november 2004 Archives

Õhtukeskkooli probleemsete laste klassi õppetunni ajal muutus 14-aastane poiss rahutuks, väitis, et teda miski ei huvita, soovis lahkuda ning lõi teda korrale kutsunud 32-aastast turvameest rusikaga rindu.

Postimehe artikkel

Ärge saage minust valesti aru - ma ei õigusta vägivalda. Kuid ...

Mille poolest erineb turvamees suvalisest teisest inimesest, kes sind takistab? Üks asi on ühiskonnas juurdunud tavad, teine asi aga see, kuidas neid tavasid järgida ... Kui inimene soovib kusagilt lahkuda ning teda selle juures takistatakse (tegemist ei ole kinnipeetavaga), siis on tal seaduse silmis siiski vist õigus enda õigusi kaitsta ning kui teda jõuga takistatakse, siis sellele tegevusele ka jõuga vastata.

See, et kutt tahtis tunnist (koolist) lahkuda, on hoopis teine teema - see käib koolikohustuse täitmise või mittetäitmise alla.

Kui poes turvamees sind kinni peab, siis sa ei pea ju temaga taharuumi minema? Kui ta sind takistab lahkumast, võib kutsuda politsei - ning seda pakuvad ka turvatöötajad välja. Sellisel juhul jääb tema poolt sinu takistamine ning sinu poolt (eeldatav) vargus. Koolis aga - kutsunud siis politsei, kui õpilase tegevus ebaseaduslik oli. Kui ei olnud ebaseaduslik, siis ületas turvamees oma võimupiire.

Võite mind nüpeldada.

Teen õpetajatööd, eksole. Sisuks peaks olema laste õpetamine. Enda aine õpetamine.

Kui õpilase pere on pahupidi, siis kas see puutub mingitpidi minusse? Minu arvates jah - kui see õppimist (ja õpetamist) takistab. Kus on aga see puutumise piir - kas ja kuivõrd peaks ma (võin ma) probleemidesse süveneda, kirjeldusi ja iseloomustusi kuulata, enda arvamust väljendada? Kas minu ainus eesmärk peaks olema õppimise ja õpetamise taasvõimaldamine, või on mul kohustus minna kaugemale? Kas mul on õigust minna kaugemale?

Ma olen mures ning ma ei tea, kas ma olen see kõige õigem inimene muretsema. Ette võtta ei oska ma paraku midagi. Ma isegi ei tea, kas peaks. Mis võib-olla veelgi enam tuska tekitab, on see, et olukord on paganama tuttav - mingi nurga alt olen ma selle kõik juba läbi elanud, kuid lahendus jäi poolikuks. Seetõttu olen hetkel sama abitu kui tollelgi korral.

Maybe I should live more for myself and less for the others. Maybe I should receive more than give, or maybe I should learn to give more to those that are in need, as opposed to the ones I would like to give to. Maybe I should stop looking for the needy and let them live their own lives the way they can, and maybe even want to. Maybe I should not feel guilty when I see a person in distress - it is not me, after all. Why should I offer my helping hand to those I do not know? Is it any different regarding the ones I know? It could be that it is not. I am not able to fix all the things I think are wrong. I can not conciliate all those that I love. Should I attempt to? Will it all pay off eventually? Will I be remembered as a better person just for being there, when needed? Or will I be forgotten, because I have accomplished nothing remarkable (i.e. I am not mentioned in the history books), precisely because of my 'being there', always. Am I living my own life or someone else's? Am I living at all, or just rushing past the so-called milestones, put forth by someone else, ignoring the reality, missing the opportunities. Maybe I am helping to fulfill someone else's dreams; perhaps. What about my own? Are they insignificant compared to the others'? Do I have a right at all to have dreams of my own?

Vaatasin taas kortereid. Kaks mõtet - kui palju minu praeguse korteri eest üüri võiks küsida ning kas kusagil pakutakse mõnd asjalikku korterit, kuhu võiks kolida.

Ühetoalised viisakad korterid:
Mõisavahe tänaval (sinna ise ei koliks, sest liiga Annelinn, aga korter on viisakas - ja üür on võrdlemisi mõistlik)
Ülikooli tänaval (sellise korteri üle oleks ise väga õnnelik ... vaatan ja mõtlen, et remont annab palju võimalusi)

Armas kahetoaline:
Näituse tänaval (üsna suur vannituba - minu jaoks oluline)

Väga tahaks enda korterit kellegi teise (korterit otsiva inimese) pilguga näha - kas see on kah sama jube, nagu enamik pakutavaid, mille suhtes aktiivne vastumeelsus kiiresti hiire ristikeseni viib.

Aknalaual põleb küünal ning laual teine. Ma tean, et tegelikult peaks täna sümboolselt vaid üks põlema, kuid põlevad küünlad sisendavad kindlustunnet ning muudavad meele rõõmsaks.

