Haruldaselt rumal artikkel. Pealiskaudne, võrdlemisi sisutühi, lahmiv. Kummaline.
Lisa: hoopis teisest ajalehest ja hoopis teisel teemal, kuid kontrastselt teistsugune artikkel. Mõnus ja muhe.
Tegelikult oleks tahtnud sel nädalavahetusel Pärnusse sõita. Mingil hetkel tundus, et vist isegi saab, kuid üleilmalised vihmavalingud ning võrdlemisi jahe ilm ei paku vajalikku kindlustunnet '94 aasta Fordiga sellise avantüüri ettevõtmiseks.
Üsna huvitav olukord minu jaoks on see, et olen ära näinud kõik hetkel Ekraanis näidatavad filmid. Eile sai isegi kena pardinäoga neiu ehk Jennifer Garneri [(c) Polaarkaru?] film ära vaadatud - 13 Going On 30. "Tõudalli oossam" ütleks ma, kui kannaksin kontsaga kingi ja vanaroosat käekotti. Kuna Mihkel on Londonis (at last), mässasime õhtul MM-iga kahekesi ning läksime ka filmi kahekesi vaatama, sest MV (nüüd peab juba kaks tähte kasutusele võtma, et aasta pärast ise kah aru saaks, kellest jutt käib) oli kusagil kodust eemal ning üldiselt antisotsiaalne. Sügavat sisu, nagu arvata oligi, pole mõtet filmist otsida, kuid natuke nalja saab ja Garner on kena. MM, nagu ma aru olen saanud, naudib seda vaatepilti eriti :)
Pääle linnalähist tretti sõitsin mööda vanast aiandist Puiestee tänaval, see koht, kus mu ema kunagi töötas. Nüüd oli seal plangu peal kiri "Puutööd" vms ning mitu hoonet oli ära lammutatud ja märkide järgi ootab sama saatus enamikku allesjäänutest. Kurb kuidagi. Lapsepõlvest on see koht meeldivate mälestustega seotud - kasvuhooned, kenad lilled, kergelt troopiline olemine (soe ja niiske), mööda jämedaid ventilatsioonitorusid roniv kannatuselill, mis mulle sellest ajast saadik väga meeldib, lõunauinakud toolidest kokkupandud ad hoc voodil (okei, see mälestus on veidi kõva), fantastilised begooniad, mille suured punased õied on söödavad (maitsevad kergelt hapukad), ema toredad töökaaslased ... oehh. Ja nüüd on see koht lagunenud ja lammutamisel.
Tartust mööda Puiestee tänavat välja sõites avaneb peale surnuaeda ilus lai vaade taevale. Eile tundus see harukordselt kena ning taas tekkisid mõtted fotokast - et oleks ikka vaja. Tabasin end samas ka mõttelt, et sellised vaated ja kõik muu, mida ma mõttes pildistamisväärseks pean, on midagi sellist, mida ma sooviks jagada. Kogemus, mida ma sooviks jagada. Kui oled kellegagi kahekesi, siis jagad sa seda kogemust niiehknaa, mistõttu foto tegemine jäädvustab ühised mälestused, mitte situatsiooni. Kui aga oled üksinda, siis tekib võimalus kogemust jagada iga kord, kui kellelegi tehtud fotot näitad, samas pole see päris see, eksole. Siit liikus mõte edasi - kas ja kuivõrd on fotoaparaat kunstlik magusaine. Ehk siis - kuivõrd võib fotoaparaati käsitleda kui "armukest", kellega sa kogemusi jagad? Olles kellegagi koos, vaatad sa olukordadele teise pilguga, mõneti sellise kas-see-võiks-olla-meie-ühine-mälestus pilguga, olles üksinda, aga samas koos fotoaparaadiga, vaatad sa olukordadele sarnase pilguga. Fotoaparaat on justkui asendus tüdruk- (või poiss-) sõbrale. Aga võib-olla on mul lihtsalt imelikud arusaamad.
Start with the stricter, more compliant browsers that (usually) render things how they’re supposed to render. Get everything working there. Then, double back and create a few “patches” for IE. Development is much faster this way. It may be counter-intuitive to initially avoid the browser that represents the majority of your traffic. But the process is much more fluid and efficient if you don’t become accustomed to — or depend on — IE’s relaxed rendering behavior. Start with IE, and you may start with bad code that takes much longer to fix for other stricter browsers.Täispikkuses artikli leiab siit.
Sellest ajast, kui Firefox arvestatavaks brauseriks kujunes, olen mina arendustöid justnimelt selliselt teinud ning nõustun igati autori seisukohaga. Arendus on kiirem ning mõistlikum.
Üldiselt olen ma rahulik inimene. Ei ägestu. Endast nõrgemaid ei peksa, naiste peale ei karju.
