See on tõdemus, milleni ma jõudsin peale kahepäevast külaskäiku Tallinnasse. Aga nüüd kõigest lähemalt.
Reede lõuna ajal sai Philipiga käidud Robit haiglas vaatamas. Opp oli möödunud komplikatsioonideta ning peale väga rõveda lõhnaga vedeliku (puljong?) ei olnud haiglas eriti midagi vastumeelset. Okei, igavus kah. Igastahes tahtis kutt võimalikult kiiresti koju saada (ees ootamas terve nädal koolivabastust) ning nagu selgus, oli ta tõepoolest juba laupäeval koju lastud. Videomakki ta endale tõenäoliselt sinna siiski ei saanud, kuigi Philip seda lahkelt pakkus :) Millalgi nädala lõpupoole peaks mõlema kutiga koos midagi ette võtma - kas siis kino või pedepitseeria (kõlab see ju palju vallatumalt kui lihtsalt pedepitsa, kas pole) mõnus pizza vms.
Haiglast Savisse, Mihkel plaatidega peale ning Mikule kingitust ostma. Täisealiseks saamise puhul traditsiooniliselt pudel, seekord valge sisuga. Veidi veel mööda linna sõitmist ning võis asuda Tallinna poole teele, kaaslasteks suur hulk häid biite, mida saab sõidu ajal kenasti autos nautida.
Reedene päev möödus mööda Tallinnat kolades, Lemonis lõunat süües (sealne klaaspuur-Deli24) ning suure (ja hea!) Lattega jälle mööda linna kolades. Mingil hetkel leidsin, et võiks Andrega ühendust võtta, kes ju nüüd kah päälinna mees. Mõeldud - tehtud. Otsustasime lobisemiseks mõne vanalinna söögikoha valida, peale jäi Beer House (sest Kompressor oli lihtsalt ülerahvastatud). Small-talk indeed. Mingil idiootlikul põhjusel päädis iga neljas lause häälitsusega, mis väljendas arvamust "hmm ... millest me siis veel rääkida võiksime, et imelik ei hakkaks". Või midagi sinnapoole. Igastahes jäi mulje, nagu poleksi meil ühiseid huvisid või sobivaid teemasid ... kõik käis kuidagi pealiskaudselt ja sutsu mõttetult. Võõrandumine? Mitte et me keskkooli ajal suurimad sõbrad oleksime olnud, kuid varem Tartus kokku saades on pingutamata suudetud juttu siiski ajada. Võib-olla on asi minus, ma ei tea. Kasulik oli aga see, et sain teada, kuidas Välisministeeriumi juurest vanalinna saab. Paar vankriteed vaid vahel.
Peale rahalaristamist (cappuccino on seal üsna igav) suundusin Sakala keskuse poole. Mul oli muuhulgas olla Club UK üritusele esimene siseneja, mis siis, et sellele eelnes tükk aega ukse taga ootamist koos teiste kaaskannatajatega, keda turvatöötajad "veel" sisse ei soovinud lasta. Põrandad pühkimata? WC-sse paber panemata? Õnneks ei olnud viivitus väga pikk.
Sees oli alguses igav-igav-igav, mis üsna mõistetav, kuid kuna Tallinnas sel kellaajal kesklinna piirkonnas midagi vahvat silma ei jäänud, otsustasin ikkagi pigem klubis igavleda. Young Soul Rebels oli üsna pandav, helikvaliteediga aga küll rahule ei saa jääda. Omal ajal näidati Vastse-Kuuste Kultuurimajas kah filme parema helikvaliteediga. Ei saanudki aru, kas asi lindis või konkreetse saali helitehnikas, kuigi kahtlustan pigem viimast. Igast küljest kostev jutuvada ei muutnud heli jälgimist kah sugugi kergemaks.
Enne filmi algust õnnestus mul aga kohtuda endise tööandja T.T.-ga. See kohtumine oleks võinud ka olemata olla. Ainus, mida ta suutis minu kohta oma kaaskondlastele (naine ja keegi tshikk Tartust) rääkida, oli see, et paar-kolm aastat tagasi Tallinnas käies ei suutnud ma Estoniat üles leida. Haa-haa. Oli naljakas. Give it a rest. Ma ei kujuta ette, kui ennasttäis peaks üks inimene olema, kes endise töökaaslase (alluva) kohta iseloomustuseks vaid selle seiga oskab tuua. "Oi ma olen Tallinnast, oi ma olen kõva mees, mina tean, kus Estonia asub." No mida on. Mõttetu kuju. Poleks ta mõnda aega Tartus elanud (vist on, tegelikult ma päris kindel ei ole), võiks ta kah keset Karlovat maha visata ning teha ettepanek uuesti näiteks Anne 35 vms aadressil kokku saada. Jah, ma ei olnud tol ajal eriti palju Tallinnas käinud, enamik toimunud käike olid organiseeritud - autoga kohale, autoga tagasi. Et nagu peaks seda põdema või? Mees on intelligentne, kuid mõnes mõttes ikka ahv mis ahv. Külamees.
