oktoober 2004 Archives

Telleri blogiprobleemid avaldavad oma mõju ka minu blogi külastatavusele - eelduste kohaselt klõpsib suur hulk külastajaid ennast siia just Telleri blogrolli kaudu.

Vihje - kellel Firefox kasutusel, saab suure hulga lehtede korraga avamiseks mõnusasti sakke kasutada (järjehoidjates kausta peal parema hiireklahviga klõps ja valik "Open in tabs").

Reedel-laupäeval toimus Haanjamehe talus asutuse seminar - päev täis ettekandeid ning arutelusid, seejärel väike lõõgastus. Koht oli üsna mõnus - ainsaks silma riivavaks asjaoluks oli hoovi kõledus, mis tundub enamike turismitalude puhul tavaline olevat - ei peenraid, ei põõsaid. Kindlasti tugevdas seda muljet üldine hallus (tol päeval sadas maha minu jaoks selle aasta esimene lumi, mis kohe ka sulas), teisalt on peenarde puudumisele ka väga pragmaatiline põhjendus - ma olen üsna kindel, et erinevate ürituste raames sinna saabuvad inimesed ei ole hilisel tunnil eriti tähelepanelikud ning seetõttu tuleks peenraid üsna tihti uute lilletaimedega täita.

Igastahes, öösel läks kõht tühjaks ning käisime väiksema seltskonnaga Võru lähedal Johnny pubis söömas. Kell 11 prae mõõdus sooja sööki saada ei õnnestu sugugi iga kord, ammugi veel nii maitsvat. Tõsine kiitus sealsetele inimestele! Aga nagu ikka, pean ma millegi kallal virisema. Sealne õuelaulik oli nadi. Tegemist oli sellesama mehega, kes umbes kuu aega tagasi minu onu sünnipäeval oma süntesaatorit piinas - ta oskab küll mängida ning veidi ka laulda (enam-vähem), kuid kõrvakuulmisega on tal pahad lood. Juba teises kohas, kus ta mängimas, käib muusika kõigest üle. Mõtetest sealhulgas. Seekord tekitas vali muusika suisa peavalu :( Isegi kenakesed teenindajad olid üsna hapude nägudega, kui uus lugu pihta hakkas. Üks külastajatest (naisterahvas, kelle päris hea hääl) lõi ühel hetkel süntesaatoripiinajaga kampa ning nii nad siis koos laulsid, väga valjult.

Isa tahab vanast autost lahti saada. Tegemist on sõidukorras, kuid kereremonti vajava (mis siis tähendab seda, et auto (sedaankere) roostetab päris kõvasti) '88 aasta Opel Omegaga. Mootor (1,8) on üle keskmise hea, auto ise lippab nii bensiini kui gaasiga (viimane teadupoolest palju odavam), olemas on ka veokonks. Kui neil oleks raha, teeks nad auto ise korda - Omega tunnetus, teelpüsivus ja mugavus on ikka peajagu üle ühesti teisest sellise vanusega autost, mida mina proovinud olen - kuid jah, mida pole, seda pole. Arvatavasti ongi kõige mõistlikum saatus sellel autol saada varuosadeks - alates tuledest-konksust, lõpetades sellesama gaasiseadmega. 8000 krooni on see summa, mida isa õiglaseks pidas. Tingimisvõimalus on kah olemas.

Just põletati üks inimene "kogemata" suure inimesekujulise õlekubu sees ära. Algas Mõrvad Midsomeris järjekordne osa. Pühapäev on traditsioonide päev :)

Marek räägib sedasi:

Lugesin huviga intervjuud, mille oli Postimehele andnud Eesti kaitseväelaste kontingendi vanem Iraagis Toomas Väli. Ma pean tunnistama, et ka mulle käivad närvidele nõmedad ja lapsikud kommentaarid Iraagi missiooni kohta ajakirjanduses (SL Õhtuleht paistab ses küsimuses halvas mõttes silma) ja loomulikult netikommentaarides (ja ma saan aru, et ise missioonil olles on neid eriti vihaleajav lugeda), ent kui Eesti Iraagi-vägede juht hakkab intervjuus kasutama lauseid nagu "Olen kuulnud üksikute lapspoliitikute arvamust, et..." ja "Juhul kui langetatakse otsuseid, millega Eesti üksuse ülesandeid muudetakse, siis on see täiesti kahetsusväärne", siis tahaks sõdur Välile küll meelde tuletada, et kaitseväelase avalik sekkumine riigi poliitikasse (isegi, võib-olla, et eriti siis, kui avaldus on tehtud hetkeemotsioonidest lähtudes) on aboluutselt lubamatu tegevus ja ma loodan, et seda tõika tuletavad Välile meelde ka ta otsesed ülemused. Ja kui netikommentaaride lugemisest närvid läbi lähevad, siis tasuks ehk kaaluda ametivahetust ja sõdimise asemel hoopis põldu künda või lillekesi kasvatada...

No ja kuidas suhtuda Eesti kontingendi vanema järgmisesse avaldusse - "Võin kirjutada admiral Kõutsile kirja, milles ütlen, et olen argpüks ega julge Iraaki tagasi minna. Võin seda teha, aga ma ei tee seda kunagi.". Aga kui mõni Iraagis teeniv kaitseväelane praegu tõepoolest kaalub koju, oma naise ja lapse juurde naasmist (millisel otsusel pole päris kindlasti argpükslikkusega mingit pistmist), siis kuidas ta saaks naasmisotsust vastu võtta, kui ta ülemus avalikult sellise avalduse teeb?

Ma pole siis ainus, kes hr Väli käitumisega rahul pole. Uskumatu ülbik tundub olevat :-/

Täna hommikul oli Terevisioonis lühiintervjuu eesti kontingendi vanem Väliga. Rääkis sellest, et nii ikka ei tohi. Et ei tohi neid nimetada odavateks enesemüüjateks jne.

Lõpuks lausus ta niimoodi: "Ja ma ei taha kunagi enam selliseid asju eesti ajakirjandusest lugeda".

Mul on kahju, et Eesti sõdur seal hukkus. Ma ei käi portaalides sõdureid halvustavaid kommentaare kirjutamas. Kuid mul on absoluutselt ükskõik, mida üks sõdur, olgu ta siis kontingendi vanem või mitte, televiisoris plõksib. OK, tegelikult ei ole ükskõik. "Tülgastav" on selliseid sõnavõtte kuulda. Idee on õige, jah, kuid viis, kuidas seda väljendatakse ... "ma ei taha". Ei huvita ausaltöelda, mida sina ei taha. Räägi asjast.