Lauslollus ja tatipritsimine muudavad mind aga pahuraks. Mulle ei meeldi suhelda inimestega, kes näitavad üles kas harukordset idiootsust (ilma vähimagi märgita sellest, et asjad kunagi paraneda võiks) või püüavad lihtsalt oma komplekse ja ebaõnnestumisi sõnadesse valatuna virtsana kellelegi kaela valada.
Siin ei käi jutt ka enam mitte anonüümsusest vms, sest tühipaljas hotmaili-aadress ei identifitseeri reeglina kuigi täpselt. Ajendatuna esimesest kommentaarist minu eelmisele sissekandele - jutt käib sellest, kui keegi tänavalt sisse astub ja midagi mõttetut ütleb. Vaba maa jne, inimesed võivad öelda ja kuulajad võivad reageerida. Vähemsallivas seltskonnas jõuaks see ütleja tagasi tänavale juba redekoreeritud fassaadiga.
Jutt ei käi ka kriitikast. Jutt käib sisutühjast lamisemisest ning oma väiksuse eksponeerimisest.
Kui ei ole midagi asjalikku öelda, siis leia endale palun muu väljund, mitte ära risusta minu blogi. Tänan.
Kommentaarides kirutakse üksteise võidu Estonian Airi kalleid hindu ja Rynairi olematut teenindust ja viletsaid lennukeid. Ei ole ma kuulnud, et mõni Rynairi lennuk oleks alla kukkunud vms "füüsiliste võimete piiril" oleku tõttu. Rumal jutt, ma arvan. Põlveruumi ei ole ka EA lennukites (reeglina) ning toitlustus ja joogid - ausaltöelda on võimalik see paar tundi ka ilma söögita üle elada. Lühilendudel pakutakse niiehknaa ka teiste firmade lennukitel külma toitu ning ei pea ju endal tasuta veinist ja/või õllest lennukis nina täis tõmbama.
Mõtlesin just pärast neid Brüsseli-sõite, et kui lennupilet makstakse kinni, ehk oled ametireisija, siis on pakutav toit täitsa OK. Kui aga pead selle eest ise maksma - ehk oled kogunud mingi rahasumma, ostnud piletid, ning saad siis hangunud rasva taolise kastmega kartuleid keskmise värskusega kuklikesega, tekib kerge tõrge. Tahaks justkui midagi enamat oma raha eest.
Ühesõnaga aga - ma ei uurinud seda, kuidas on võimalik lennujaamast öisel ajal Londonis kesklinna saada (et kas rongid/bussid käivad), kuid paarisajakroonine lennupilet Londonisse koos sealsete lennujaamamaksudega (ca 700 krooni vist olid need?) on ikka parasjagu odav küll. Lisaks on Tartust minnes üsna vähe vahet, kas sõita närviliste autojuhtide ees ja sabas Tallinnasse, või hoopis Riiga.
Solist Lembit Saarsalu Aivar Eimra (kontrabass) Margus Tammemägi (löökpillid)Kavas Altmanis, Hancock, Rodgers, Tarvo, eesti rahvamuusika seaded
Pilet: 100.- (60.-)
Kui taevataat vähegi oma vihmavalinguga ootab, saab täna õhtul Saadjärve äärde S-iga väikesele veeretkele minna. Peaks mingi skeemi välja mõtlema, kuidas saaks keset päeva seal käia, kella kuueks on kuidagi naljakas veidi. Samas rahvast on siis vist vähem, elu rahulikum, sulistamine mõnusam. Võib-olla.
Kas keegi oskab öelda, millal võiks müüki tulla Samsung SGH-E710 (III kvartal on justkui käes ...) ning et kas Sony Ericsson K700i on ka väärt telefon?
Selline ma olen. Uut telefoni (televiisorit, arvutit, fotokat, whatever) on vaja, aga ikka ma venitan, sest tahan saada võimaluste piires parimat. Freak.
P-l oli täna sünnipäev, sai 14. Selle puhul käisime koos tema ja R-iga La Dolce Vitas pizzat nautimas ning hiljem Panges (Kes teab, mis jama seal on pidevalt? Teine korrus on kinni ja ka rõdule pääseb viimasel ajal harva, sest see on lihtsalt suletud.) jõime ühed sidruni jääteed. Suvi on kiire aeg - homme Pärnusse ning pärast nädalapikkust sealolekut paari päeva pärast Peterburi. P siis, mitte mina.
Peterburi on ilus. Praegu ei ole veel kuldne sügis, millal tasub sinna eriti-eriti minna (ja hiljaks ei maksa jääda, sest siis on seal ... brrrrr, külm). Kas on see nostalgia või tunnen ma lihtsalt teatavat hingesugulust sealse kultuuriga, igastahes mulle meeldib seal käia. Probleemiks pole ka kurjade nägudega teenindajad ning pöial-supi-sees ettekandjad. Meie oleme sellest ajast edasi liikunud (loodetavasti), nemad on veel paljuski meie mälestuste ajas kinni ehk elavad igapäevaselt seda elu, mis meie jaoks nüüdseks juba kauge tundub.
