundub mõistlik. Sisuliselt siis USB mälu, mis näeb enam-vähem asjalik välja ning mängib MP3-sid. Miks mitte.
Ning, ärge unustage - Do not eat iPod shuffle.
Tartus Hansakeskuses asuv Big Ben Pub sobib eelkõige joomiseks, ma arvad. Mida ka nimest järeldada võib, eksole. Tomatipüreesupp sinihallitusjuustuga meenutas soojendatud tomatipastat (teate küll, need väikesed tetrapakid, mida pasta bolognese, lasanje jms roogade jaoks kasutada saab) ning sinihallitusjuust oli seal paar väikest tükikest, mis maitse loomise protsessis osalemisega hakkama ei saanud. Fish and Chips portsion oligi enam-vähem selline, nagu tellimise järel oletasin - kolm korda väiksem kui Inglismaal ning neli korda vähemrasvasem. Maitse poolest päris mõnus, kusjuures, kuid kõhtu täis kohe päris kindlasti ei saa. Kaaslaste tellitud toitudel oli sama probleem - portsud väikesed. Latte oli joodav (keskmine), rohelist puruteed pandi aga kruusi sisse kannu jagu ning vett omakorda espresso-tassi jagu. Tulemus oli ergastav ja uinutav samaaegselt.
Tallinn mulle eile ei meeldinud. Paljud inimesed tundusid olevat depressiivsed (kuigi päike paistis ja tegelikult oli mõnus kevadine ilm) ning ülejäänutest suur osa olid ülbed ... võinoh ... wannabed. Uhkeldavad. Välist elegantsi justkui oleks (Tallinna neiud olid tegelikult päris kenad), sisemist jäi aga vajaka ning see paistis välja. Justkui tahaksid nad olla suurlinna elanikud, aga tegelikult ei oska päris niimoodi kah olla. Kalossid on ikka veel koridoris olemas. See on vist üsna halvustav kirjeldus. Ebasiirus (teesklus) ja sisutühjus olid need omadused, mis eile liiga paljudes inimestes silma hakkasid. Ma muidugi ei vestelnud nendega, eks, seega hindan ainult välimust ja käitumist.
Rahva Raamatus asuv Bestselleri kohvik jättis hea mulje. Keski kirjutas sealsest kakaost - see oli tõepoolest mõnus, siidine. Võib-olla ehk ainult liiga leige. Kruus oli omaette elamus. Supp (bouillabaisse) oli maitsev, aga ... kuidas saab sinikarbi puhul looma kestast viisakalt kätte, kui kasutada on ainult lusikas ning ruumi lammutustöödeks täpselt nii palju, kui supikruusil seda pakkuda? Mingil moel see õnnestus, aga mulle tundub, et mängisin kilplast.
Kaarlile teadmiseks, et Stockis on praegu üsna suur allahindlus ja seda ka Bossi rõivastele. Ülikonna (juhul kui leiab meeldiva, mina ei leidnud) saab ca 9k asemel kätte ca 5k-ga. Ülikonnapüksid 1100 krooni. Üks jopp, mis mulle meeldis ning mida ma olin nõus peaaegu et juba ka 7k eest ostma (mitte Boss) maksis nüüd ca 4k. Samas vaatasin materjale, millest jopp tehtud - ja mõtlesin ümber. Pigem mitte. Selle raha eest saab veelgi mõnusama naha. Blendi joped maksid umbes 500, sellised lihtsad pealetõmbamise-joped, aga minu suurust otse loomulikult (enam) ei olnud. Taff lakk. Mõistlikud kingad saab umbes 2k eest. Cameli mudelid on viimasel ajal kõik koledad, samas usaldan ma seda firmat rohkem kui teisi. Vagabondil oli paar head mudelit, kuid nende elueaks on umbes aasta. Catepillar (vist oli selline kaubamärk) on mu jaoks päris võõras, välimuse poolest oli üks mõistlik mudel. Clark's on kah variant - kusjuures täitsa asjalik, aga vist kõige kallim. Vähemalt Stockis.