Panin homseks asju kokku ning mulle meenus, et töö juures laua peal asub ülevaltpoolt heakskiidu saanud tellimusleht, mis lubab mul osta sülearvuti jaoks seljakoti. Sellise korraliku, mis arvutit vajadusel ka löökide-põrutuste eest kaitseks. Kunagi ja kusagil olen selle kohta juba uurinud, aga tulemused polnud eriti head. Kustkohast saab osta sülearvuti seljakoti, kusjuures seda peaks olema võimalik enne ka katsuda? Tellida annab iga kaupmehe käest, aga seljakoti juures on mugavus üsna oluline - ei taha endale kallist ja ebamugavat.

Leidsin, et tavapärasest palju mõistlikum on lahendus, kus need asjad, mida on vaja teha, jätta hilisemaks, ning need asjad, mida tahaks teha, võtta ette kohe. Kui teha vastupidi, saab vajalikud asjad korda, aga pärast on ainsaks sooviks kiirelt magama minna. Jättes kohustuslikud asjad viimaseks, saab kohusetunde tõttu nendega samuti hakkama, kuid lisaks saab ka midagi hingele. Miks need asjad, mis mulle varem rõõmu valmistasid, praeguseks kohustuseks muutunud on, jäägu hetkel teemast välja. Lisaks on mõned asjad, mis palju meelehärmi valmistanud, hakanud tasapisi leevenema. See on hea.

Nii joongi ma rohelist jasmiiniteed (minu uus vaieldamatu lemmik) ning loen edasi Da Vinci koodi, mis praegusel kellaajal vägagi mõnus tundub. Kõlarites vaheldub De La Soul-i uus plaat CNN-iga (kah hip-hop).

Teller et al kurdavad unepuuduse üle. Kaarel et al kurdavad liigse väsimuse ja une üle.

Põhimõtteliselt pole ma sel nädalavahetusel mitte midagi mõistlikku teinud. Laupäeval põõnasin umbes poole kaheni, kuigi reedeõhtune HHH polnud sugugi nii kurnav. Ahjaa, Lost In Translation-it jõudsin vaadata umbes 20 minutit, enne kui see üle viskas. Sain läbi loetud kahe nädala perioodika. Lootsin õhtupoole raamatut lugeda (noh, hommikul kaua maganud, järelikult ergas), aga tutkit. Kella kaheteistkümneks oli vari silme ees ning peale kaht peatükki The Da Vinci Code'i lugemist panin raamatu targu kõrvale ja lubasin endale lõplikult uinuda.

Täna ei maganud väga kaua - kõigest poole kümneni. Ütlesin endale, et teha on väga palju - ei tohi niisama vedeleda. Kella kaheteistkümneks polnud ma veel midagi asjalikku teinud. Mõtlesin, et võiks Murrayga uuesti katsetada. Seekord umbes 10 minutit, millele järgnes uinumine. OK, tegin lõunauinaku.

Uinak tehtud, istun arvuti taga. Viitsin ma jee midagi asjalikku teha.

Kui oleks raja ja vaba aega samapalju kui Saharas liiva, näeks minu veidi kahtlase sisuga plaan välja selline, nagu allpool kirjas. Mõned filmid kattuvad ajaliselt, mis tähendab, et korrektuure tuleks teha. "Unistajad" on film, mille peaks niiehknaa ära nägema, ma usun.

laupäev, 04.12.2004
16:00 ( Illusioon ) SÖÖT JA PEALELÖÖK
23:59 ( Ekraan 1 ) PARDIHOOAEG

pühapäev, 05.12.2004
14:00 ( Illusioon ) POLLEKE
17:00 ( Ekraan 2 ) TEISELPOOL TÄNAVAT
21:30 ( Ekraan 1 ) TÜÜTUS BRNOS

esmaspäev, 06.12.2004
16:30 ( Ekraan 1 ) KOKTEBEL
18:00 ( Illusioon ) BAAR VICTORIA JAAMAS
18:00 ( Illusioon ) 89 MILLIMEETRIT EUROOPAST
20:00 ( Illusioon ) SOUL OF A MAN
23:59 ( Ekraan 1 ) JALGPALLIVABRIK

teisipäev, 07.12.2004
16:00 ( Illusioon ) SUVETORM
21:30 ( Ekraan 1 ) ELLIS GLÄMM-MAAILMAS
23:59 ( Ekraan 1 ) KOOMA

kolmapäev, 08.12.2004
15:30 ( Illusioon ) COOL
21:30 ( Ekraan 1 ) NIKOTIIN
23:59 ( Ekraan 1 ) ELEVANT

neljapäev, 09.12.2004
20:00 ( Illusioon ) EGOSHOOTER
23:59 ( Ekraan 1 ) 23:14

reede, 10.12.2004
17:00 ( Ekraan 2 ) MIS ON PILDIL VALESTI?
19:30 ( Ekraan 2 ) HOORAPOEG
23:59 ( Ekraan 1 ) TÜHI MAJA

laupäev, 11.12.2004
14:00 ( Illusioon ) KÜMNES SUVI
21:30 ( Ekraan 1 ) UNISTAJAD
23:59 ( Ekraan 1 ) KOLM... ÄÄRMUSED, 1. OSA - RAVIOOLID

pühapäev, 12.12.2004
16:30 ( Ekraan 1 ) KONTROLL
21:30 ( Ekraan 1 ) AMEERIKA HIILGUS

This book discusses gods. The existence of entities with supernatural powers is controversial, and many believe that myths, especially other people's myths, are fictional. This material should be approached with an open mind, studied carefully, and critically considered.