Täna rääkisime just töökaaslasega, et Peterburis käies on kott tagasitulles alati täis. Raamatuid. Dom Knigi võtab silme eest kirjuks - nii palju, nii head, nii odavad.
Ehk P tegi eile kella 21 paiku ettepaneku rattaga sõitma minna. Kes mind teab, võib aimata, mis oli minu vastuseks. Wrong! Ma olen muutunud kas tublimaks või pööranud veelgi rohkem ära, kuid niivõinaa, ettepaneku võtsin ma vastu ning üle pika aja sai jälle rattaga sõitmas käidud. Ülejõe, Raadi, Kvissentali, Annelinn. Ring tuli kokku P sõnutsi alla 15 km (ise pole ma suutnud enda mõõdumassinale uut patareid (elementi?) osta, niipalju siis tublidusest), seega pikkuste ja vastupidavuse osas ei hakka ma Pauliga üldse konkureerima, kuid pühapäevaõhtuseks väljasõiduks oli see päris mõnus ring.
Järjekordselt tekkis mul idee, et võiks hakata trenni tegema - regulaarne rattasõit (näiteks 20km päevas) või siis jooksmine mõnel mõnusal metsavaheteel või trassil või rajal või midagi muud sarnast. P oli nõus, nii et eks varsti näeb, kui püsivad me oleme.
Pärast vanaema juures käimist (kust sai värsket küüslauku, tilli ja hernest, ehk pidu-pidu!) läksime M-i ja P-ga kinno Starsky & Hutch nimelist filmi vaatama. Eeldasin, et need mehed on just need, kes seda filmi naudivad - muusika, stiil, kogu krempel. Tundub, et seekord ma ei eksinud - niipalju kui ma aru sain, läks film neile väga peale.
Nagu ka mulle. Super! Ma ei läinud kinno mitte sügavamõttelist filmi vaatama, vaid nautima seitsmekümnendate stiilikat hea muusika ning muhedate naljade saatel ning see oli see, mida ma eest leidsin. Tõsiselt hea filmielamus. Muusika pani jala tatsuma, nii M kui P ümisesid aeg-ajalt mõnd viisijuppi kaasa (/me guilty). Ka Snoop Dogg mängis filmis nauditavalt. Saal (ehk kõik need 10 inimest) läks filmiga kenasti kaasa, naerupahvakuid kostis päris tihti ning naljakas see film ju oli. Puhas meelelahutus.
Beyerdynamic DT 231 vs Sennheiser HD 497 vs Grado SR60. Soovitusi?
Ahjaa, kuulamiseks peamiselt arvuti taga, võimaluse korral CD-pleier vms elukas, kardetavasti mitte kodune helisüsteem, sest seda mul lihtsalt pole.
Allikaks Raamatukoi.
Aga täna sõin ma sel suvel esimest korda arbuusi.
Piraaja viitas artiklile, kus Islandi majandusteadlane teeb ettepaneku viia meie koolides sisse inglise keele õpe esimesest ja majandusõpe keskkoolis (või siiski seitsmendas klassis?). Niivõinaa, meie koolis on nii - inglise keel esimesest, ning ka majandus on esimesest, kuid mitte igal aastal. Kas see on mõistlik, oskavad õpilased ise vast nüüdseks öelda. Vähemasti mingis osas. Kuidas sellega on?
Samas uudis, või siis teadlase soovitus on kuidagi hapukurgilik siiski, kuigi pärit paari kuu tagant. Inglise keelt õpetatakse paljudes koolides esimestest klassidest alates ning ka majandusõpe on paljudes koolides gümnaasiumiosas sisse viidud, JAF-i programmi alusel õpetatakse ka põhikooliõpilasi.
Seoses loomade märgistamise temaatikaga (aga selleks ma siin Brüsselis ju olen ...) on räägitud omakeskis ideest, et poodi minnes võid lihapakendilt ribakoodi vastava aparaadi all sisse skännides näha seda, millise loomaga tegu - alates sellest, kus ta on kasvanud ja milline on tema liikumiste ajalugu, kuni selleni, et esitletakse lühikesi klippe näiteks sestsamast lehmast karjamaal, kus ta armsalt ristikut nosib, või lambast, kes teistega kambas puude vahel heinamaa ääres silkab. No ja siis saad otsustada, kas see liha on sinu jaoks hää või mitte.
Hetkel on sedasorti asi võimalik aedviljadega, täpsemalt brokkoliga. Link Gizmodost.
Ikka nõustumiste lainel. Lühidalt võib SDMF-i külastajaskonna suurt osa tõepoolest selliselt iseloomustada.
Class of 1999 on tegelikult siiski hea film. Omal moel.