Tahaks elada veidi aega Tallinnas (nädal-poolteist) ning proovida neid asju, mida Stocki gourmet' letist leida võib. Salatid on neil väga head (proovisin eile esimest korda, erinevaid, ei pettunud), paljud muud asjad on lihtsalt ... ülimalt isuäratavad. Perrier' vett müüvad nad kah.
Mida ma enne vannabiindusest rääkisingi ... ;)
Kuna olen täna Tallinnas liikumas, siis - viimase seisuga, kas on päälinnas poodi, kus on kohapeal rohkem kui kaks erinevat sülearvuti seljakotti. Vaja vaadata ja proovida ja värki.
Ma tahan tegelikult kah kevadel Inglismaale minna. Täna rääkisin veel ka Pauliga, kellel oli välja pakkuda paar head ideed (ning fraas, mida ma siin võib-olla kordama ei hakkaks :P) ning kes võib-olla oleks kah kambajõmm.
Eniveis, sinnaminek eeldab aga minu jaoks siiski ka kaamera olemasolu. Vaadata on ilus, kuid jäädvustada on mõistlik ja kuna ma oma eelmiste Inglismaa-piltidega olen väga rahul (ja mitte ainult mina, kusjuures), siis ma arvan, et kaamera tuleb muretseda (jah, Ivo, muretseda ;)).
Probleem on aga selles, et ma ei oska valida. Kuna ma ostaks kaamera niivõinaa järelmaksu peale, siis pole hind esmane kriteerium. Kaua aega on minu "väljavalituks" olnud D70, kuid mida aeg edasi, seda vähem olen ma oma valiku õigsuses kindel. Ma arvan isiklikult, et Nikoni aparaat on igati mugav, hea ja kvaliteetne (vähemasti pole ma kuulnud, et keegi vastupidist väidaks), kuid ma pole kindel, kas võrdlemisi suure väljamineku juures on D70 õigeim valik. Mul on selline kahtlus ja kõhutunne, et kui ma oleks nõus mõned tuhanded kroonid rohkem välja käima, saaks ma tunduvalt parema (st vastupidavama, mugavama, kvaliteetsemaid pilte tegeva) aparaadi. Canonit kardan ma millegipärast jätkuvalt, 300D poole ei vaataks, aga 20D paistab mõistlik olevat. Nikon tundub mulle lihtsalt ... adekvaatsem tegija kui Canon (subjektiivne kõhutunne). Nüüd tuli uus mudel välja ka Olympusel (E-300), mida Siim vist nüüd ka katsetas. Ennevanasti oli mul Olympuse seebikas ning selle kvaliteediga olin/olen ma tegelikult üle keskmise rahul.
Oleks asjad niisama lihtsad - et mida kõrgem hind, seda kvaliteetsem kaamera, oleks kõik OK. Ma fikseeriks enda jaoks hinna maksimumpiiri ning vaataks kaameraid, mis kohe joone alla jäävad. Ma ei usu aga, et see tegelikkuses niimoodi on - ma arvan, et paar tuhat krooni rohkem makstes võib tegelikult saada hoopis viletsama aparaadi.
Kui lugeda ülevaateid, arvustusi, kommentaare, siis igaüks kiidab oma. Kellele meeldivad Nikonid, kiidab D70-t, kellele aga Canonit, see soovitab piisava rahahulga olemasolul hankida 20D. Mind see väga edasi ei aita.
Kergemaks või raskemaks teeb mulle valiku ka see, et mul pole varasemast objektiive, mida ma kasutada tahaks. Olen puhas leht - kui mitte arvestada kogemust (Nikoni peegelkaamera, filmiga), mis tekitas minu jaoks kindla arusaama, et seebikaga pildistades ei suuda ma teha selliseid fotosid, mida ma tahaksin teha. Paul tegi oma valiku veidi aega tagasi ning ei jäänud sellega 100% rahule. Harjumise asi, võib-olla.