Õpiku disclaimer.

Tänane leid kohalikust super-hüper-megamarketist (jaa, "Me pole veel valmis" ei kõla üldse viimase-hetke-tibilikult, eks) oli Alma "kodujuust muraka moosiga"*. Magusasse kodujuustu olen siiani kahtlevalt suhtunud, murakamoosiga variant oli aga vägagi mõnus, andes vabalt magustoidu mõõdu välja.

* kirjapilt muutmata

Halvustamata mingitpidi Mihklit, kelle setti me ei jõudnudki kuulata, sest Illusiooni uus poliitika näeb ette keskmiselt pooleteisetunnist sabas seismist (väljas, kus ei ole eriti soe), ütleks ma, et seekordne HHH oli sitt mõttetu. Liiga palju nõmedusi selleks, et neid ükshaaval välja hakata tooma. Ainus positiivne asi oli see, et nägi rohkem tuttavaid, kui kunagi varem ühelgi üritusel.

Kes eile käis, see teab.

Vokaalinstrumentaalansambel Juku

Kas näiteks sedasorti mõttekäigu eest võiks ministrile teha ettepaneku tagasi astuda?

Minu tutvusringkonnas on edukad inimesed reeglina väga hõivatud. Kui ollakse palgatööline, siis kulub tööle rohkem kui 8 tundi ööpäevas. Ma tean, et enam "pole popp" palju töötada, reaalsus on aga see, et siiski töötatakse. Seda esiteks. Kui tegemist ei ole palgatöölisega (näiteks siis inimesed, kellel on oma firma(d) või kes tegelevad loominguliste aladega), töötatakse samuti üsna suure koormusega, kuid tihti on tegemist inimestega, kes suudavad endale pakkuda lõõgastusvõimalusi - käiakse perega puhkamas ning ollakse üldiselt "kultuursed" ehk käiakse kontserditel, teatrietendustel, viimasel ajal ka muusikalidel jne.

Mainitud teine grupp inimesi ei ole austatud ministri mõtteavalduse sihtgrupp - nemad määravad ise enda puhkuse. Jutt käib just palgatöötajatest. Inimesed, kes oskavad või tahavad tööd teha, ei igavle. Kui konkreetne töökoht neile piisavalt pinget ei paku, leitakse teisi tegevusi, mis inimest rakkes hoiavad. Need aga, kes igavuse üle kurdavad, ei suuda niiehknaa millegi erilisega hakkama saada, seega nende puhkuse lühendamine ning töökoormuse muul moel suurendamine ei anna tulemusi. Tööinimeste jaoks võrdub see aga tapatalgutega.

Lugege Taneli mõtteid. Mõtelge ise selle peale, mida meie endine klassijuhataja ütles. Tema on hetkel juba mitmendat kuud haiglas, sest tegi natukene liiga palju tööd. Meie ideaalne tulevik? Kui suur meil Eestis südamehaiguste esinemise sagedus/tõenäosus oligi?

Kas teate, miks kutsutakse vene keeles tomatit just niimoodi?

Infootsingu tulemusena selgus, et tomatit on varasematel aegadel peetud mürgiseks. Mida see vist mõnevõrra ka on, sarnaselt kartuli "marjadele". Sõna "pomme" tähistab õuna, kartul siis maa-õuna, sõna juured on ladina keeles. Sõna oli selles tähenduses veel üsna hiljuti (mõned sajandid tagasi) kasutusel üldinimetusena kõigi viljade kohta, va. marjad. Tomat ehk pomidor on aga tõlkes armuõun (või siis mõnes keeles ka taevalik õun). Põhjus tundub olevat selles, et keskajal peeti tomatit afrodisiakumiks. Võimalik, et selles osas mängis oma rolli ka tomati punane värv, mida on ikka armastusega seostatud.

Vot siis selline infokild. Minu jaoks päris põnev - andis tomatile hoopis uue (vahvama) tähenduse.

Istun Panges, joon Wintertime teed, naudin aknast avanevat ootamatult lumist vaadet ning valmistan ennast ette Kung Po jaoks. Õhtul veel ka trenni, seekord üle kahe nädala, mistõttu ootus ja rõõm on suuremad, kui tavaliselt. Elu on ilus.

Mällo teksti tahaks kah kommenteerida. Tuttavad tunded.

Õnnepalu kirjutab. Hästi kirjutab.

"Kuid me ei tohi elule vastu seista. Kui Tallinnas tahab tärgata tugev ülikool, siis peame sellele kaasa aitama, mitte vastu seisma," kinnitas Tallinna linnapea.

Kui seal miskit tärgata tahaks, oleks see juba ammu tärganud. Praegusel juhul käib aga lihtsalt meeletu pungestamine selleks, et midagi ära teha, omamata samas soovitust konkreetset ja reaalset visiooni.

Paul kirjutab:

Today i got back from school, ate, studied, went running and studied until now. To me, it doesn't seem entirely humane. Well, i know that in theory i don't have to do this if i don't want to, but then again, i don't feel a special lure to eat out of garbage cans for the rest of my life, either.