Tagasi päikese käes. Brüsselis oli teist näha vaid ärasõidul, lennukiaknast. Siin Kopenhaagenis aga päike särab, inimesed on rõõmsad, eesti keelt kuuleb ka mujal, kui ainult veinileti ääres ... :P
Poole tunni wifi-kasutamise eest tahetakse ca 88 meie raha. Läpakatega inimesi on märgata vaid üksikuid.
Mul pole aimugi, kelle wifit ma siin kasutan. Ühtki silti üleval pole ning identifikaatoriks on USR9106. Hotelli lähedal pidavat mingisugune wifi-võimalusega kohvik olema, ehk leian selle täna isegi üles :)
Hommik vabas õhus algas pea-aegu inimtühja metroo ning ühte sammu astuvate tuimade nägudega euroametnike armaadaga, mis konverentsikeskuse poole sammus. Nagu Matrix juba.
Mõtteid on tekkinud palju. Kindlasti kirjutan pikemalt oma eileõhtusest söömingust kohalikus restoranis, mis vaatamata Austraalia-suurusele augule mu rahakotis jättis väga hea mulje. Üldisest euro-asjaajamisest on nüüd mingi pilt ees, üritus kestab õhtuni välja, eks näis. Kuulates-vaadates tekib pidevalt soov midagi muuta, midagi ette võtta ... silly me.
Linn on üllatavalt räpane - kas on kohalikud oma elupaiga suhtes nii hoolimatud või on üle terve Euroopa kohale sõitnud ametnikud puhtuse osas omapärasel seisukohal?
Tänaseks planeeritud väike istumine jäi kahjuks ära, kuid reisieelsel päeval pole selles vist midagi harukordset. Igastahes järgmisel nädalal proovime uuesti :)
Homme siis sõitu. Esimest korda ametireisil käia, kus ei pea justkui paljude asjade pärast muretsemas, samas võimalik, et mingite asjade osas on muret veel rohkemgi. Reedel tagasi ning nädalavahetusel on Tallinnas siis SDMF, kus ma seekord ometigi ära saan käia, ning ka öömajaga on kõik OK. Which is also fine. Kolm päeva täis muusikat ning loodetavasti Mihkli ja Märdiga (kes nõustus tulema!) linna peal asjatamist. Suppa. Esmaspäeval taas reisule ning kolmapäeva õhtuks siis eelduste kohaselt kodus tagasi.
Kui netti antakse, jagan ka euromuljeid - minu enda jaoks näiteks on Brüssel, millest ma vaid vanalinna ning pissivat poissi olen näinud, täiesti tundmatu koht just selle eurovärgi osas - kus ja kuidas ja kuhu nad kogu selle krempli pannud on ...
Siim kirjutab suveraamatuist, allpool uurin ma tõlgete kohta, aabram räägib linnalegendist.
Kui tagasi olen, kirjutan ühe sissekande seoses tõlkimise ja tõlgetega.
Viimati sai kinos enne filmi nähtud Kuningas Arturi treilerit. Ma ei ole päris kindel selles, kas sissetulekute ning üldise edu mõttes on mõistlik rõhuda true story-le, kuid treileris nähtud katked (vibulaskmine ehk põlevad nooled, niisked metsaalused ehk malbelt rõske miljöö, vehklemine ehk kaks mõõka seljal) jätsid mulje, et see on film, mis võib mitmetele inimestele (lastele) hingelähedaseks saada. Mitte sesmõttes, et "ohh kui lahe film" vaid et pigem "mina tahan kah vibu lasta ja metsas luurata ja vehelda". Selline lapsepõlvefilm, mis annab fantaasiatele toitu. Kahju sesmõttes, et ise enam neist asjadest siirast rõõmu tunda ei oska võiet lihtsalt jäägitult kaasa elada ning minevikus on vist ka ajad, kus pärast filmi sai mindud metsa sarapuust vibu tegema.
Samuti ei saa mainimata jätta, et filmis on üks tegelastest ka the purest of them all ehk Galahad, kellest on inspireeritud meie toote nimi.
Kui õnnestub Märt nõusse saada ning Tallinnasse öömaja leida (jah, jälle), siis asendub nädalavahetuseks planeeritud väljamagamine + tennis hoopis reedest pühapäevani toimuva Sun Dance Music Festivaliga. Mihkel on kah nii laupäeval kui pühapäeval laval. Päris hää oleks - konverents, kolm päeva pidu, konverents. Nagu päris.
Täna hommikul oli tööpostkastis kaks uut kirja. Üks neist teemaga "your assistance needed", teine aga viiruse poolt saadetud kiri, mille saatjaks oli märgitud aadress tahakssaagidatuuliroosmaad@hotmail.com. Fantaasiarikkad sõbrad mu kirjapartneritel, midagi pole öelda.