Tänane õhtu möödus vanade klassikaaslastega koos istudes ja ilmaasju arutades.

Tasuks leida lisatöökoht Y (või korraldada ümber töökohad A - X), mis võimaldaks tasuda uue korteri üüri. Jõudsin taaskord arusaamisele, et praegune korter tekitab stressi. Tõsiselt.

Kriteeriumid ja soovid: kesklinnas või kesklinna lähistel (kasvõi Ülejõel, nagu ka praegune korter, sest piirkond on hea); vähemalt kahetoaline (üks tuba võiks jääda selliseks, kus külalised eriti ringi ei sebi, mitte et mul neid muidugi pidevalt külas käiks vms, aga ikkagi); keskküte (mulle tõepoolest meeldib ahjus praksuvate halgude helisid kuulata ja mõnuleda soojas toas, kuid kui seesama tuba on hommikuks kaotanud kogu oma sooja ning 24 kraadi asemel on toas 16 kraadi, siis ei, aitäh, pigem valiks keskkütte ja kamina, kui võimalik); suur köök (tahaks seal rahulikult askeldada vahepeal); võimalikult avar vannituba koos vanniga (mis on pikem kui 150 cm, ma ei taha vannis kägaras olla, aga vann on lõõgastumise koha pealt üks parimaid variante). Enam-vähem selline siis.

See siin on midagi enam-vähem minu maitse järgi olevat.

Tannu uus korter on kah tegelikult päris vahva, näiteks.

Kesklinna korterid on aga kõik nii viletsas seisus :( Sellise ülesvuntsimise asemel võiks praeguse korteri korda teha ja teise korruse välja ehitada, kui ressursse oleks.

Photoshop meets movie posters

Ettevalmistused reisiks algasid juba tükk aega varem, eksju.

Reede lõuna ajal sõitsime bussiga Tallinnasse. Ajaliselt sai valitud kahekorruseline buss (kell 12), kus ülevoolava energiaga 21 noort inimest teisi liialt ei terroriseeriks :) Bussijaamast jalgsi Balti jaama (üks grupp tegelikult ka taksoga), sealt siis rongi peale. Vahepeal käis kõndijate grupp ka Kompressoris pannkooke söömas.

Tallinn-Moskva rong esmapilgul eriti head muljet ei jätnud. Vagunite sisustus oli üsna kulunud, kupeed väikesed (23-st reisumehest ja -naisest oli see 22-le, sh ka minule esimene kord kupeedes sõita). Kui seitsmendike kupee uks rööbastelt maha sõitis ning üks neist kupeesse lõksu jäi, saime otse loomulikult ka vagunisaatjalt sõimata. Põhimõtteliselt oli suur hulk atribuutikat seal rongis dekoratiivse tähendusega. Piiriületus läks sujuvalt, meie norrakas tekitas piirivalvurites veidi elevust :) Meiega samas vagunis ööbis ka paar vene seltskonda, millest ühe meesliige ristiti lennult Karutapjaks. Umbes üheksast õhtul hakkas ta urisema selle üle, et lapsed teevad liiga palju lärmi ning et nemad ei saa magada (kõiki kaebuseid saatis otse loomulikult mahlane venekeelne sõim). Tundub üldiselt, et (stereotüüpidele vastavaid) venelasi ei huvita absoluutselt see, kas teine pool neist aru saab ... või et kas sõim ka tulemusi annab. Protsess on olulisem kui tulemus. Peale alkoholi tarbimist muutus Karutapja mõnevõrra agressiivsemaks, ka sõim muutus valjemaks. Ühel hetkel taris ta ühe poistest kõrvupidi teise kupeesse. Purjus inimestega ei ole mõtet diskuteerima hakata, eksole? Keset ööd avastas üks sellidest, et tema pass on kadunud. Paaritunnise otsimise järel kõlas vaguni koridoris lõpuks võidukas hüüe "Pass on leitud!", mis ajas muuhulgas üles ka meie Kangelase, kes selle peale taaskord sõna võttis. OK, seekord oli tema pahameel mõistetav. Muul ajal tegi aga rong suuremat müra kui meie rahvas.

Teed pakuti kah - metallist hoidjaga klaasist. Veidi kurb ainult, et tegemist oli pakiteega, mitte eelnevalt valmistatud puruteega. Restoranis sai marjakooki (-keeksi), mis maitses päris hea.

Moskvas võttis meid vastu kohalik giid, kes rääkis inglise keelt küll omapäraselt, kuid siiski arusaadavalt, mistõttu said lapsed vähemasti aru, millest räägiti. Sõitsime bussiga umbes kolm tundi mööda Moskvat - vahepeale jäid Punase väljaku ning mausoleumi külastus (vahakuju!), lisaks paar kena kohakest, üheks neist juba mainitud kirik-bassein-kirik, teiseks veekogu aplate partidega. Panoraamplatsil (misiganes koht see ka oli ... Moskva Ülikooli ja suure staadioni ligiduses) saime ka Härmakatega kokku. Moskva ei ole ju eriti suur linn :)

Linnaekskursiooni aeg hakkas läbi saama ning seetõttu hakkasime hotelli poole sõitma. Peale üsna lühikest bussisõitu peatusime päevinäinud gostinnitsa juures (Universitetskaja). Möh? Paberite järgi pidime ööbima Izmailovskojes. Hmm. Uurisime giidilt, milles asi - ei, oleme õiges kohas, temal on paberites just see hotell ööbimiskohana kirjas. Asusime asja klaarima. Mõned telefonikõned Eestisse ja sealsesse kohalikku reisibüroosse andsid selgust vaid niipalju, et nemad olid püüdnud kohad siiski kokkulepitud hotelli broneerida, kuid see ei õnnestunud, mistõttu broneeriti kohad samaväärsesse (väide, milles lubage mul kahelda) hotelli. Linna teises otsas. Eelnevalt Eesti reisibüroo poolt väljakuulutatud kohaliku giidi sõbralikkus ja vastutulelikkus osutus kõigest jutuks - esimeste probleemide ilmnemisel oli tema koostöövalmidus 0, telefonis rääkis ta meist üsna üleoleval toonil ja vastava sõnavaraga, lisaks muutus kiirelt väga oluliseks kellaaeg - nende tööaeg saavat paari minuti pärast läbi ning sisuliselt neid (st giidi ja bussijuhti) ei huvita absoluutselt, mis meiega edasi saab. Toad on meil olemas ja ärgu me virisegu. Welcome to Russia. Igatahes shokolaadist jäi ta ilma.