Kui seada eesmärgiks minna Inglismaale veebruari lõpus või siis äärmisel juhul märtsi alguses, pole kaamera soetamiseks väga palju aega jäänud.
Lisa: kindlasti ja väga tahan teha ma ka makrovõtteid.
Toredad fotoinimesed - kuidas peaks ma siit minu jaoks surnuna tunduvast punktist edasi liikuma?
Kui kellelgi lähemal ajal ees Venemaale minek, siis ma oleks teadaande üle rõõmus. Nimelt tahaks ma minejat häbitult ära kasutada ning paluda tal mulle mõnes sealsest apteegist tuua õuna-kaneelimaitselist TheraFlud. Sidrunimaitselised gripiteed ei lähe (enam) alla.
Praeguste siiski võrdlemisi odavate lennukipiletihindade juures avaneb ehk võimalus veebruaris taas Londonis ära käia. Tingimusi on palju ning osaliselt sõltub see ka suve algusesse planeeritud Inglismaa-reisist koos Härma kümnendikega, kuid kui siiski saab veebruaris sinnakanti, peaks kindlasti ka Kew Gardens'is käima - kevadel on seal palju-palju nartsisse ja muid vahvaid kevadlilli, millest eelmisel korral paraku vaid rootsud järel olid (kuid botaanikaaed oli siiski väga-väga ilus).
Näed, on ikka häid asju kah meenutada :)
Kopeeritud Tartu linna veebilehelt:
Tartu Linnavalitsuse pressiteade 9.01.2005
Tartu kooliõpilased võivad halbade ilmastikuolude jätkudes koju jääda
Tartu linnavalitsus otsustas, et Tartu linna koolide õpilased võivad esmaspäeval ja teisipäeval halbade ilmastikuolude jätkudes kooli minemata jätta.
Tartu abilinnapea Georg Aher sõnas, et kuna on oodata veelgi tormiilmasid, siis jäetakse lapsevanemate otsustada, kas saata laps kooli või mitte. Samas on koolid avatud ja toimub tavapärane õppetöö.
Lisainfo: Tartu abilinnapea Georg Aher, 736 1224, 513 7959.
Lilian Lukka
Tartu linnavalitsuse teabeteenistuse juhataja
736 1212, 516 4592
-----
Aga see, et Tartu linna veebiserver sellise võrdlemisi kesise koormuse peale, mida uudishimulikud kooliõpilased sellele tekitasid, lihtsalt "maha kukub", on küll masendav.
Heihopsti
Kas on poodi Tartus või Tallinnas, kust saaks osta klaasist teekannu - pean silmas konkreetse tila ning läbipaistva purutoruga (infuser) kannu, mis võiks olla kuumakindel (et saaks küünlaga alusel soojas hoida), aga ei pea.
Hind võiks olla väiksem kui 600 krooni, mille eest saaks soovitud kannu Lõunakeskuse teepoest.
Allajoonitud tekst tähistab linki. Muude tekstiosade allajoonimine hüpertekstis on lugejat eksitav. Tekstiosa rõhutamiseks on Suure Loojad andnud meile märgendid <b> ja <i> <strong> ja <em>.
Tundub, et teda ei näe ma tõepoolest enam kunagi, nagu arvata oligi.
Pagan.
Teisipäeva hommikul (10-11 vahel) asun Tartust Tallinna poole teele.
Teisipäeva õhtul (peale 18) asun tagasiteele Tartu suunas.
Pakun küüti. Mõistlikele inimestele ;)
Üksinda on igav sõita.
- Mitte milleski ei või kindel olla
- Panust ei väärtustata, tagasisidet ei saa
- Igal ajahetkel võid tugevalt pepusse saada
- "mitte midagi pole see, kuidas seda nimetatakse"
Lisa: ühtlasi võib mind õnnitleda ka ametikõrgenduse puhul. Juhtivametnik nagu ma nüüd olen.
Mu eesel.
Milles seisneb FHM-i ärimudel? Ostsin aasta viimasel päeval endale selle ajakirja jaanuarinumbri - selleks, et saada kah lõpuks teada, what's the buzz.