Maailmas (ikka see söögikoht) on toimunud mõned positiivsed muudatused. Menüüsse (võrreldes minu eelmise sealkäiguga) on lisandunud mingitsorti kartulid, eelroogade all 15 krooni eest, samas ports on ülimalt pädev ning toit maitsev. Jäätisekokteilid on samuti head, vähemasti see tänane oli. Tunduvalt kreemisemad (jäätiserohkemad) kui mujal sama piirkonna toitlustusasutustes. Sarnastest jookidest rääkides - Panges pakutakse jääteed piimaga. Kuigi nad viimati ütlesid, et enam nii ei saa, sest piim läheb tükki vms, siis tasub seda ikkagi küsida, eriti virsiku oma. Minule näiteks meeldis väga (jällegi, hea kreemine) ning tükkiminekut ma kah ei täheldanud.
M.O.P. on kõvasti oma stiili muutunud. Viimaselt albumilt meeldib mulle hetkeseisuga kõige enam neljas lugu, Calm Down. Hip-hopist on see aga väga kaugel.
Mööbliaida veebileht sai väikese facelifti. Peamised muudatused just funktsionaalsuse osas - kogu galeriide osa sai uuesti kirjutatud ning paigutus veebilehel ümber muudetud. Nüüd peaks tulemus olema selline, nagu peab. Meeletult ilusaid asju leiab sealt ikka.
Isal oli täna viimane turupäev, uuesti jälle augusti algusest, siis juba õitsvate lilledega. Ei teagi, kas ta on nüüd selle vahelduse osas rõõmus või mitte - rahulikum on elu kindlasti, kuid tururutiin pole vist selline, millest hea meelega põgeneks. Näed inimesi, suhtled, pakud head kaupa ning rõõmustad, kui klient kolmandat aastat järjest sinu käest taimi ostab ning eelmise aasta kogemustest räägib.
Kusagil augusti lõpust saab tellida küülikuliha. Kel huvi, võib märku anda, hinnaks peaks olema ca 70 krooni kilost. Nädalavahetusel sai proovitud õlles marineeritud küülikut mustade ploomidega ... ma parem ei kirjuta hetkel pikemalt, ei taha vastuööd külmkapi kallale minna. Lühidalt öeldes oli väga maitsev. Igasugused eelarvamused, mis mul senini küülikuliha osas olid, kadusid paar esimese suutäiega :)
Oma silm on kuningas, eksju.
Kui sooja ilma tõttu avatud aknast tuppa tulvav europopp välja arvata, on Antti pesa päris mõnus. Telerist selja taga tuleb venekeelse pealelugemisega äktsionfilm (starring Steven Seagal), kõlaritest kostub vastavalt minutimeeleolule kas hip-hopibiite või energilisemat dnb-d ... Kui ta tagasi linna tuleb, siis eks paista, kas järgmine kord paneb kodust lahkudes tabaluku kah ette või olen ma siiski piisavalt viks ja viisakas selleks, et ka omapäi siia lasta võiks.
Eile oli kavas Spiderman 2. Kindlasti oli see parem, kui esimene osa, kuid kas see ka hea oli, ei oska veel öelda. Võrreldes viimati vaadatud Potteri ja Paycheckiga jättis lavastuslikust küljest nõrgema mulje, samas eriefektid ning sisu olid igati ootuspärased ning vastasid koomiksifilmi standarditele. Eelmise vaadatud koomiksifilmiga (The Punisher) võrreldes oli kahtlemata tegemist parema filmiga. Ühe möödalaskmise, mis silma jäi, tooks ära. Filmi lõpupoole, kui Peter oma tädiga surnuaial, on neil kaasas kimp nartsisse. Lendlevad puulehed ning raagus puud viitavad aga sellele, et tegemist on sügisega. Nartsiss on kevadlill. Samas neil seal Kõikide Võimaluste Maal on võib-olla aastaringi nartsissid õites, ma ei tea. Ahjaa, nalja sai seekord rohkem, kui eelmises osas.
/me ümiseb endamisi: "Spiderman, spiderman... Does whatever a spider can."
Mandlipastaga oliivid on rõvedad. Punkt. Ausaltöelda olin ma loll - purki vaadates jäi mulje, et oliivide sisse on pistetud mandlitükid, tegelikult oli aga tegemist pastaga. Öäkk. Kuigi ma pole kindel, kas terved mandlid oleksid asja parandanud. Tuleb lõpetada eksperimenteerimine ning jääda mustade oliivide juurde, muidu kaob see imepärane võime oliivide maitset taluda sootuks. Viimati Londonis käies (kõlab, justkui ma käiks seal iga teine nädal, eksju) sai külastatud üht itaalia söögikohta, kus sai tellitud imemaitsvat lasanjet (ümmarguselt 10 naela portsust). Enne tellitud rooga serveeriti kausikeses mustade ja roheliste oliivide segu - ning vastupidiselt senimaitstutele olid sealsed oliivid mõnusad, mahedad, maitsvad. Sellest ajast tekkis mul taas julgus neid süüa. Kuigi minu poolt täna proovitud oliivide maaletooja Kiil ja Ko väidab, et müüvad vaid seda, mida ise tarbivad, usun, et tegelikult tarbivad nad selle tootja pakutavatest oliividest siiski mõnd teist sorti. Brr. Vaevalt et lõhepastaga oliividki paremad oleksid. Kas on üldse täidetud oliive, mis hea maitsega?