Korjasime oma asjad bussist kokku ja läksime hotelli. Seisukoht oli selline, et istume fuajees, kuni saame asjad ära klaaritud. Tegime veel mõned telefonikõned ning saime teada, et teises hotellis põhimõtteliselt ei ole vabu kohti. Vähemasti mitte selle hinnaklassi tubade hulgas. Hea tava peaks sellisel juhul võimaldama paigutamist klass kallimatesse tubadesse, mida lootis vist siis ka sealne reisibüroo, kuid paraku seda teha ei õnnestunud. Võtsime vastu otsuse, et majutame lapsed tubadesse ja klaarime asju juba Eestisse tagasi tulles. Stay tuned.

Täiesti uskumatu inimene oli hotelli (sõna "hotell" näol on tegemist kirjandusliku liialdusega) administraator. Arvatavasti ei olnud ta venelane :) Ühesõnaga tema käest saime kogu vajaliku informatsiooni nii vaatamisväärsuste (kuhu hetkel on või ei ole mõtet minna) kui transpordi ja muu vajaliku kohta. Arvake ära, kes kaasavõetud shokolaadi endale sai :) Ka hotellivanem (see mees, kes tähtsa näoga ringi kõnnib) oli hästi lahke ja teavitas jooksvalt ka ettetulnud muredest. Näiteks käisid osad õpilased söögikohta otsimas, kuid restoran oli suletud ning süüa sai vaid teise korruse kohvikus. Ta püüdis seda õpilastele vene keeles seletada (inglise keelt seal riigis ei räägita ning vene keelt meie omad ... sisuliselt ei oska), kuid kuna ta sai aru, et nemad temast aru ei saanud, palus ta mul ühel hetkel neile selle info edasi anda. Harjumatu lahkus Venemaa hotellipersonali poolt.

Ühesõnaga, uurisime erinevate võimaluste kohta ning liikusime seejärel metrooga linna. Maapealne ühistransport on veidi segane, numbreid on palju, silte vähe, kaarte üldse mitte. Metroo seevastu on aga väga loogiline ning nädalavahetuse kohta ka üllatavalt rahulik. Esmatähtis oli leida söögikoht - mis muud, kui McDonalds. Olles aga Arbatil jõudnud sealse Rahvusvahelise Söögikoha juurde, mõtles enamik õpilastest ümber - ei vabu kohti, ei õhku. Kolasime paar tundi Arbatil, käisime söömas, poodides, jäime lõpuks ka vihma kätte, kuid ilm oli üsna soe ning vihm ei morjendanud. Läksime metrooga tagasi hotelli lähedusse ("õige" hotell asus seevastu enam-vähem metroopeatuse juures) ning püüdsime leida õiget trammi-trolli-bussi, mis meid hotellini viiks. Selle peale kulus veidi vähem kui tund, lõppes asi sellega, et võtsime julguse kokku ja ronisime sõiduvahendisse. Õigesse, õnneks.

Öö möödus võrdlemisi rahulikult, kui mitte arvestada korrusevanema kurja häält, kohalekutsutud "kodustatud" miilitsat ning vallatuid õpilasi, kes ... noh, ütleme nii, et käitusid nagu kooliekskursioonidel ikka käitutakse. Samas esmakordselt minu ajaloos ilma suuremate (tõsisemate) vahejuhtumiteta. Hommiksöök, mis pidi muidu hinna sees olema, jäi seekord ära - soovijad said restoranis siiski einestada (kaks viinerit ketshupiga, lisaks leib ja tee) või siis hotelli läheduses asuvast putkast hot-dogi osta.

Järgmisel päeval pakkisime oma asjad kokku ning asusime taas linna poole teele. Eelmisel päeval sai sealse reisibürooga kokku lepitud, et nende poolt tuleb meid saatma uus giid (sealne kontaktisik). Tema juhatusel jõudsime kõigepealt Gorbushkani (üks suurematest turgudest, kus müüakse peamiselt (ainult) tehnikat ja meie rahva lemmikkaupa - CD-sid ja DVD-sid). Tegemist oli meie mõttes harjumatu turuga - mitmekorruseline ja -korpuseline kivimaja. Veetsime seal paar tundi, rahuldasime (enamjaolt) vajadused kohalike orginaalide järele ning liikusime edasi (tagasi) kesklinna. Üks seltskond tahtis kindlapeale leida kusagilt ekstreemspordipoodi, milleks tundus kõige mõistlikum olevat Gosudarstvenny Universalny Magazin ehk siis see suur-suur mitmekorruseline maa-alune kaubamaja otse Punase väljaku naabruses. Loomulikult seal sellist poodi ei olnud (no ega poleks ka naikide ja adidaside vahele ära mahtunud), kuid pood oli kena, hamburger maitsev (jah, lõpuks saime siiski McDonaldsis ära käidud, mis siis, et sööma pidime väljas piirde peal) ning inimesed põnevad. Tavalisel inimesel seal eriti midagi osta ei ole, esindatud on peamiselt kallid kaubamärgid ning hinnad on üsna soolased. Tundub, et samade (firma-)kaupade puhul on sealsed hinnad meie omadest ca 20% kallimad, aga see on vist normaalne. Igavese tule nägime kah ära.

Taas metroosse ning rongijaama poole teele. Sinna jõudsime üsna varakult, mistõttu jäi piisavalt aega nii kohalikul miniturul kolamiseks kui rongijaama putkadele hea kasumi tekitamiseks. Viimane raha kulutati just seal.

Tagasisõit oli üsna tore. Esiteks olid meie kupeed uuemas (remonditud) vagunis, mis erines eelmisest nagu öö päevast. Ilus, puhas, mõnus. Restoranvagun oli kah viisakam, kuigi ettekandja/baaridaam üleolevam ning üldiselt ebameeldivam. Õhtu ja öö möödusid vestluste tähe all, Karutapjat seekord meie vagunis ei olnud (rongis aga küll), vagunisaatja oli väikeste teenete ootuses väga vastutulelik ja tore.

Piiriületus toimus viie ja kuue vahel hommikul, mis oli veidi tüütu. Esiteks kontrolliti dokumente mõlema piiri peal mitu korda, teiseks võttis kogu rongi läbikäimine ning -kopsimine ja -tuustimine parasjagu aega. Norrakas põhjustas taaskord elevust :)

Tallinnasse jõudes kõmpisime kesklinna sööma (milline söögikoht on sel kellaajal avatud? viis tugrikut taibukaile), misjärel seadsime sammud bussijaama poole ning asusime tagasiteele. Rahvas oli väsinud, mistõttu valitses bussis peamiselt vaikus. Esmaspäevane päev möödus paljude reisiliste jaoks end korralikule unele pühendades.