Mis pani mind mõtlema selle peale, kui suur on see surve, mis praegu õpilastel seljas. Kui väga hästi ei õpi, võid saada säästukasse müüjaks, prügikastikustiks, kelleks iganes. Kui hästi õpid, saab sinust Keegi Eriline. Sinust saab edukas inimene, kes teeb tööd, mis meeldib, leiab endale elukaaslase, kes jagab maailmavaadet ning täiendab seda, kasvatab imearmsaid lapsi, kes käivad muusikakoolis, tantsimas, teevad sporti ning õpivad samuti väga hästi, et saada edukateks.

Isiksusel pole eduga mingit pistmist, eksole?

Kunagi võiks ju otsusele kah jõuda, eks.

Grado SR60 ($69) on tõenäoline valik. Natukene mõtlen veel, et võib-olla oleks SR80 ($95) mõistlikum valik - samas võimendit mul klappidele pole ning see võib (vist) probleemiks osutuda.

On keegi tellinud klappe või muud säärast tehnikat netist - kustkohast oleks mõistlik? Ideaalis vist Euroopast niiehknaa, muidu tuleb palju-palju tollimaksu maksta.

Kes mäletab, mis filmist on pärit hetkel taustaks mängiv muusika? ;)

Sel kolmapäeval (24. november), näiteks, on Illusioonis ehk moodsa nimega Klubi Galeriis üritus, kus esinevad Genialistid ja Ursula. Õpilaste kontsentratsioon arvatavasti üsna suur :)

No ja siis reedel HHH, kus kontsentratsioon samuti kõrge, ma usun, aga seltskond teine. Märt kah seekord tulemas, ma loodan. Eelmised korrad on talle üsna hea mulje jätnud. Ja K pidavat kah tulema ... ;)

Mõnikord tundub, justkui oleks elu toppama jäänud.

Kuna just jahist on popp rääkida, mainin ära ka uudise, et Briti parlament keelas rebasejahi. Revolutsiooniga võrdlemine on kahtlemata üle pingutamine, kuigi just sinnapoole mu mõte liigub. Nagu ka kommentaarides mainiti, on tegemist kõrgklassi ettevõtmisega. Barbaarne, jah. Samas ei ole see mitte tapmine tapmise pärast, vaid üks osa kultuurist ja kindla ühiskonnakihi traditsioonidest.

Võiks ju hüüatada: "Pööblile pole enam miskit püha!"

Ühelt poolt olen ma vägagi selle poolt, et rebasejaht keelati. Teisalt aga on mul üsna kahju sealsete traditsioonide kadumise pärast. Paha inimene nagu ma olen.

Et siis ... külmetus, mis tähendab nohu, algavat köha, kerget palavikku, ärahõõrutud ninaaluseid ning üleüldist viletsat enesetunnet. Oh seda rõõmu.

Õhtul kinno Euroretke vaatama. Mindless pointless fun. Loodetavasti.

Sellel aastal on PÖFF-i raames Tartus pakutav filmivalik minu arvates lahja.

Aune Valk:

Otsustusvõime puudumist elu tähtsate valikute tegemisel kardavad ka Eesti noored. Nagu on kirjutanud professor Margit Sutrop (EPL, 2.4), püüdlevad meie noored ennekõike turvatunde ja prestiizi, vähem aga eneserealiseerimise poole. “Oleks loomulik, et ülikoolis õpitav eriala valitaks selle järgi, mida tahetakse teada ja mida tulevikus teha – tegelikkuses õpitakse aga hoopis selleks, et saada austusväärne amet või tasuv töö,” kirjutab Margit Sutrop. Tema järeldus on hoiatav – soov saada haridust ei ole paljude noorte tegelik soov, vaid see, mida nad arvavad end soovivat.

Mina Sutropi väidet selliselt kokku ei võtaks. Vastasel juhul tähendaks see justkui seda, et ka üldhariduse andmise mõttekuses võiks kahelda, sest paljud käivad koolis ühiskonna (sõprade, vanemate, kelle iganes) survel ning see pole tegelikult nende enda soov.

London kutsub! Lennupilet al. 365 krooni

Majutus pidi pikema aja peale odavamaks minema, nagu töökaaslane mainis. Ise oled loll, kui paari-kolme päeva jooksul endale "odavamat majutust" ei leia ;)

21. novembril, kusjuures, on London Jazz Festivali raames üritus Xploding Plastix + Busetti. Sellest ilmajäämisest on mul isegi veidi kahju. Tegelikult tundub päris suur hulk festivali üritusi asjalikena.

Romana mainis täna, et teatud inimesed kirjutavad blogisse mingit kindlat lugu. Et on kirjutajaid, kes kirjutavad endast (ärkasin, tegin, olin), ja on neid, kes on Autorid. Viimastel on kindel idee, millisena nad enda blogi ette kujutavad ning seda plaani järgides lisatakse sissekandeid, mis mustrisse sobivad.

Kes meist (blogijaist) kirjutab elu, kes lugu, kes elulugu?