Stabiilne sissetulek toob päevakorrale asju, mis varem tahaplaanile olid surutud. Lähikuudel peab endale muretsema pesumasina, arvatavasti järelmaksuga. Meie "lettidel" pakutavatest on silma jäänud eelkõige Whirlpooli omad (hind ja pakutavad võimalused tunduvad kõige paremini paigas olevat, kvaliteedi kohta enne kasutamist paraku ei tea). Peaks vist valima eestlaetava, saaks hiljem masina vannitoamööbliga paremini integreerida. Soovitused, nagu alati, on väga teretulnud.
Nii, saigi kirja üks Vahurlik sissekanne. Disko on kah lõppenud, ju vist öörahu pärast. Kahtlaselt täpselt 11 paiku igastahes vaikseks jäi.
/me pistab põske järgmise tulipunase maasika. Maal on kasulik käia.
Kes Postimehe veebiväljandest kommentaare lugenud on, sellele ei tohiks Mati Puldan sugugi võõras nimi olla. Huvitav, kas tegemist on konkreetse inimesega või inimeste grupiga, kes asja tõsiselt võtavad, mingi kambaga, kes lugejaid niisama oma lõbuks provotseerib (ja üsna edukalt, peaks mainima) või siis kellegi korraldatud eksperimendiga netis ajalehti lugevate inimeste käitumismallide väljaselgitamiseks?
Ehk Spiderman 2 kell 22:00 Ekraanis. Veebist pileti ostmine on mõnus.
[09:29] Oliver/we bring the pistols: koosolekud v6iks l6busad olla
[09:30] Oliver/we bring the pistols: kus yritatakse esimesed 5 mintsa tarka n2gu teha
[09:30] Oliver/we bring the pistols: ja siis tuuakse syya ja juua
[09:30] Oliver/we bring the pistols: ja r22gitakse meeldivate vestluspartneritega maailma asjadest
[09:30] Oliver/we bring the pistols: ja makstakse m6nele kutile
[09:30] Oliver/we bring the pistols: kes lahendaks probleemid 2ra millega peaks tegeletama koosolekutel
Juba mitmendat korda vaatasin köögis otsiva pilguga ringi. Köögilaual - eimidagi. Teistel avatud pindadel - eimidagi. Külmkapis - eimidagi. Mitte midagi sellist, mida tahaks hommikusöögiks süüa. Samas hommikuti peaks ju sööma, eks?
Putru (ainsuse nimetavas "puder") ei viitsi vaaritada, lahustuvad-kiirpaisuvad pudrud on kuidagi ... poolikud. Mannaputru sööks küll, kui keegi valmistaks ;)
Vorsti eriti ei taha - kui miski lihatoote moodi välja näeb, võiks seal ju liha kah sees olla, eksole. Mõnikord on hea määrida pehme saia peale paksult võid ning juustuvorstiviil peale visata, pikemas perspektiivis viskab see viskamine aga üle. Vahepeal toovad vanemad Luunjast sinki, see on päris hea variant, kuid üle nädala vastu ei pea.
Ühesõnaga - tunnen, et peaks hommikul sööma, kuid ei ole leidnud head hommikueine-kandidaati.
Mida teie hommikul sööte ... ja miks?
Sai eile koos S-iga vaatamas käidud. Üle hulga aja üsna vaadatav põnevik. Jaa, plahvatused, jaa, jaa! Mõned kohad seostusid minu jaoks tugevalt Bourne'i identiteediga (isegi pigem raamatu, kui filmiga), kuid Ludlum on ju hea. Üsna mõnus oli filmi juures ka see, et üsna kerge vaevaga oli võimalik mõningaid sündmusi ette aimata või lahendusteni jõuda enne filmitegelasi - põneviku üks kohustuslikke osasid, minu arvates. Tekkis ka teisi seoseid - tänu Umale ning valitud muusikale meenus Kill Bill. Uma on mõnus :)
Kas on muutunud minu maitse või kinotegijate töökvaliteet, kuid kaks viimast filmi, mida ma kinos vaatamas olen käinud (Potteri kolmas ning nüüd Paycheck) on tundunud päris asjalike filmidena. Potter oli üllatavalt filmilik, kusjuures. Lapsikut muinasjutulisust oli tunduvalt vähemaks võetud, asendades selle müstika ning tõsisema stooriga ning tulemuseks oli täiesti nauditav seiklusfilm. Paycheck oli lihtsalt hea. Filmipilet on aga konkreetselt liiga kallis.
Vahur pakub oma Kiat müüa. Ma mõtlesin, et pakuks veelkord enda (st firma) massinat, mis mul mõnda aega maja ees seisnud.