Kui küsida, millal ma tahaksin tagasi minna, siis vastaksin ma omapoolse küsimusega - millal saaks?

Ei leidnud võimalus seda turvaliselt katsetada, seega proovin avalikult.

... ja ilus oli. Võrdlemisi maitsekalt kujundatud kirik, vahelduseks.

Ehk Moskvast tagasi. Reisijutt ilmub homme :)

Tartu Postimees - Toomas Jürgenstein - Lubatud ja lubamatud maailmavaated

EPL - Edukusepaine surub koolilapsed üksindusse ja musta masendusse

EPL - Õpetajaid surutakse klienditeenindaja rolli

Need on artiklid, mida sooviks tagasisaabumise järel kommenteerida. Toomas Jürgenstein on tore inimene ning mulle teadaoleva info kohaselt ka väga hea õpetaja. Religiooniõpetuse propageerimisele olen ma aga põhimõtteliselt vastu - mul on selleks omad põhjused ning tegelikult ei ole ma muidugi erapooletu.

Edukusepainest - selles artiklis võtab Kaur Hanson taaskord sõna. Kas ma peaks kah enda evangeeliumi ajakirjanduses levitama hakkama? Liiga heal arvamusel olen ma endast niiehknaa, kuid võib-olla oleks sellel jumet? Ei tea.

Klienditeenindusest - gümnaasiumis käies oli ma ka ise seda meelt, et õpetajad on klienditeenindajad. Mõneti olen ma sarnasel seisukohal ka praegu - koolides pakutakse teenust, kuid selle teenuse olemus on keeruline.

-----

Täna sain teada ka seda, et üks õpilastest ei tule reisile. Vanemad ei luba. Põhjuseks (põhjendamatult) halvad hinded ning üks suuremat sorti lollus, millega õpilane hiljuti hakkama sai. Põhimõtteline lollus.

Mul on temast kahju. Mitte haletsemise mõttes kahju, vaid sisuliselt kahju. Liiga palju jamasid väga lühikese aja jooksul. Püüdsin sel veerandil abiks olla, kuid see nõuab rohkem tööd, kui ma oskasin omalt poolt välja pakkuda. Leppisin tema vanematega kokku, et järgmise veerandi alguses istume maha ja arutame, mida ja kuidas saab asjade seisu parandamiseks ette võtta. Vanematest on mul kah kahju, sest mulle tundub, et nad leiavad, et nad on jõuetud olukorda parandama. Loodan siiski, et suudame lahenduseni jõuda. Liiga palju on hetkel kaalul selleks, et lasta asjadel niisama oma rada minna.

Alles on teisipäev, kuid nädalalõpp saabuks justkui ... kohe.

Homme Tallinnasse Amphora infopäevale. Oh seda saatuse irooniat!

Reedel lõuna ajal taas Tallinna poole, seekord 22-kesi. Buss, rong, MOSKVA, rong, buss. Ja siis magan terve järgmise nädala.

ETV pealt lõppes just Kurjuse olemus. Film tekitas sellise meeleolu, et ... uhh. Kerged külmavärinad käivad praegugi veel. The Shining meets Carrie. Või midagi sellist.

Keelekõrv pakkus välja idee uurida lemmikmahla kohta. Mõtles ta seda nüüd tõsiselt või mitte, ma ei tea :), aga idee tundub minu arvates asjalik - mahlade valik on lai ja liiga palju on kakapähh mahlasid.

Seega - milline on sinu lemmikmahl? Millisest puu-, juur- või aedviljast pressitud ning millise kaubamärgiga pakendisse villitud?

Kas on mõni mahl, mis pole sul lemmik, aga mida sa igal juhul soovitaksid osta. Kas on mõni mahl, mille osas sa soovitaksid käitumist "Nii, viska see mahlapakk võimalikult kaugele. Jaah ... tubli! Nüüd jookse sellele järele ja viska veel kaugemale".

Täiesti uue üritusena on kavas LAKs ehk Lõbusate ja Andekate Klubi, mis peaks korraldajate sõnul muutuma bändi- ja filmivõistluse kõrval kolmandaks sügispäevade suurürituseks.

Sisult meenutab uus ettevõtmine natuke telesaadet Krambambus: omavahel võistlevad Eesti kõrgkoolid ja ülesandedki on enam-vähem samasugused.

Tudengite sügispäevad pakuvad uut viisi vana

Meilitsi tuli täna ühelt personaliotsingu firmalt küsimus, mida võib vist tõlgendada ka pakkumisena. Projektijuhi töö, Tallinnas.

Hmm, interesting ...

Väike kokkuvõte teeküsitlusest.

Ootamatult populaarseks osutus Tartu-Tallinn maantee. Kahjuks ei täpsustatud, kas silmas peeti otseteed või siis Piibe maanteed. Samuti jäi kirjeldusest välja eelistus aastaaja osas - talvine tee on hoopis teist tooni, kui näiteks suvine.

Earl Grey on paljude lemmik, või vähemasti tarbitakse seda teistest tihedamini. Dilmahi Earl Grey on ka minu arvates teistest meil müüdavatest parem - maitse on puhtam, intensiivsem.

Roheline jasmiinitee. Klassika. Kasvõi Liptonil näiteks on (oli) see puruteena olemas - võrdlemisi mõnus. Üleüldse on roheline tee popp - ja õigusega. Punane tee on südamele kasulik (Oolong-tüüpi teed siis).

Mustast teest - elevandiga tee on ju kah klassika! Indiskii Tshai ... vahepeal on väga mõnus seda "ehtsat" teed juua, igasugustele ninnu-nännu imeteedele vahepalaks :)

Ravimteed - piparmünt teistest popim. Mina lisaks siia soovitusena raudrohu, võimalusel siis isegi raudrohu ja piparmündi segu.

Puruteedest räägiti seekord rohkem kui pakiteedest. Väga hea! Veidikene julgust eksperimenteerimisel ning investeering sõelaga teekruusi (Bodumi oma, klaasist, maksis vist ca 120 krooni, keraamilised on mõnevõrra odavamad) ja ongi leitud võimalus sügis- ja talvepäevade mõnusaks möödasaatmiseks. Üsna sheff on aurava teekruusiga koosolekule minna, vastukaaluks topsikestele musta kahtlase ollusega (kofe nazõvajetsa).

