Homme alates üheksast hommikul kuni ... arvatavasti umbes kaheni võib mind taas leida Tartu turult leti nr 92 tagant (või eest, sõltuvalt olukorrast). Pakkuda on nii "tavalisi" lilletaimi kui ronitaimi kui püsikuid.
Homme alates üheksast hommikul kuni ... arvatavasti umbes kaheni võib mind taas leida Tartu turult leti nr 92 tagant (või eest, sõltuvalt olukorrast). Pakkuda on nii "tavalisi" lilletaimi kui ronitaimi kui püsikuid.
Tallinnas osaleb teatud hulk toitlustusasutusi projektis, mille raames pakutakse alatoitunud lastele tasuta toitu - igal söögikohal on oma laps või paar. Vastav artikkel EPL-is. Minu arvates võiks selline asi ka Tartus toimima saada.
Tegelikult kah. Ja BWT ees jõeäärsel murulapil oli part ...
Hello, my name is Kaimar and I'm a rate-a-holic.
Tegelikult pole asi muidugi nii hull - meinistriimiga tuleb kaasa striimida, eksju :) Täna vaatasin oma piltide hindamisstatistikat ning tekkis küsimus, et kui ma osadele sellidele kohe üldse ei meeldi, siis kas ma peaks seda tegelikult komplimendina võtma?
KIIRE JA OLULINE
Antti otsib uut eluaset - ja sellega on kiire. Väga-väga kiire. Kahetoaline korter Kesklinna-Ülejõe piirkonnas oleks parim variant, tegelikult on ka Annelinn tervikuna vastuvõetav. Poiss on viks ja viisakas, ei suitseta, ei läbusta, alkoholi tarbib mõõdukalt (kindlasti mitte rohkem, kui kannab). Nexust valjusti ei kuula. On nõus sõlmima lepingut ka pikemaks perioodiks.
Igasugune info on teretulnud.
Neinar sõitis meile Jäneserajal vastu, arvatavasti koos mõne enda äripartneriga. Nägi veel üsna kõbus välja. Toomas kõndis oma kaasaga Lossi tänavast üles, võttes viisakalt tee äärde, kui ma neist mööda sõitsin. Sportlikud mehed need Reformierakonna mehed.
Kepikõnd tundub olevat uus trend. Välja näeb nagu invasport ( (c) habemega itimees ), aga vist on asjalik. Tundub, justkui annaks kehale hea koormuse - kõnd ühelt poolt jalgadele ja siis keppide tõttu paras koormus ka ülakehale.
Rattaga sai ca 30 km täna maha sõidetud. Minu kohta, ma arvan, pole see üldsegi paha.
Ehk Miks ei tasuks kunagi oma pilte netti riputada (via pixel.ee).
Nii palju on, millest tahaks kirjutada, aga ei ole mahti ... vastehk on nädala lõpp soodsam.
Millisest paganama kaktusest nad seda uut gin-i seal Sakus teevad? Õhtul piisas ühest purgist selleks, et pilt triibuliseks muutuks ning täna hommikul oli tunne, nagu oleks maeiteamida joonud. Siiani on juhe sõlmes.
P. küsis eile selle peale, kui ma ütlesin, et Genialiste koos paari oma õpilasega kuulama lähen, et
*****: deem, mees
kaimar: mison?
*****: et kas sul muus vanuses sõpru ka on ;)
Kas ja kuivõrd peaks ebanormaalseks/küsitavaks pidama seda, et suur osa minu õpilastest on samaaegselt ka minu sõbrad, kellega mulle meeldib midagi koos ette võtta?
Kas ja kuivõrd on üldse vanusel omaette mingisugust tähendust? Mitmed õpilased on tunduvalt laiema silmaringi ning parema arutlemisvõimega kui enamik täiskasvanuist, keda ma tunnen.
Arvatavasti olen ma ise hingelt laps, kuid ... täiskasvanud on igavad. Reeglina. Ma ei ütle näiteks ühtegi paha või pahadusele kalduvat sõna oma endiste klassikaaslaste kohta, kellega ma, kui vähegi võimalik, samuti meeleldi koos aega veedan. Üldiselt aga - vananedes muutuvad inimesed tuimemaks. Näha noore inimese silmis sära, kui ta enda jaoks midagi uut avastab või lihtsalt mõnusasti on ... see on hoopis teine asi kui täiskasvanu pilgus tülpimuse nägemine või pettumus, kui väsimusest ja tüdimusest tingituna ta enda ümber olevaid asju (sündmusi, inimesi) lihtsalt ei märka.