Londonist ostan ma kaks korda kallimalt ajakirja, mis hoiab mind enda juures paar nädalat, lisaks on seal tekste, mida hea meelega loeks ka mõnikord hiljem uuesti. GQ näiteks. Või Esquire. Need on tõepoolest huvitava sisuga ajakirjad (pildid piltideks, eksole). FHM köitis mu tähelepanu umbes tunniks, kusjuures suuremalt jaolt sundisin ma ennast neid artikleid lugema, sest tahtsin saada terviklikku pilti.
Elab ajakiri vaid esmakordset ostu sooritavate uudishimulike rahakoti arvelt? Või on tõepoolest olemas kindel seltskond, kes igal kuul selle ajakirja endale ostab?
Veebruari alguses on Soome-minek. Täpsemalt siis sinnapoole polaarjoont, Levisse.
Oletame (korrektselt), et mul puudub igasugune talispordivarustus, sealhulgas vetthülgavad ja tuldpidavad riided ning muu vajalik. Kui suusad ja laua saab laenutada kohapealt, siis "päris" riietus tuleb ise osta.
Kui suure väljaminekuga peab arvestama, võttes sihiks suusajope (vms sarnase eseme), suusapükste (vms sarnase paari) ning talvesaabaste (vms sarnase paari) soetamise? Ideaalis võiks kogu riidekraam loomulikult olla kasutatav ka hiljem - niisama tänaval kõmpides. Näiteks. Jopp ja saapad kindlasti, pükstega pole probleemi.
Mällo soovitas Ilvese poole vaadata. Paar päeva tagasi nähtud filmist jäi silma The North Face. Asjalikud valikud?
Vot umbes nii palju mul seda hetkel ongi.
Viitaks Raamatukoile, kui saaks, aga seal on raamat läbi müüdud.
Kalev Kesküla Veinijuht. Kellel mulle veel näärikingitus tegemata, aga tunneb, et võiks, siis see on safe bet :)
Täna tabasin end mõttelt, et äkki on inimene lihtsalt jobu? Et asi ei ole tegelikult üldse keeruline või kasvõi selline, mida oleks võimalik mõista. Alati ei sõltu kõik asjad ka minust, eksole.
Endale on raske seda suhtumist "maha müüa". Paljuski (tegelikult täielikult) on see allaandmine - olukorraga leppimine. Kui see mõtteviis omaks võtta, oleks võimalik selgitusi leida ... peaaegu kõigile sündmustele, juhtumistele, kogemustele, mis inimesega seonduvad.
Õige samm oleks eluga edasi liikuda, kuid kui tunded ja/või asjaolud seda ei luba, ei oskagi midagi teha. Mõistuse hääl ütleb, et pole mõtet ennast piitsutada. Mõistliku sisuga varasemad kogemused väidavad aga justkui vastupidist - olukord pole lootusetu.
Raske on. Võib-olla oleks olukorrast lahtirebimine see, mis aitaks lahenduseni jõuda, kasvõi perspektiivis, kuid endal ei jätku hetkel energiat äratõuget teostada. Samas ega (näiline) leppimine palju kergem pole - kurnab veel rohkemgi, kuid jaotub pikemale ajale.
Isiklik elu, sõprus, töö, armastus. Neis kõigis korduvad samad mustrid, vaid värvid erinevad.
C'est la vie?
ja proovigu ta, põrsas, tulla viletsam, kui lõppenud aasta.
minu eesel.
kava:
Videoplanet (avatud kuueni, suletud juba kl 17:50 ... jah, ma kaeban selle peale)
Eeden ja KoduVideo
McDonalds (püüdlik teenindaja, täis kõht)
Citymarket
Hellboy
Kanal 2 (Parimad/halvimad saated)
Ocean's 11
ETV (Genialistid)
Ocean's 11 (jätkub)
Narva mnt Statoli (oss-parade, liigume edasi)
Lõunakeskuse Statoil (jäätis, võileib, diisel - kellele mida)
Kodu
Aitäh!