T 16.11.2004 kell 19.00 Tartu, Vanemuise kontserdimaja

STAVANGERI SÜMFOONIAORKESTER (Norra)
SOLVEIG KRINGELBORN (sopran, Norra),dirigent SUSANNA MÄLKK

-----

T 26.10.2004 kell 13.00 Tartu, Vanemuise Kontserdimaja

Eesti Nukuteater esitleb:
Vapper Keefir

:)

Sony Ericssoni telefonile K500i. Korralik funktsionaalsus ning üsna pädev hind. Usun, et tegemist on võrdlemisi konkurentsivõimelise telefoniga.

Pirates and Emperors

Näiteks Fernada Porto suurepärase loo Sambassim sõnad. Teised kah, paremal menüüs.

ETV 21:35 - Requiem for Dream (55/250)

Kanal 2 00:20 - Gattaca (mmm, Uma ...)

Milline on teie lemmiktee ning miks just see?

Ajendatuna Postimehe artiklist ning Kaarli blogis tekkinud mõttest.

Eellugu ei hakka kirjutama. Koolis käimine on kohustus. Viis päeva nädalas. Miks paljud õpilased sellesse kohustusse võrdlemisi kergekäeliselt suhtuvad? Miks teevad sama nende vanemad?

Koolipäevad on täidetud tundidega. Mõned neist on asjalikud, mõned mitte. Võiks isegi öelda, et mõned on väga mõttetud. A rääkis kunagi sellest, kuidas nende koolis inglise keele tunnid välja näevad. Või bioloogia omad näiteks. Sisuliselt on nendes tundides kohalolek aja raiskamine - midagi asjalikku seal ei tehta. Õpetaja kas lihtsalt ei ole tunnis (olles siis vaheruumis midagi "asjalikku" tegemas vms) või ei suuda hoida elementaarsetki korda, mistõttu õppimisest suurt midagi välja ei tule - ka neil, kes sellest tegelikult huvituks. Eks mõnes mõttes on õpilase seisukohalt muidugi hea, kui tunnid on lihtsad - ei pea pingutama. Samas jõuab seesama õpilane juba väga põgusa mõttetöö tulemusena järelduseni, et sellisel asjal ei ole mõtet. Vähemasti need, kellega olen asjast rääkinud, on sellise järelduseni jõudnud. Enamasti käiakse ikka tundides edasi, eks, aga suhtumine on selline, et käimisest erilist kasu ei ole. Ehk siis käiakse kohustusest. Töid tehakse kah vahepeal. Teiste pealt maha, näiteks.

Üldiselt tekitavad sellised tunnid aga tunde, et koolis pole mõtet käia. Mis muutuks sellest, kui mitte minna? Õppida tuleb niikuinii kodus (ehk tundides kohalviibimine on asjatu). Kas sellisel juhul peaks kooli mitteminek tunduma väär või tekitama süümekaid? Üsna inimlik on, ma usun, et ei. Kui tervis on vilets (pole päris haige, aga ...), siis mis muutub sellest, kui sel päeval kooli mitte minna? Mitte midagi. Kui on tuju minna maale või Linna või kuhu iganes, siis mis muutub sellest, kui sel päeval kooli mitte minna? Mitte midagi. Tundides niisama (ja mõttetult) istutud tundide asemel saab ennast kas välja puhata või tegeleda millegagi, millel tundub olevat mõtet.

Ma aran, et just sellest tulenevalt suhtutakse koolist puudumisse vabamalt, kui peaks.

Väljapakutud idee puudumise võimalikkusest vaid direktori loal ei tundu eriti mõistlik. Ma olen nõus sellega, et põhjuseta puudumiste osas tuleb midagi ette võtta, kuid tõepoolest - praegusel juhul on tegemist pigem sümptomite ravi kui tegeliku probleemi lahendamisega. Uurida tuleks pigem seda, kuidas vähendada mõttetute tundide osakaalu koolipäevas. Keelan-käsen lähenemine ei muuda midagi, pigem tekitab õpilastes trotsi ning jätab (tõepärase?) mulje kooli silmakirjalikkusest.

Elus on palju asju, mida tuleb taluda (ära kannatada), kuid ajal, mil me räägime haridusreformist või misiganes ideedest seoses koolihariduse kvaliteedi parandamisega, ei ole õige vaadata mööda tegelikust probleemist ning lahendada ebameeldivusi käskude või keeldudega. Minu hüpoteesi kohaselt on ka keskmiselt laisk õpilane (ehk "tüüpiline" õpilane) vägagi motiveeritud koolis käimisest, kui ta näeb, et tundidest on kasu. Vastasel juhul läheb ta aga kergema vastupanu teed ning "vajadusel" või võimalusel valib teise tee. Kool ei saa teise tee valikut otseselt keelustada (selle jaoks on teised institutsioonid), kuid mida kool võib ja saab teha, on koolipäeva sisustamine asjalike ning kasu toovate tundidega.

Eelmise nädala reedel tahtsime sõpradega kinno minna. The Terminal. Kuna päev kiire ja Tartu suur linn, nii et kinoni jõudmine oli raskendatud, mõtlesin taaskord kasutada võimalust piletite ostmiseks neti kaudu, Superkinode lehelt. Varemgi nii tehtud - kiire ja mugav.

Seekord läksid asjad aga veidi ... teistmoodi. Peale kohtade broneerimist ning pangaülekande teostamist tehingu kinnitust ei laekunud. Kohti tegelikult ei broneeritud. Raha kanti aga pangakontolt maha. Saatsin kiirelt kirja (nagu lehel soovitati) MPDE-sse. Okei, jäin lootma asjaajamise võimalikkusele ning kordasin oma tegevusi. Pileteid oli vaja. Julgust andis see, et lehel oli mainitud, et ebaõnnestunud tehingu puhul kantakse raha mingi aja jooksul tagasi. Tulemus sama. Raha kanti kontolt maha, kõik oli justkui OK, aga pileteid vastu ei saanud. Loll mina, eks. Kaks korda sama reha otsa, kontolt päris suur summa läinud, tulemus 0. Tol hetkel oli võib-olla veelgi suuremaks mureks see, et kinoskäik jääb ära.

Püüdsin leida Superkinode telefoninumbrit, et uurida, milles asi - võib-olla kohad siiski broneeriti.

Ülesanne - leia netist või infotelefonist Superkinode (MPDE) number, mis ei ole 1182. Mõõda selleks kuluvat aega. Patsuta ennast õlale, kui ülesande täitmiseks kulus vähem kui 10 minutit.