Samuti on noored vahetumad ja ausamad. Nad ei ole veel elu poolt ära rikutud, mistõttu suudavad jääda iseendaks ning iseendale ausaks.
Kas ma peaks põdema fakti, et vähemalt poole minu tutvusringkonnast moodustavad inimesed vanuses 13-16 ning et see pool on minu jaoks mõneti olulisem, kui teine? (armsad klassikaaslased, ärge kartke, teie jaoks on eraldi mõõde, mida miski ei ohusta)
Should I seek professional help?
Euroopa Liitu astumise puhul tehti meile eilse päeva viimastel minutitel vahva kingitus - jäime Eurovisiooni võistlusel eelvoorus joone alla.
Vaadates edasipääsenute geograafilist asukohta ja lugude üldist tooni, usun ma, et antud juhul on parem olla esimene joone all kui viimane joone peal. Selge on see, et finaalis me eriti kõrgele kohale jõudnud ei oleks. Praegu oli selge, et väljastpoolt Kesk- ja Lõuna-Euroopa imalate võistluslauludega riike olime me siit piirkonnast parimad. Või vähemasti jääb selline mulje eelvooru tulemustest.
Tartu Postimehes on täna kaks söögikohtade-teemalist artiklit. Esimene neist räägib komplektlõunatest, teine aga Maailmast.
Pange ennast põlema.
Esiteks - kesklinna piirkonnas, mida esimese artikli juures vaadeldakse, on odavamat komplektlõunat pakkuvaid söögikohti kordades rohkem, kui artiklis mainitud. Traditsiooniliste Wilde ja Atlantise kõrval on tegelikult enamikes kesklinna söögikohades selline võimalus olemas. Selle asemel, et iga natukese aja tagant jälle samadest söögikohtadest jahuda, võiks ükskord ennast kokku võtta ja korraliku kompleksülevaate anda, või siis avaldada järjestikusel X päeval lehe sabas artikli konkreetse söögikoha lõunasöögivõimaluste kohta. Ning palun mitte kirjutada Heidi Vihma stiilis.
Teiseks.
Kas enne hea uudis ja siis halb? Tavaliselt öeldakse halb kõigepealt, olgu siis nii. Söögikoht Maailm igatahes pole. Või kui, siis peab sööja oma rahakoti peale kaunis tige olema, et seda sellisel määral tühjendada.
Ahh, võib-olla on mul lihtsalt paha tuju.
Täpselt ei mäleta, kas olen sellele laulukesele kunagi juba viidanud - kuid igastahes, siin see on. Midagi vahvat Diablo-fännidele.
Alateadvus teeb vahetevahel imelikke trikke.
Täna näiteks näign unes Itit, keda ma elu sees (enda teada) näinud ei ole. Istus identifitseerimatus kohvikus koos oma emaga (Liisa viidatud Padari-kirja temaatika arvatavasti). Mina istusin nendega samas lauas, kuid tundsin justkui Iti ema, mitte Itit ennast. Mingil hetkel hakkas Iti rääkima blogimisest (kuidas ta mõnda aega tagasi oma blogi uuele aadressile oli kolinud ja et enne oli ta mingit naisenimega blogi pidanud (ei meenu hetkel, mis nimi oli). Ja et siis see jutt tuli mulle tuttav ette ja ma küsisin neiu nime. Selgus, et Iti. Tutvustasin ennastki. Järgmine stseen oli sellest, kuidas Iti oli oma blogisse midagi blogspottimisest kirjutanud.
Siim räägib, et tuttavad võiks pakkuda aeda ja grilli.
Eile vanemate juures tulin mõttele, et nüüd kui Mällo mulle nii lähedal elab (jah, tema on minu elu mõte :) siis võiks ju kah grillsessioone korraldada. Kersti pool on asjadel kahtlemata oma võlu, kuid sellised kähkukad (ning tegelikult ka suuremad ettevõtmised) saab meie maja taga olevas aias kenasti läbi viia. Peaks seda ideed veidi seedima, jagama ning siis ehk isegi teostama hakkama.
Tegelikult on ju neid inimesi, kellega koos olles võtaks hea meelega aja maha ning naudiks olemist, päris palju. Võimalik on ju ka näiteks peale rattasõitu kerged kaelakarbonaadid teha ... wink-wink.
Veendusin selles täna vanemate juures käies. Nende sõnul tavapärane nahkhiir, kes armastab maja taga lennelda, täna ennast ei ilmutanud. Aga noh, ehk järgmisel korral.