Täna märkasin kesklinna tagasi kõmpides, et ringi on liikumas päris palju rahvast. Kandsin selle esmalt pühapäevase pärastlõuna arvele - väga tihti sel ajal linnas ei liigu, sestap pole kursis, mis toimub. Üsna pea jõudsin aga arusaamisele selle osas, mis toimub. Isadepäev ju. Perekonnad tulid linna isadepäeva tähistama. Itaalia Köök, La Dolce Vita, Taverna, Du Nord ... kõikjal sebis sees ja ümber uhkeid papasid oma väänikutest lastega. Või ma ei tea, kas see nüüd oli rõõmsameelne kirjeldus. Tegelikkus vist niiväga rõõmus ei olnudki - suur osa isadest olid mornide nägudega, lapsedki suhteliselt vaevatud. Oli see siis ilmast või lähenevast kooli algusest, ma ei tea. Rõõmsameelsust kui sellist ma tegelikult ei märganudki. Kuidagi tuim oli nende perede olemine. Ebasiiras ehk?

Pühapäeva pärastlõuna ei ole tavapäraselt siiski see aeg, kus pered väljas söömas käivad. Eriti praegusel ajal. Eriti sel moel, et isa kambas. Põhjuseid on palju, sageli ei ole tegelikult ka isa, keda kampa võtta. Samas - selliseid päevi, nagu täna, võiks rohkem olla. Selliseid päevi, mis veedetakse koos. Võib-olla ajapikku õpivad inimesed ka taas naeratama. Küll aga ei peaks hoolimise võrdkujuks olema termopunktiga pann.

Ehk reklaami lainel jätkates avastasin taaskord Äripäevast (lugemata lehtede hulk oli kahe nädala mahus), et Astronoomilised Kassasüsteemid (firma, millega mind seob ammune ja omapärane suhe) on lõpuks valmis saanud / turule paisanud oma Windows-keskkonnas töötava (RAX ei lähe arvesse) majandustarkvara Noom. It's about time.

Ajendatuna Äripäeva artiklist uurisin Ristiisa pubi veebilehte ning avastasin, et seal on müügil Leffe Brune, Belgia tume õlu. Kunagi võib see teadmine kasulikuks osutuda.

Katrin Oja artikkel Sinu vastik laps viimases Ekspressis. Päris mõistlik tundub. Võib-olla veidi räige, aga samas realistlik.

Fanatism on saadanast.

Ammu unustet tõde on siis see, et hommik on õhtust targem. Vahepeal piisab murest ülesaamiseks sellest, kui saab öösel magada rohkem kui viis tundi. Energia taastub ning võimalik on hakata reaalseid plaane koostama.

Tekkis mõte, et võib-olla on minugi jaoks asjade ostmine mingil tasemel lohutust pakkuv tegevus. Igastahes olen ma praegu dilemma ees.

Talveks on vaja endale parkat. Puhvaikat. Misiganes. Ühesõnaga sooja asja, mida selga visata, et ära ei külmuks. Kraega, et ei peaks salli kõvasti ümber kaela mässima. Vaatasin Tallinnas veidi ringi ning sattusin raskustesse. Üks võimalus on valida ca 2000 krooni eest soe ürp, millel pole kassitapukarvadega liiale mindud. Liiga palju on selliseid, mille kandmiseks ma arvatavasti piisavalt mees ei ole, st piisavalt kindel oma suunitluses vms. Liiga karvased ja vallatud. Selliseid, mida tahaks selga panna (ning mis seljas olid mugavad), oli täpselt üks.

Teine võimalus on osta nahk. Hinnad algavad umbes neljast tuhandest. Bugatti omad kallimad. Üks, mida proovisin, tekitas tunde, et ega ei tahaks seda enam eriti seljast ära võtta küll. Mõnus ja mugav, hinnasildil märge 6499. Ametniku palk pole vist päris selliste asjade soetamiseks mõeldud (või siis sellised asjad ametnikule soetamiseks). Naha puhul on üsna kindel, et see kestab, samas kaasnevad naha pidamisega mitmed mured - ise suutsin tulla selle peale, et kui sellises hinnaklassis riietusesemega kuhugi üritusele minna, kus peaks kullakese silmist laskma, oleks raske. Keegi kunagi ütles, et riideesemed olgu just nii kallid, et neid suudaks kerge vaevaga asendada. Siis on tasakaal. Teine mure, millest Tanel eile rääkis, seondub hooldusega - igal aastal peab nahast jakki/mantlit ju hooldama kah. Viissada krooni siis, umbes, aasta kohta.

Rõõm on tõdeda, et valik on Tallinnas suuremaks läinud. On võimalik valida. Samas sissetulekud ei ole valiku hinnasiltidega eriti kompatiiblid.

Täna päeval tabasin ennast mõttelt, et ei taha homme tunde andma minna. Lihtsalt - ei taha. Lähen vastumeelselt.

Võib-olla viis selle mõtteni tänane hommik koolis, kus üle nurga tehtu valusa tagasilöögi andis. Reeglina kirjutan tunnitöö juhendi ise - kirjeldan töö käiku, mõtlen välja selgitava teksti, valin sobivad pildid. Seda kõike tehes arvestan konkreetsete õpilastega, kes juhendiga tööle asuvad - saan mõnd asja, mida nende jaoks keerulisemaks pean, pikemalt lahti seletada, libisedes samas üle mõnes iseenesest olulisest punktist, mis aga neile niigi selge on. Seekord (st sel nädalal) kasutasin aga ühe teise autori teksti ... ja täna hindasin kolmanda korruse aknad liiga madalaiks.