Läbi mitmete vaheisikute jõudsin lõpuks sinnamaale, et sain kätte inimese, kellelt võis abi loota. Peale oma nime ja sooritatud tegevuste edastamist selgus mõne aja pärast, et Superkinode veebilehe maksemoodulil oli teatavaid tehnilisi probleeme Ühispangaga suhtlemisel. Ei hakka siinkohal neist pikemalt rääkima. Igastahes makse toimus, raha võeti kontolt maha, kuid info makse toimumise kohta Superkinodeni ei jõudnud.

Soovitus, mille sain, oli piletite ostmiseks kinno minna ning seal ka avaldus täita raha tagasisaamiseks. Esialgse info kohaselt siis järgmise kuu alguseks.

Ostsin piletid, palusin kinos avaldust - seda neil käepärast polnud. Leppisime kokku, et selleks ajaks, kui ma filmi vaatama tulen, on nad avalduse välja trükkinud ja ma saan selle ära täita. Sessuhtes läks kõik kenasti.

Positiivne üllatus tabas mind aga eile pärastlõunal, kui pangakontole laekus Superkinode tagasimakse. Sisuliselt siis järgmisel tööpäeval, arvates reedest.

Mis oli jama - piletite veebipõhise ostmise tehniline lahendus on veidi puudulik. Finantstegevus siiski - sellised "lost in a crack" juhtumid peaksid olema välistatud. Operatiivselt polnud võimalik saada vajalikku infot - kontakttelefoni polnud, e-posti aadress on anonüümne ning kiiret vastust sealt loota ei ole (vähemasti seda ei tulnud).

Mis oli hea - olles saanud lõpuks ühendust inimesega, kes teemat valdas, hakati probleemiga koheselt tegelema. Vastuse sain üsna kiirelt. Teada sain ka selle, kuidas asjaga edasi tegeleda (avaldus). Tehniliste probleemide tõttu asjatult kulutatud raha kanti minu arvele tagasi palju rutem, kui ma olin osanud loota või oodata.

Kogemus igastahes.

Kellel on isu küülikuprae (või misiganes muul moel valmistatud küüliku) järele, andke märku. Vanemad kasvatavad küülikuid ning iga natukese aja tagant saab mingi osa neist piisavalt vanaks, et söödud saada. Üks loom (lihakere) kaalub ca 2 kg ning kilohinnaks on 70 krooni.

Ahjaa, siis veel seda kah, et kuulutus ei aegu (võib hakata kasvõi jõuludeks plaane tegema) ning tellimusi saab esitada meiliaadressil kaimar@ut.ee. Tartu kandis toome koju kah :)

Liiga pika vaheaja järel sai lõpuks taas tennist mängimas käidud. What a feeling! Füüsiline tegevus muudab olemise niivõinaa paremaks, täna aga tuli veel lisaks ka mäng võrdlemisi hästi välja, sellise pika mittemängimise kohta siis. Visa hallis on tunnetus muidugi hoopis midagi muud, kui liivaväljakul mängides. Tegelikult on see muidugi võrdlemisi tuttav tunnetus - eelmisel aastal sai 3-4 korda nädalas Visas mängimas käidud. Enamjaolt küll vastu seina :P

Paul kirjutas eilsest Bourne'ist. Kui juba esimene osa rabas mind (mõnevõrra ebameeldivalt) sellega, kui vähe oli alles raamatus kirjeldatud olustikust, siis nüüd see teine osa ... mõttetu. Samas nägi realistlikult kujutatud Moskvat ... ning nagu Kristjan mainis, väga hea oli üks lõpupoole esitatud võte, kus stseenile Moskva 20-korruselisest annelinnamajast järgnes võte New Yorki panoraamist.

Ludlumi raamatud väärivad lugemist. Eesti keelde on neid samuti tõlgitud, kuid nagu ma juba varem olen kommenteerinud - Ludlum on niigi keeruline, keskpärane tõlge muudab sisu liialt segaseks. Lapsepõlves oli Matlocki dokument üks kindlatest lemmikutest.

Veel gümnaasiumigi ajal sai suve alguses maa-raamatukogust võetud ports raamatuid, need tempoga raamat-kaks päevas läbi loetud ning seejärel uute järgi mindud. Lugemisvaegus on, tõsine. Võtan hoogu viienda Potteri ettevõtmiseks, järjekorras ees- ja tagapool on palju muudki head kirjandust, rääkimata igasugustest kohustuslikest tekstidest.

Homme varahommikul Tallinnasse, lõunaks tagasi Tartusse, viieks koduõppesse, pärast seda vanade klassikaaslastega Toreda Inimese sünnipäeva tähistama ... mõnus. Teisipäeva õhtutele sain regulaarse trenniaja, mille üle on mul väga hea meel.

Laupäeval kell 21:35 ETV pealt Memento.

Kanal 2 pealt kell 22:00 Desperado.

Sõltub maitsest, kuid potentsiaalselt igav laupäevaõhtu on vähemasti sisustatud.

Ja mina, loll, valisin endale juba mõni aeg tagasi juba uue telefoni välja, oskamata aimatagi, kui vahvaid alternatiive turule tulemas on ...

Lugesin tänasest Postimehest Maimetsa mõtteavaldust. Silmasin ka kommentaare. Mõtlesin, et suva sellest. Igaks juhuks lugesin artikli veelkord läbi. Hämmastav.

Uuenduste vastased seevastu arvavad, et kool peab olema nagu treipink: paned erineva kujuga oksad sisse, aga välja tulevad täpselt ühesugused puumunad. Sellise kooliga on võimatu nõustuda ja sellepärast ongi vaja haridussüsteemi uuendada. Üksainus koolimudel ei saagi igaühele sobida – ei ole vaja treipinki, mis kõik lapsed ühesuguseks lihvib.

Sellest sügisest näen ma, millised on Norra koolisüsteemi viljad. Lapsi õpetatakse, otse loomulikult, kuid võrreldes meie kooliga on sealne tase tunduvalt madalam. Matemaatikas vaatame üle 6. klassi teemasid (Norras lõpetas ta 9. klassi). Koduste tööde mõiste on talle üsna võõras - seal koduseid töid ei antud. Õpikud-vihikud jäid peale tundide lõppu kooli. Kas see on süsteem, mille poole me tahame liikuda? On mingi hulk vanemaid, kes arvavad, et koolis nõutakse lastelt liiga palju. Tihti on nende vanemate lastega koolis (tundides) raskem - õppetöösse suhtuvad nad ükskõiksemalt, õpetajasse mõnevõrra vaenulikumalt. Eriti siis just keskastme klassides. Siinkohal võiks ju mainida, et seda olen näinud teiste õpetajate tundides ... peamiselt. Ise ma väga ei kurda, kui aus olla. Teine hulk vanemaid on selle poolt, et vabakasvatus ja liialt leebe suhtumine ei vii heade tulemusteni ei kodus ega koolis. Meie süsteemis nõutakse rohkem (sealhulgas neid "mõttetuid" faktiteadmisi), kuid õpilased on arukamad. Noh, jah - võib ju alati öelda, et Norras näiteks on elujärg palju parem kui meil siin, seega mis kasu on rangemast haridussüsteemist ... aga nagu mulle öeldi, Eestis pole kunni, kes möödalaskmised kinni plekiks, vastupidiselt Norrale.