Rannarootsi "Suvine Grill" (või kuidas see nüüd täpsemalt kõlaski), ühesõnaga kaelakarbonaad, mis grillimiseks mõeldud (kiloses ämbrikeses), viib keele alla. Marinaadiks on õli + maitsetaimed, mida me perega tuvastada ei suutnud, kuid mille osas on varasem kogemus olemas. Võib-olla estragon ... ei tea. Igastahes me sattusime sellest üsna vaimustusse. Lihatükid on tõeliselt hästi maitsestatud ning pehmeks tambitud (ogadega rullitud), mistõttu valmivad kiiresti.
Vahetame teemat. Genialistid ja nende kontsert Gentel-Dentel. Sinna ei saa minemata jätta.
LISANÕUDED JALGRATTURILE JA MOPEEDIJUHILE
§ 234. Jalgratta ja mopeediga peab sõitma jalgrattateel, selle puudumisel sõidutee äärmisel parempoolsel rajal, välja arvatud käesoleva määruse § 97 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.
Ja siis kommenteerivad inimesed (autojuhid) Delfi artiklit ja soovitavad ratturitel na*ui käia. Käige ise.
Parandage mind, kui ma olen asjadest valesti aru saanud. Jalgratturil on sama suur õigus sõita välimise sõiduraja keskel kui selle ääres. Miski ega keski ei sunni (seaduslikult) liiklema rattaga teeserval. Kui rattur otsustab liikuda kas sõiduraja välimisel äärel või teeserval, siis on see tema vaba valik, mis võib olla tingitud "empaatiavõimest" või alahoiuinstinktist. Nagu ka osad kommentaatorid mainisid - palju ohutum on sõita sõiduraja keskel, sest siis on väiksem tõenäosus, et auto sinust paarikümne cm kauguselt mööda tuhiseb.
Sõiduteel liikuv jalgratas on sõiduk nagu autogi, ainult et tunduvalt hapram. Kui autojuht soovib jalgratturist mööda sõita, siis peaks see toimuma samal viisil, kui autost möödasõit.
Ja siis veel igasugused absurdsed avaldused:
Teil puudub elementaarne empaatja-võime - pange end sofri olukorda, kui sulle tuleb vastu nö. autodest "rong" ja teie kakerdate kolme- ja isegi neljakesi (Pärnu- Tammiste- Urge- suund: oma igapäevane kogemus) kõrvuti pärisuunalisel rajal, kas mina peaxin tee äärde seisma jääma või ehk üldse ümber pöörama...
Kas seesama empaatiavõime õigustab ka seadusega lubatud piiriiruse ületamist, kuid sinu ees ja taga soovivad juhid kolm minutit varem sihtkohta jõuda? Näiteks siis 120 km/h sõidukiiruse valikut 90 km/h asemel vms.
Teatud juhtudel on tõepoolest mõistlikum see, kui jalgratturid võtaksid sõiduraja äärde (või üksteise sappa) ning laseksid ka autodel liikuda, kuid seda nõuet püütakse muuta üldiseks. Kui ei ole tihe liiklus, siis ikka on autojuhil ju hiiglama suur vaev möödasõitu teha. Ikka tahaks kohe ratturi kõrvalt mööda tuhiseda.
See, kas jalgratturid tohiksid sõita kõrvuti, on hetkel minu jaoks küsitav. Justkui meenub, et ühel sõidurajal võisid näiteks kaks mootorratast küll kõrvuti sõita. Võib-olla ma eksin. Igastahes ei ole põhimõtteliselt vahet, kas keset teed sõidab üks rattur või on neid seal kaks, peaasi et nad vastassuunavööndisse ei kaldu ning ohtlikke olukordi ei tekita. See, et autojuht ei suuda taluda situatsiooni, kus ta peab ratturite (või mosse või kadeti) pärast pidurdama ning manööverdama, on puhtalt selle autojuhi enda probleem. Deal with it.
Lisa: tänu Anttile leidsin ühe kommentaari, mis peaks asjadesse veidi selgust tooma. Või vähemasti siis, kui eeldame, et tegemist pole hülgemölaga.
kõrvuti sõitmisest, 05.05.2004 13:05
kopeeritud velo.clubbers.ee foorumist:
Pühapäeval lasi üks vend ka Kadaka teel kõrvalistuja akna alla aga seisma ei julgenud enne jääda, kui tuli vastu politseiauto. Politsei uuris selle juhi nutuse avalduse peale, kuidas me rikume tema elukvaliteeti, sõites kõrvuti sõiduteel, liikluseeskirja (päris pikalt). Ja otsustasid, et
VÕIB KÜLL ESIMESES REAS RATTAGA KÕRVUTI SÕITA.