Kui tavaliselt on tundide lõpus hea tunne, sest töö sujus ning tulemused on head, siis tänase tunni lõpus oli tunne ... väga paha. Kasutades teiste poolt koostatud materjali (mida sai tegelikult mõnevõrra kohendatud), on raske arvestada konkreetse klassi tasemega (st võimalikke tekkivaid probleeme on keerulisem ette näha). Ka õpilastele jäi tõenäoliselt tänasest teemast segane pilt, tunnist aga üle keskmise vilets pilt. Laiema teemana võib väita, et teiste poolt koostatud materjalide kasutamine ongi seotud liialt paljude probleemidega selleks, et ajaline võit materjalide koostamise osas ennast ära tasuks.

Algse kiirustamise (ehk enda materjalide koostamisest loobumise) põhjuseks oli üldine ajapuudus. Mis üldkokkuvõttes selgitab sissekande pealkirja - asjad on hakanud käest minema ning tänane on üks selle kohta käiv konkreetne märk. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et tuleb midagi ette võtta. Eelkõige siis tuleb teatud kohustustest loobuda, kuid millistest? Reaalne ja mõistlik algus on tõenäoliselt see, et vaatan, millest annab loobuda (reaalselt) ning mida see endaga kaasa toob.

Tänase osas. Eks ühelt poolt muretsen ma kahtlemata selle pärast, et minust kui õpetajast võib sellise tunni tulemusena jääda halb pilt, teisalt aga kaasneb selliste muredega ka suurem probleem (mille kohta tahaks ma loota, et just see minu praegust meeleolu mõjutab, mitte eelmine) - mul on kahju sellest, et õpilased pidid terve tunni tegelema millegi sellisega, millest neil erilist kasu ei olnud, sest ülesanded ei vastanud nende tasemele. Ülesanded aga, mis on liialt keerulised, tekitavad lisaks üldisele segadusele tihti ka kasvõi hetkelise ebaadekvaatsuse tunde (pean siis silmas seda, et õpilastes tekib selline tunne), ja seda põhjendamatult. Loomulikult võiksin ma nende juures leida sada viga, mis selgitaks tänase tunni ebaõnnestumist (ning kui ma endale sisendaks, et need ongi reaalsed põhjused, siis ehk magaks ma öösel paremini), kuid tegelikkus on see, et ülesanded ei vastanud nende tasemele ning ma oleksin pidanud seda arvesse võtma.

Mõtlesin, et peaks seda artiklit veidi analüüsima. Kirjeldaks oma seisukohti artiklis kirjutatud valguses jne. Lugesin artikli veelkord läbi. Ja üks kord veel, ning ikka ei oska ma midagi konkreetset öelda. See on lihtsalt nii jabur artikkel. Justkui puberteediealise maailmavalu peegeldus, kuid täiesti teemast mööda. Puberteediealistel on vähemalt mured, mida on võimalik mõista, millel on alus, neid saab arutada. Selle artikli autoril oli vist lihtsalt igav. Või on ta puruloll.

Lisa: Paul tegi artikli kohta siiski pisikese analüüsi. Miks ma ei tahtnud alguses seda artiklit pikemalt kommenteerida - minu arvates väljendas Pauli väide "First off i say that mister Hindrek Riikoja has written the piece in a tone completely unsuitable for a newspaper like Postimees" üsna täpselt seda, mida vaja. Tegemist on artikliga, mis käsitleb reaalset probleemi, viidates reaalsetele faktidele, kuid stiil on lahmiv ja umbmäärane. Artiklina on tegemist väga halva (ebakvaliteetse) kirjatükiga. Samas võtab see kokku päris suure hulga hetkel kõne all olevatest probleemidest. Ühesõnaga, kui ma praegusest madalseisust üle saan, analüüsin kõnealust artiklit ka pikemalt.

Mis kell algab täna Genialistide kontsert? Kas meile annab vastuse Genialistide veebileht - ei. Kas meile annab vastuse Atlantise veebileht - ei. Kultuuriakna lehel pole sellest üritusest üldse ühtki sõna. Mul on ideed otsas.

Lisa: algab kell 22:00 (st uksed avatakse siis). Pileteid ette osta ei saa. Vanusepiirang on 18. Bastards.

Ühe õpilase sõnum: "kohe mitte ei taha sellest rääkida, sest ma tean,et sinult tuleks mulle selle koha pealt ainult negatiivset kriitikat ja hetkel ei suuda mitte midagi sellist enam kuulata".

Vaat kus lops.

Proovisin jäädvustada oma raamaturiiulite hetkeseisu. Filosoofia- ja pedagoogikaraamatud jäid välja, liiga hämar (milline vahva reaalsuse peegeldus). Suurem osa teatmeteostest kah.

Veel muljeid mõne aja tagusest Pangodis-käigust. Taneli tehtud pilt.

Peatselt kolib ka Ola sinnakanti. Votsiis.