Kas riik ei peagi tagama kõigile lastele võrdset haridust, küsitakse. Selline kohustus oleks absurdne, sest inimesed on ju erinevad. Küll aga peab riik tagama kõigile lastele võrdse võimaluse. Mina mõistan seda kui võimalust lapse isiklike eelduste ja võimete arenguks.

Mis on võrdne võimalus - kui mahukad kohustused sellega kaasnevad? Kas riik suudab siiski tagada kõigile lastele võrdsed võimalused ... või siis kas peaks tagama, arvestades seda, mida "riik" ise hetkel propageerida püüab - et inimesed on erinevad. Kui on selge, et teatud hulk õpilasi võiksid liikuda ülikooli asemel kohe tööle, seega kas ülikooli minejaile ei peaks riik pakkuma rohkem tuge juba enne sisseastumist? Või põhikoolis, kus üks osa klassist ei taha õppida, teisel on ükskõik ja kolmas tahaks, kuid ei saa (kas on tunnis võimatu õppida või siis on tase liiga madal selleks, et üldse mõtlema peaks hakkama) - kas seal ei peaks neile, kellel võimed lubavad, pakkuma rohkem kui teistele? Ideaalis võiks tõepoolest hoida maksimaalsed võimalused avatuna kõigile, kuid kas ei viiks parema tulemuseni see, kui teatud osa ressursse, mis muidu oleksid raisatud, suunataks ühelt hulgalt õpilastelt teisele?

On oluline, et kooliasjade üle otsustaksid erineva taustaga inimesed, kelle kompetents on kokkuvõttes suurem kui kitsa eriala spetsialistil.

See väide näib mulle suisa jaburana. Loomulikult on paljude erineva taustaga inimeste kompetentsi summa suurem, kui ühe spetsialisti oma (eeldusel, et see "palju" tähistab piisavalt suurt hulka inimesi), kuid kas koolis teeb otsuseid keegi ainuisikuliselt? Et igas koolis on üks Hr. või Pr. Otsustaja, kes otsustab kõike - alates vahetusjalatsite kandmise perioodi algusest kuni kaheksanda klassi matemaatikatunni läbiviimiseni? Samas mis mõtet on üldse erialaspetsialistidel, kui suvaline hulk (n>1) inimesi on kokkuvõttes suurema kompetentsi valdajad kui see spetsialist? Siis võiks ju kõiki asju külakogu korras lahendada.

Mis kõige tähtsam – vanemad on kõige isiklikumalt huvitatud sellest, et lapsed käiksid heas koolis.

Jah, enamasti on see tõepoolest nii. Samas eeldatakse, et see hea kool tegeleb lisaks ainete selgeksõpetamisele ka lapse kasvatamisega. Mitte lihtsalt kasvatamisega, millega kool niikunii tegeleb, vaid tegelikult siis üleskasvatamisega. Kui laps on probleemne, peab kool olukorra lahendama ning lapsest "inimese kasvatama". Kuna see on raske (vanemad ise pole siiani hakkama saanud), tuleb loomulilkult leida parim võimalik kool või siis võtta midagi ette selleks, et see kool, kus laps hetkel õpib, saaks üleskasvatamisega paremini hakkama. Asi polegi mitte niivõrd selles, et kool peaks andma hea hariduse, vaid selles, et kool peaks lapsevanemat lapse kasvatamise juures toetama. Seda on kool alati ka teinud - kuid minu arusaamist mööda mitte nii suures mahus, kui lapsevanemad seda tänapäeval eeldavad. Mitte kõik, ma kordan.

Hämmastav on, et haridusuuenduse oponendid lahkavad küll põhjalikult rahastusmudeleid, ent haruharva kuulen küsimusi hariduse eesmärkide ja sisu, laste heaolu ning ühiskonna pikaajaliste vajaduste kohta.

Esiteks oskab raha osas igaüks kaasa rääkida - see ei vaja mingeid eriteadmisi. Hariduse teemal süviti rääkimine eeldab aga konkreetsemaid teadmisi, kogemust ... ma arvan. Võib-olla meie haridusminister ei julge tõsisemaid teemasid käsitleda, sest kardab, et nendest ei saada aru? Võib-olla meie haridusminister ei oska tõsisematel teemadel rääkida, sest ta ei saa neist ise aru? Kui ta küsib, miks lahatakse rahastusmudeleid selle asemel, et keskenduda sisule - kulla minister, see ongi ju see teema, millest sa ise peamiselt räägid. Siiani on jäänud mulje, justkui haridus olekski hariduse rahastamine + sellega seotult õpetajate palga küsimus. Kui need probleemid lahendatakse, puhkeb haridussüsteem taas õide - kõik ülejäänud mured lahenevad iseenesest. See ei ole hariduse põhiküsimus. See peaks tegelikult olema haridussüsteemi reformi juures üks kõrvalisemaid küsimusi - olgu, rahastamine on oluline ning ilma finantsideta ei ole võimalik ideid realiseerida, kuid ainult sellest rääkida ning reformi sisu osas võrdlemisi napsisõnaline olla - vale lähenemine, ma arvan.

Kui eelmisel hommikul lõi sõõrmeisse sügise hõng, siis hommik varem oli tunda talve lõhna. Täpsemalt siis - brikett. Maal köeti köögipliiti just briketiga ning sellest ajast seosub põleva/põlenud briketi lõhn just talvega. Ning lumememmega. kellele sai suuremate söetükkide puudumisel just briketist nööbid ette pandud.

Tänane ilm on aga 5+. Soe, mahe, mõnus. Veidi niiske, aga mitte selliselt niiske nagu suvel, kus iga liigutus märja särgiga lõppes. Inglismaa ...

Nüüd, kus järjekordne torm möödas, tundub, justkui ei olekski millestki muust enam kirjutada, kui ilmast.

Tegelikult tuleb varsti niikunii lumi maha, aga ... vedasin täna hommikul ninaga õhku ning esimest korda sel aastal tundsin ehtsat sügise lõhna. Võib-olla on asi selles, et eelnevatel aastatel on esivanematega käidud metsas seeni korjamas (võrdlemisi terapeutiline tegevus) ning niiskes metsas on seda sügislõhna ikka päris palju.