Juht kutsuti patrullautosse. Vähemalt selline huvitav pretsetent on loodud.
Parasjagu palju lühikesi sissekandeid jätab endalegi mulje, et millestki enam kirjutada pole. Tuues järjekordseiks ohvreiks need lugejad, kes pikka sissekannet aimates juba pead vastu lauda taguma hakkasid, käärin käised üles.
Soe kevad on käes ja kask enam eriti joosta ei viitsi, kuid tuju pole üldsegi see, mis võiks või peaks. Peamiselt on olukord seotud ühe konkreetse inimesega, kelle puhul ei tea ma enam, kuidas käituda. Juba pikemat aega tegelikult ei tea, mida aeg edasi, seda segasemaks kõik muutub. Stereotüüpide vangis olles kujutan ette, et kui tegemist oleks tavapärase suhtega, siis oleks võimalik lihtsalt edasi liikuda - haigetsaamine ja südamevalu on asja loomulikeks osadeks. Antud juhul ei ole aga tegemist sellist tüüpi suhtega, ning kuigi sellele on võimalik rakendada suhete üldiseid printsiipe, ei ole ma nõus alla andma ning leppima sellega, et aeg liigub edasi, inimesed muutuvad ning suhted ei saa alatiseks jääda samasugusteks, nagu need kunagi olid. Inimene, kellest hoolin samapalju või rohkemgi veel kui endast (eeldusel, et see minu puhul võimalik on), kusjuures ilma igasuguse kasutaotluseta, ei saa elust kaduda hääbudes ... Pagan, ta ei saa üldse kaduda, karjub mu ego. Mõnikord tundub, et hea, tõeliselt hea sõber on parem kui elukaaslane selle sõna traditsioonilises (ja stereotüüpses) tähenduses, ning selle tunde võimuses olles ei suuda ma mõista seda, kas kõik olnu on tõesti vaid minu ettekujutus ning suhte väärtustamine toimus ühepoolselt või on tegemist lihtsalt arusaamatusega ja tegelikult on kõik hästi.
See selleks. Võib-olla toob uus päev asjadesse siiski mõnevõrra selgust.
Eelmise nädala teisipäeval sai läbi üks minu koolipraktika - filosoofia Tammes. Viimase tunni veetsime tiigi ääres mõtteid mõlgutades (tegevus, mis pigem küll minupoolse pinnimise ja nendepoolse kannatamisena välja nägi). Igal aastal on mul suve alguses, siis kui minu "päris-õpilaste" tunnid läbi saavad, hiiglama kurb tunne. Mõistan, et ei näe neist paljusid enne sügist ning see teeb nukraks, mis parata. Eks ma ole parajalt sentimentaalne kuju kah. Tamme viimase tunni ajal sellist tunnet ei tekkinud.
Minu jaoks veel arusaamatul põhjusel ei tekkinud mul sealse klassiga sellist kontakti, millisega ma võib-olla harjunud olen. Need õpilased, kellega ma neli aastat koos olen olnud, on minu elus kindla koha hõivanud - kes neist väiksema, kes suurema, kes päris suure. Härmas (kus minu praktika lõpeb sellel nädalal) on samuti klassiga tervikuna ning osade õpilastega täiendavalt saavutatud kontakt ja side, mille (osalise) kadumise üle olen ma peale kolmapäevaseid tunde jällegi kurb. Loodan väga, et vähemalt osad neist, kes ei unusta seda ähh-mingit-praktikanti kohe, kui ma nende vaateulatusest kadunud olen, jäävad mulle headeks tuttavateks ning võib-olla ka sõpradeks ka edaspidiseks.
Tammes aga jah, sellist sidet ei tekkinud. Võimalik, et oma rolli mängis nende üsna väike vanusevahe minuga, mis viimasel õpetajakoolituse seminaril ettekande teinud neiu sõnutsi ka teda gümnaasiumiosas veidi häiris. Või noh, kas nüüd tegemist on just konkreetselt vanusevahe küsimusega, kuid minil põhjusel tekib nii põhikooliõpilaste kui täiskasvanutega tundide (koolituse) käigus hoopis tugevam ja südamlikum side. Gümnaasiumiaste ja selles vanuses inimesed jäävad mõneti autsaideriteks.