Fizzi maasikasiider on halb. Ei teagi, mitu korda ma sama reha otsa astuma pean, enne kui asjad selgeks saavad. Eestimaised siidrid on halvad.

*teeb vastikusgrimassi*

Poes ostis üks võrdlemisi vaese väljanägemisega inimene endale (eeldatavasti siis tegelikult perele) saia, vorsti, veel nipet-näpet ... ja suitsu. Viimast arvatavasti vaid endale. Suitsupaki hind kogu ostukorvist moodustas vähemalt 1/4. Mulle tundub, et see ei ole õiglane. Ei, ma ei püüa väita, et tubakaaktsiis on liiga kõrge. Pigem võiks see olla veel kõrgem. Väga palju kõrgem. Niipalju kõrgem, et poest jaksab suitsu osta vaid väike hulk inimesi. Salasuitsuga kauplemise eest oleks võimalik määrata väga kõrgeid trahve või siis määrata reaalset vanglakaristust.

OK, see ei töötaks niiehknaa. Pigem võiks suitsu müümise keelata.

Olen rumal idealist.

Esiteks ei meeldi mulle, kui söögikohas suitsu näkku puhutakse. Ei midagi isiklikku. Teiseks ei meeldi mulle, et pered, kus raha niigi vähe, kulutavad raha meelemürkidele. Suitsetamine ei ole kohustuslik.

Lõpetasin just Malcolm in the Middle nimelise sarja esimese hooaja kuue esimese osa vaatamise. Seitsmes on minu poole teel, ülejäänud enamjaolt juba kohal. Soovitaks, kusjuures, oli Ola - tema juures olen ka paari hilisemate hooaegade osa näinud (üks Norra kanalitest vist näitab seda sarja regulaarselt).

Ma tahaks, et mul oleks olnud võimalus seda sarja telekast näha, kui ma ... nii umbes kümme aastat noorem olin. Parasjagu huvitav (magama ei jäänud, mis minu praeguses konditsioonis on üsna üllatav), piisavalt naljakas, minu jaoks uudne.

Lisa: lühidalt siis ka sisust. Malcolm on umbes 11-aastane (esimesel hooajal vähemasti, ma pakun) kutt, kellel on üks noorem ja kaks vanemat venda. Kõige vanem vend on saadetud sõjaväekooli, kuna vanemad ei saanud temaga enam hästi hakkama. Vanemateks on siis võimukas ema, kelle sõna maksab, ning karvane isa, kes püüab vastutusest kõrvale hiilida, kui vaid saab. Sari räägib sündmustest koolis ja kodus.

Teisipäeval, 9. novembril Atlantises uue plaadi esitlus. Kes läheb?

Pilt pole minu tehtud, autoriks Mattias. Ma polnud isegi seal siis, kui see pilt tehti. Samas tundub see pilt hetkel kuidagi nii hästi sobivat kõige ja kõigiga.

Lisa: kontserdile täna ei jõudnud - töö, tõbi. Ning väljend "There is no spoon" omandab köögis puhast lusikat otsides täiesti konkreetse tähenduse.

Projekti "Sõltuvusained või elu nendeta – see on valiku küsimus" raames toimub 6. ja 7. novembril Raatuse Gümnaasiumis noortele grafiti joonistusvõistlus ja elamusrada.

Haridusministeeriumi plaan õpetajate kutsepädevust iga viie aasta tagant kontrollima hakata on pedagoogide sõnul solvav, sest seab kahtluse alla nende oskused.

Kui seda hakataks järk-järgult ellu viima, oleks asjal jumet. Spetsialistid (praegused tegevõpetajad) käiksid iga õpetaja tundides (mingi perioodi jooksul, ette teatamata, kokku vähemalt viies tunnis). Analüüsitakse tunniks ettevalmistumist (stiili, põhjalikkust), tunni läbiviimist, tulemuste hindamist. Nagu ikka. Antakse soovitusi. Jälgitakse ka seda, et bürokraatianõuded (aruannete esitamine jms) oleksid täidetud. Perioodi lõpus antakse õpetajale hinnang koos soovitustega. Aasta pärast korratakse sarnast protseduuri, kuid vähendatud mahus, misjärel võib algselt omistatud kvalifikatsiooni (kutsetaset) ühe või enam astme võrra tõsta, kui ilmneb, et nõuandeid (mis on veidi tõsisemad kui pelgalt soovitusliku iseloomuga) on järgitud. Viie aasta pärast läbitakse protseduur uuesti.

Praeguse kava rakendamine on seotud siiski raskustega. Kui tegemist on tõepoolest paberimajandusega, mille sisulist külge keegi süvenenult uurida ei jõua, ei ole asjal ju mõtet. Õpetajale peaks sellest protseduurist kasu tõusma - teised tegevõpetajad annavad talle soovitusi (ning samas tegelikult ju õpivad ka ise). Osad soovitused on tõepoolest vaid soovitused, teised siis kohustused (seadusandlusest või kooli dokumentidest tulenevate nõuete täitmise osas). Teine suur probleem on inimtööjõud - mille arvelt jõuaksid õpetajad teisi õpetajaid vaatamas-kuulamas käia? Minu arvates on kogu hindamisel mõtet ainult siis, kui hindajad on tegevõpetajad, mitte HTM-i ametnikud.