Kallis L

Internet ei ole nii anonüümne, kui sa võib-olla loodad. "Niivõrd liikuv eluviis" alati ei aita. Sa võid enda sõnavõtte erinevate varjunimedega maskeerida. Moira, näiteks. Või Ott, nagu täna. Sinu stiil on aga niivõrd selgesti äratuntav, et sellisel tegevusel ei ole mõtet.

Nagu ei ole ka üldiselt mõtet sellel, kui sa minu blogis kommentaaride vormis mürki pritsid. Milleks? Oled juba ammu öelnud, et sind mina ja minu tegevused enam ei huvita ning sa ei taha minust mitte midagi kuulda. Ma mõistan seda, et inimlik uudishimu või rahuldamata vajadused sunnivad sind aeg-ajalt minu blogi siiski lugema, kuid väljakutsuva sisuga anonüümsete kommentaaride jätmine on minu arvates haiglaslik.

Mul ei ole midagi selle vastu, kui sa minu blogi loed. Lase käia! Kui sul on midagi lisada, siis palun tee seda, kuid ära poe võltsilt erinevate varjunimede taha - esine iseendana. Kui sa aga ei suuda üle saada kihust sissekandeid anonüümselt ning norivalt kommenteerida, oleks võib-olla mõistlik kasutada eriarsti teenuseid.

Sinu peatsele paranemisele lootma jäädes

Kaimar

Mõnikord tuleb telefonis oleva kaameraga tehtud pilt enam-vähem korralik (niivõrd-kuivõrd), mõnikord aga üsna viletsa kvaliteediga.

Uus telefon on olemas. Sony Ericsson K700i. Siiani rahul. Kaamera, mis telefoni harjumuspäratult õrnukeseks teeb (vähemasti nii mulle tundub) teeb üllatavalt kvaliteetseid pilte. Pildi kvaliteedi mõttes siis. Kompositsiooni sellega üsna raske luua.

Vajadus pesumasin osta langes ära. Hetkel. Selleks aastaks kindlasti.

Niisiis - suurematest asjadest on jäänud fotokaamera. Järelmaksuga ostmiseks, sest korraga ei jõua nii palju välja käia - ei taha mitte "seebikat" (kuigi eile just pakuti mõnda masinat suisa poole hinnaga ... ) vaid digipeeglit. Võib-olla põhjendamatult, sest nagu ma kunagi varem ka mainisin, pole ma sugugi kindel, et niipea lisaobjektiive ostaks. Aga ikkagi. Nikon D70 + Nikkor 18-70mm IF ED siis näiteks. Või ei tohiks? Küsin seda juba maaeiteamitmendat korda. Ei oska hinnata, kas on minu jaoks sobilik aparaat.

Teisel teemal. Tegelege oma lastega, isad, kurat. Miks on paljude laste jaoks ainsaks võimalikuks meelelahutuseks igal paganama nädalavahetusel sõpradega koos ennast kooma juua? "Korralikes peredes seda probleemi ei ole" - kõlab pretensioonikalt, kuid tõepõhi tundub all olevat. Kui lapse (ja kommenteerida oskan eelkõige poisslapsi) isa suudab oma ülesandeid täita, elagu ta siis perega koos või mitte, oskavad lapsed leida elust palju huvitavat. Kui isa rolliks on olla kas pelgalt rahakott või on tegemist sedasorti karmi isaga, kelle jaoks hoolimine tähendab vaid kontrollimist ja/või karmikäelist kasvatamist, püüab laps leida vajaminevat emotsionaalset tuge mujalt. Ähh, võib-olla ajan ma pada praegu. Ma ei tea. Selline tunne on jäänud lihtsalt.

Hmm ...

Läpakal videoväljunditest vaid tavaline VGA (see, kuhu monitor või projektor ühendub). Tahaks saada väljundit telekasse - sealtpoolt on valikuteks S-Video ja SCART.

On see teostatav?

Kõigist ettevõtmistest teadlik lapsevanem või hooldaja ei tohi takistada Vanema õe-vennaga kohtuda ka siis, kui laps on näiteks halva hinde saanud.

Vanem õde, Vanem vend

EPL-is ilmus artikkel Margit Sutropist - muude rollide kõrval siis TÜ Eetikakeskuse juhataja ning minu magistritöö juhendaja. Näiteks.

Hale artikkel.

Haledad kommentaarid.

Igal inimesel on oma voorused ja puudused. Kui aga nimetatud artikkel peab olema portreteeriv, jätaks ma "kunstniku" töötasust ilma. Igav ja laialivalguv portree.

- "Kas plaa-plaa plaa-plaa laenu plaa-plaa plaa-plaa?" lausub kontorisse sisenenud vanaproua.
Sõnum jääb kohalviibijaile segaseks, mistõttu esitatakse küsimus: "Kuidas?"
Proua kordab: "Kas teil väikest laenu oleks võimalik anda?"
See tekitab kohalviibijais hämmeldust. Laenu? Ei ole ju tegemist pangaga.
- "Kas teil väikest laenu oleks võimalik anda," muutub proua hääl juba nõudlikumaks. "50 krooni, ma tean, kuhu ära tuua."
Üllatus inimeste näol muutub veelgi suuremaks. Misasja?
- "Ei, minul küll ei ole," lausub sekretär.
Juhataja on vait.
Mina olen vait.
Poolkriisates (nüüdseks juba!) küsib proua ülinõudlikul häälel: "Kas siis kellelgi ei ole?"
Sekretär raputab pead ja lausub: "Me ei ole ju kohustatud ..."
Proua avab ukse, lausub südamest tulevad sõnad "Käige persse!" ning lahkub.

TARTUS inimesed ju niimoodi ei käitu. Kindlasti oli see proua kusagilt mujalt pärit. (© Mati Puldan)

Kõlaritest kostab Riigiametnike Foorumi ülekanne.

Üle pika-pika aja esimene hommik, kus ärkasin enne äratuskella helinat ning olemine on võrdlemisi väljapuhanud. Eks näis, milliseks see olemine päeva jooksul muteerub (nädalalõpule kohaselt on tegemist palju). Eile lõppes UML-i kolmepäevane koolitus, ehk töö juurest 3 päeva eemal olnud ja asjad mõnevõrra ... errr ... kuhjunud.

Ning mõned inimesed võiksid oma asutuse netiühenduse osas midagi ette võtta. Või serverite osas. Või misiganes probleemiks, võiks selle juba ükskord lahendada.