Seat Toledo, soetatud uuest peast 2002. aasta lõpus. Värviks tumehall metallik. Läbisõit ca 18 000 km, hooldused kenasti tehtud. Mootor on 1,8 20V, mis foori taga vajadusel lühikese-pepuga-volkarivennad häbisse jätab. Suverehvid valuvelgedel, talverehvid (üle keskmise head, kogemuse järgi hinnates) tavalistel. Varustustase on Signo, lisaks aga veel näiteks püsikiiruse hoidja. Originaal-stereo on autostereo kohta üllatavalt hea kvaliteediga.
Seisab auto siiani maja ees seetõttu, et jääkväärtus on üsna soolane - ca 200k. Samas kes soovib masinat endale (ja proovisõitu saab kah teha, põhimõtteliselt), peaks vaid liisingu üle võtma ning sellega seotud kulutused tasuma. Intressi saab kah mõnevõrra alla kaubelda. Mulle (firmale) midagi juurde maksma ei peaks.
Põhimõtteliselt siis selle auto info Japauto lehelt.
Kui praegu endale uue auto valima peaks ning hinnaklass oleks sama, mis eelmise valiku korral, võtaks sama auto. See ei ole müügijutt - minu arvates on tõepoolest tegemist väga hea masinaga, mille läbisõit on naeruväärselt väike ning üldine seisukord väga hea. Kui asjaolud loobuma ei sunniks, ei loobuks.
Esialgse info kohaselt Brüsselisse 14-16 ning 19-21 juuli. Kahe sündmuse vahel on nädalavahetus, kus loodetavasti saab ennast välja magada (puhkamise mõttes) ning natukene ehk ka tennist mängida. Täna kuulsin just, et üks minu õpilastest hakkas taas trennis käima. Super!
Sissekandele kommentaaride lisamine sai lukku mõni minut enne minu grafomaanilist kommentaari. Kasutan selle lisamata jäänud kommentaari lõpus olnud mõtet ning postitan selle enda blogisse. Et aga mitte tuua poleemikat lihtlabaselt siia üle, lukustan ka ise selle teema kommenteerimise võimaluse.
Asi ei ole mitte niivõrd selles, kes käivad lugemas või mitte. Probleemiks ei ole see, et algselt on teemad avalikud ja kriitika peale muutuvad isiklikeks.Probleem on pigem selles, et üks asi on lugeda, teine asi on kommenteerida. Tihti on blogi autor avalik (st on teada, kellega IRL tegemist on), mis viitab sellele, et blogi autor teab, et tema tekste loetakse, ning arvestab/ei arvesta sellega, vastavalt oma soovidele ja ettekujutustele.
Kui nüüd lugeja võtab loetu suhtes mingi seisukoha, on tal sõltuvalt blogist võimalik oma seiskohta kas väljendada või mitte, kasutades sissekande kommenteerimise võimalust. Kui seisukoht on sisukas, annab see nii blogi autorile kui teistele lugejatele mingisugust lisainformatsiooni, mis täiendab sissekannet. On hea, kui kommentaari lisaja jätab ka oma nime (või aliase, et vähemasti sünniks identiteet), kuid kui ta ei soovi seda teha, siis sõltub jällegi blogi omanikust see, kas anonüümseid kommentaare saab lisada või mitte.
Tegelik iva pole üldsegi aga tehnilises lahenduses. Alati võib oma meiliaadressiks tõepoolest panna xxx@yyy.net ja olemas. Küsimus on selles, et on hulk inimesi, kes soovivad oma tundeid sõnadesse valada, kuid soovivad seejuures jääda anonüümseteks. Kuna tegemist on sageli võrdlemisi sisutühjade avaldustega (st kirjas on tunded, mitte nende tekkimise põhjused, või kirjas on seisukoht, kuid mitte selle põhjendust), siis blogile need palju juurde ei anna. Teise blogi ei ole minu arvates koht, kus peaks väljendama oma põhjenduseta esitatud emotsioone. Kui blogide lugemine tekitab tundeid, mida ei saa vaka all hoida, kuid mida on ilmtingimata vaja kirjalikus vormis esitada, siis on alati võimalus hakata ise blogi pidama.
The whole situation, that is.
Aga muid toredaid sõnu leiab MW lehelt. Defenestratsioon näiteks :)
Hommikul on ilus ilm ja õhtul hakkab sadama. Hommikul on sombune ilm ja õhtul hakkab päike paistma. Teine variant on igaljuhul parem - saab tennist mängida :)
Kord nädalas on liiga vähe, see on selge. Treeneriga on mõnus mängida küll, enamik palle jõuavad ju ilusti minuni, kuid see ei anna siiski head tunnetust. Talvel sai kuni neli korda nädalas mängitud (nüüd ongi imelik, sest suvel, kui võiks mängida praktiliselt piiramatult, on mänguaega nii vähe) ning tunnetus oli ikka kordades parem.