Ühes Postimehe kommetaaris mainiti ka seda, et nende ainete puhul, kus on vajalik kasutada abivahendeid (eelkõige siis keemia ja füüsika), peaks nende saadavus olema garanteeritud. Raske (pigem siiski võimatu) on tagada head õpet viletsates tingimustes. Loomulikult, keemiat ja füüsikat saab õpetada ka nii, nagu seda enamasti tehakse, võrdlemisi kuivalt, kuid sellisel viisil saadud tulemused ei ole nii head, kui head need võiksid olla, arvestades tundide arvu ning seda, et kord neid aineid juba õppima asudes võiks sellest ajakulust ka maksimaalselt kasu tõusta.

Lingin paar aastat tagasi kirjutatud esseele, Geneetiliselt muudetud toiduainete problemaatika.

Venemaa on kõigi võimaluste maa, eksole :P

Kas ja kuidas suhtute vesipiibu tegemisse, nuusktubakasse ning mokatubakasse?

Eesti analoog venelaste bändile Umaturman?

Itaalia Köögis on uus teenindajaneiu. Väga positiivne. Väga kena. Suurepärane :)

"Võttes nüüd vaatluse alla õpetaja ja õpetamise ning võr-reldes seda eelltoodud definitsiooniga, võib julgelt öelda, et õpetamine on teenus."

Lastekasvatamisteenus (see, mida lapsevanemad teevad). Konsultatsiooniteenus (näiteks potilkäimise treenimine). Armastusteenus ("heas ja paremas ...").

Võib-olla peaks kehtestama kutsestandardi kõikide selliste nähtuste osapooltele, mis "on suuremal või vähemal määral ainetu ja mis realiseerub teenindaja ja tarbija vahelises otsese või kaudses vastasmõju protsessis ees-märgiga lahendada tarbija probleem"?

Selle asemel, et jahuda teenindaja, kliendi ja teenuse mõistest ning püüda neid defineerida autoriteetidest lähtuvalt, võiks keskenduda õpetamise olemuse käsitlusele. Või mõistmisele. Kui viidatud artikli auväärt autor selleks võimeline on.

Lisa: Tanel, õnnetu, ei saanud siia kommentaari lisada. Seega viitan tema mõttele.

Kui asjad laabuvad ja kõik läheb hästi-hästi-hästi, on mul võimalik Härma seltskonnaga minna kevadel (ehk siis suve alguses) Inglismaa-reisile. Seekordne siis kooli jaoks kümnes, juubelireis. Minek on esmakordselt lennukiga - nii jääb kohapeal palju rohkem aega (kokku kestab reis siis vist 9 päeva), kui et bussiga läbi Euroopa loksuda.

'98-ndal tegin sarnase asja läbi ... parasjagu vaevaline. Palju sõltub muidugi seltskonnast, tol korral reisisin üksipäini ning bussirahvas oli suuremalt jaolt oma kolmandas nooruses. Mõneti päris tore, kuid vahepeal väsitas ära. Ma ei ole muidugi nii naiivne, et arvaks, justkui oleks kümnes klass mingitpidi vähemväsitavam kui pensionäride seltskond, eks, aga kurnab veidi teisel moel, seda kindlasti.

Kummaline, et Paul ei ole seda veel maininud ...

2+1 DZÄSSIS

Kuupäev: 4.11.04

Lembit Saarsalu (saksofonid) ja Olav Ehala (klaver) esitusel on võimalik jälgida loomingulist protsessi - kuidas sünnib muusika: bluus ja dzässi erinevad stiilid. Kõlab dzässiklassika (ka eesti autorite looming) ja rahvamuusika dzässis.

Piletid hinnaga 10.- müügil kantseleis huvijuhi juures!

Postimehe artikkel usuõpetuse vajalikkusest:

Kõige huvipakkuvamad teemad usuõpetuses on gümnasistide meelest armastus, elu mõte, maailma mõistmise viisid, seksuaalsus, suhted ja abielu. Kõige igavamad aga kiriku ja koguduse tegevus, misjon, Jeesuse elu jms teemad.

Need teemad, mida siin huvipakkuvatena mainiti, on üldfilosoofilised teemad. Elu mõte ei ole vaid religioosne küsimus, vaid tunduvalt laiem - ka ateistid ning agnostikud näiteks juurdlevad elu mõtte üle, eks (kui nüüd jääda nende terminite piiresse). Mulle tundub, et religiooniõpetus on oma olemusel liiga kitsas selleks, et käsitleda kõiki neid teemasid vajalikus ulatuses. Filosoofia (olgu see siis väärtusõpetus, nagu on välja pakutud, või kandkugi uhkelt filosoofia nime) oleks avaram, dogmavabam ... ning olgem ausad, ei tekitaks ühiskonnas sellist poleemikat õpetajate pädevuse ja erapooletuse üle, kui religiooniõppe puhul on tekkinud. Peamiselt on see küsimus just filosoofiaõpetajate ja filosoofiaga tegelevate inimeste ringi sisene - kuidas koolitada piisav hulk pädevaid õpetajaid.