Kindlasti ei saa ma põhjuseks tuua konkreetse klassi õpilasi - nad olid kõik omamoodi vahvad (ja see ei ole mõeldud üleolevalt kõlama). Mitmed neist on juba praegu sedasorti isiksused, kellega oleks soov ka edaspidi lähemalt kokku puutuda. Eks näis. Kuidagi pinnapealseks jäi see kõik siiski, mis siis, et näiteks klassijuhatamise praktika tegin ma just Tammes, mitte Härmas. Tunne on hoopis vastupidine.
Eelmise nädala keskel toimus koolis 70-ndate stiilipidu. Minu arust kukkus üsna hästi välja - inimesed olid vaeva näinud ja ajastutruusid riideid otsinud. Isegi käisin Siimuga sekondhändis, kust tema endale oranzhi autfiti, mina aga salatirohelised püksid ja üsna laheda ruudulise 4You särgi sain. Ahjaa, ta muretses endale veel ka platvorm-sandaalid. Igati vinged. Saali saime ka värvilise peegelkera ning mina suutsin õpilasi üllatada ning õpetajates äratundmist tekitada eelnevalt Seati teeninduses tempo järgi grupeeritud 70-ndate hittidega ... do the hustle!
Auto läheb müüki. Võimalik, et juba sel nädalal, mis tähendab seda, et järgmisest nädalast olen jalamees. Orkutis on vist community Käi jala!, peaks kah nüüd puhtast kadedusest sellega ühinema ja neid mõttetuid autopedesid sõimama hakkama. Mis nad sõidavad siin meie linnas ja reostavad õhku oma raudruunadega. Olgu inimesed! Käigu jala!
Eelmisel nädalal sai ka Maailmas käidud Mihkliga. 30-kroonisest veest ma parem ei räägi, see ei iseloomusta kohta selliselt, nagu peaks. Hakklihavorm, misiganes riigist päris retsepti järgi valmistatuna, oli meeletult hea. Kas teie olete varem söönu hakklihavormi, milles on ka rosinaid ja aprikoose? Üllatav kooslus jättis igati hea mulje, kõrvale pakutud valge kaste oli mõnus ja mahe ning toetas vormi maitseaineterikkust, punane kaste oli aga liiga terav ning tappis vormi maitse. Tee päästis. Shokolaadikook, kuigi Orkutis kiidetud, ei jätnud erilist muljet - oli üsna kuiv ja tavaline. Oma hinda kohe kindlasti mitte väärt. Cappuccino oli samuti keskmine - ei midagi halba, kuid erilist naudingut ei valmistanud. Toidust eemaldudes ning interjööri juurde liikudes - mõnus. Sinna annab minna nii sõbra (või sõbrannaga) rahulikult koos olema kui ka suurema seltskonnaga meelt lahutama. Ettekandja, kena poiss, oli kah viisakas ja viks ja tubli, ainult et liiga agar kohati. Kui oleme kokku leppinud, et anname teada, kui oleme valmis oma cappuccinosid võtma, siis ei maksa iga natukese aja tagant pinda käia, et kas me juba tahaksime. Küll me teada anname, kui tahame. Ülipüüdlikkus ei ole voorus.
Mõnusale istumisele panid suure ja punase punkti kaks neidu, kellest üks kõiki kaas- ja sulghäälikuid rõhutades kkaffe llattet tellis. kkaffffe latttte. No andke olla. Aga võib-olla olid tal breketid.
Kui inimene MSN-is lisab oma lausele lõppu naerunäo aga tegelikult ei naerata, kas ta siis teeskleb?
Tänasega lisandusid otsimootorite märksõnade hulka, mille abil minu lehele jõutakse, ka sõna "peded" ning fraas "vene porno pildid".
Tänan,
kaimar aka vana pervert ise
Juuste lõikamine - murede vähenemist ja õnne.
Ootan üht kõnet. Või sõnumit. Seda aga ei tule. Juba mõnda aega ootan. Aga ei tule. Ja see teeb haiget.
Lähen Emajõe äärde. Paadiralli. Üritused. Mis siis, et tegelikult neist tegelikult üsna suva. Aga seal on inimesed. Tuttavad. Võib-olla ka sõbrad. Mitte et ma eriti tore kaaslane hetkel oleks. Samas on võimalik, et üldises melus ununeb reaalsus. See, et tegelikult on väga palju teha. Ja see, et sõprus on habras.