Juuksepahmakas hakkab tasapisi ette jääma. Niisama on tore ja boheemlaslik olla küll, kuid pärast dushi all käimist on nähtavus 0 ning ka tennisemängu ajal tuleb oma "vallatuid lokke" pidevalt kohendada. Ehk siis nokats on abiks. Peapael on vist tegelikult asjalikum?
Ei maksa loobuda ühestki võimalusest vaid seetõttu, et selle võimaluse kasutamine muudaks elu mõnevõrra ebamugavamaks. Küll asjad laabuvad.
Kas veel sitemat toitu, kui Maailmas, Tartus kuskil ei pakuta? Idee oleks pakkuda ka ülisitta toitu mida saaks karvaste kahvlikestega õgida... by vaalaskala ehk pixel.ee foorumiteema tshillimiskoha võimalikkusest Tartus.
Siim palus välja tuua blogisid, mida loetakse. Mina hakkasin mõtlema, et milline võiks olla meie oludes põnev ja loetav töö-blogi. Tänane vestlust vanast koolist pärit K-Arvutisalongi müüjaga viis mõttele, et müüja blogi oleks see, mida loeks.
Igal õhtul kirjutab müüja (toidu- või tööstuskaupade poest, vahet pole) sissekande, kirjeldades oma selle päeva kogemusi. Tehes seda piisava humoorikusega ning säilitades samas anonüümsuse ja respekti paljude toredate inimeste suhtes võiks tulemus olla päris hea.
Polaarkarule meeldiks ehk, kui müüja töötaks Ujula Konsumis :)
Eile leidis aset kauaoodatud sünnipäeva-avantüür minu vahvate endiste klassikaaslastega. Tanel ja Kaja - aitäh!
Alustasime sellest, et püüdsime leida ühekordsele grillile sobilikke sõpru. Valik langes Vastse-Kuuste naturaalses lambasooles grillvorstide kasuks (asi ei ole nostalgias ega asukoha-truuduses, sel ajal, kui mina sealkandis resideerusin, lihatsehhi veel polnud). Nende vorstikestega on üldse nii, et kes proovinud, see naljalt halba sõna ei ütle. Paul - onju nii :)
Vorstikestele asus seltsi pakkuma veel terve paberkotitäis muud hääd ja paremat ning nii me teele asusimegi. Külitse järv oli see, mille ääres kuiva olemist lootsime - asjatult. Paar kalameest aktsioonis ning lakkamatu vihm. Kuna ka ühtki kohta peale vastaskaldal paikneva eramaal asuva sauna silma ei jäänud, liikusime edasi. Minu ettepanek oli Nõo kanti Karujärvede äärde minna, kuid nende leidmine osutus ootamatult keerukaks ning peale mõningast ringitiirutamist ning õudu-kohtadest loobumist jõudsime Luke mõisani. Siim, sina vist tegid seal kunagi mingi fotoseeria? Ühesõnaga oli mõisapark hoolimata kergest vihmast väga nauditav koht. Ümbrus oli kenasti korda tehtud, kurele oli piisavalt konnakesi jäetud ning teod olid julged. Pikniku pidamiseks on see koht super! Kamp kaasa, lina murule, kerged veinid ...
Kas digikaamera (ikka seesama armastus, D70) ostmine järelmaksu peale oleks mõistlik tegu?
03.07.2004 @ 17:37
Kas Sa ei leia, et oma nime alt teise inimese järjekindel mustamine sellises väikeses ühiskonnas nagu seda on Tartu või isegi Eesti on ikka tegu mille eest tuleks lausa kriminaalselt karistada. Võta nüüd ja pane see lõik ka välja lugemiseks!
Samas ei arva ma, et blogi on see koht, kus peaks kemplema. Minu jaoks on see koht, kus ma väljendan ENDA isiklikku arvamust ning kirjeldan ENDA tundeid. Kui keegi nendega ei nõustu, jääb mul üle vaid õlgu kehitada - niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi. Kui minu arvamus ei ole selline, mis lugeda kannatab, siis keegi ei sunni. Kui keegi peab vajalikuks minu väidetele vastu väita, on selleks jäetud võimalus kommentaaride lisamise näol.
Eelnev sissekanne kustutatud. Pigem rahu kui sõda.
Valitsus ei toeta juhilubade saamise sidumist haridusega (Postimees)
Valitsus asus seisukohale, et põhihariduse omandamise kohustus juhilubade saamise tingimusena ei ole tõhus abinõu liikluskultuuri parandamiseks.
Mina vaatasin seda küll hoopis teise mätta otsast - kas selline seadus vähendaks põhikoolist väljalangemise protsenti. Korraliku tõestust ma sellele hüpoteesile eelnõu esitajate poolt ei leidnud, samas võiks sellealane uuring isegi mõistlik olla.