Film läbi, sai sammud suure saali poole seatud, kus mõne aja pärast 2 Banks Of 4 üles astus. Ma ei olnud nende loominguga varem eriti tuttav, seega võib-olla just sel põhjusel eriti oli nende show minu jaoks väga nauditav. Nad ei tulnud kohale mitte plaate keerutama või niisama ässa mängima, vaid ehedalt musitseerima. Flööt. Saksofon. Kontrabass, kui ma õigesti mäletan. Jõulised helid, fantastilised vokaalid. Power!
Gilles võttis asja sujuvalt üle ning järgmised paar tundi nautisin ma väga erinevate muusikastiilide kompotti võrdlemisi asjalikult miksituna. Ei midagi väga erilist või meeldejäävat, aga mõnus oli kuulata. LK ajas rahva hulluks :) Lõpus, kui mees oli juba lavalt jalga lasknud ja suurem osa helitehnikast vooluvõrgust väljas, trambiti ta ikkagi tagasi pulti, väsinud nägudega helitehnikud lülitasid aparaadid uuesti sisse ja rahvas sai oma lisalaksu kätte.
Peale pidu kolasin mõnda aega mööda öist Tallinnat, lõpuks tüdinesin ning otsustasin paariks tunniks silma looja lasta. Autos. Sest jah - ma olen ka selles mõttes täiesti haletsusväärne ja nõme kuju, et mul ei ole Tallinnas tuttavaid, kes peavarju pakuks. Kusjuures tõepoolest ei ole, ka sugulased elavad kus iganes mujal aga mitte Tallinnas. Mõnda aega oli lootus, et ehk saab Andre juurde, kuid hiljem selgus, et tema elukas (see on neutraalne, mitte alvustav väljend) on ööseks koju tulemas ja mulle seega ruumi eriti ei jää. OK, elame üle.
Kaheksa paiku ärkasin üles, otsustasin, et ei viitsi parkimisautomaati toitma hakata ning suundusin linna peale. Hommikune linn oli mõnus, rahulik. Nagu küla laupäeva hommikul. Kristiines sõin hommikusöögi ning suurem osa ülejäänud päevast möödus poode mööda kolades. Mingil hetkel, kui oli juba väga igav, mõtlesin CCP peale, kuid kuna lähema tunni jooksul ühegi arvestatava filmi seanssi tulemas ei olnud, otsustasin edasi kolada ja veidi süüa. Seekord cappuccino. Ka see oli Coffe Topsis päris hea, nagu Lattegi. Veel veidi niisama sihitult lonkimist ning siis väljast asjaliku ning hinnalt taskukohase söögikoha puudumist nentides (igasugused soovitused selles osas, kuhu oleks edaspidi mõtet kesklinna piirkonnas sööma minna, on jällegi teretulnud) sammusin uuesti Beer House'i, tellisin kummalise meesteenindaja käest ühe pizza (hästi temaatiline valik tolle koha jaoks, kas pole), mis oli üllatavalt söödav ning valmistasin enda kõhu õhtuseks ürituseks ette.
Kell kaheksa toimus seminar, kus EZ Rollers küsimustele vastas - laua taga olnud küsijad ei olnud eelnevalt enda jaoks selgeks teinud, et seminar on kuulajate, mitte nende jaoks, mistõttu hääletooni ja -tugevuse valik oli tugevalt mööda. Ka rollersid suutsid pooled vastused laua taga küsijale suunata, mistõttu oli küsija arusaamatule pobinale vastuseks enam-vähem sama arusaamatu pobin, õnneks aga oli rollersitel diktsiooniga siiski parem läbisaamine kui kohalikel. Midagi eriti huvitavat nad seminari ajal ei rääkinud, kui mitte arvestada nende vastust küsimusele, mida mina pidasin oluliseks esitada - sain teada, et neil varsti koos Patifega tehtud lugu välja tulemas. See on rõõmustav info.
Peale seminari aei kogu kamp Keskusest välja ja siis mõne minuti pärast lubati tagasi sisse minna. Tõepoolest, väga mõttekas.
TOOB-ist jäin ilma, kuna vaatasin väikeses saalis hoopis Human Trafficut. Parasjagu vaimukas ja mõnus film.
Rollersid tegid DJ-seti, kus vaid üksikud nende enda lood. Oleks ausaltöelda enamat oodanud. MC-d olid vahvad ja DJ samuti, kuid natukene lahjaks jäi. Sellise tunde põhjused võivad muidugi peituda ka milleski muus - täpsemalt kelleski muus - täpsemalt ossides. M-A-S-E-N-D-A-V.
Enne rollersite esinemise algust ronisid igast urust välja ehtsad ossid, sellised, keda võiks entsüklopeedias illustratsioonidena kasutada. Esimeste biitide kõlades hõivasid nad oma tavapärased 4 m2 siilipea kohta ning asusid hüplema. Tõsiselt ebamugav on tantsida või kaasa kõikuda või mingilgi moel platsil viibides muusikat nautida, kui kellegi küünarnukid pidevalt silme eest mööda vuhisevad ning üleüldse justkui eplilepsiahaigete konverents toimumas. Tõsiselt nukrana taandusin mõne aja pärast platsilt, olles juba mõistnud seda, et suur osa naudingust jääb saamata. Käige persse, ossid! Ja sina kah, neiu mustas, kes sa ei tea viisakusest ja teistega arvestamisest midagi ning ühtmoodi toorelt nii Tallinnas kui Tallinnas enda liikumist teostad.
Justkui minu küsimusele vastuseks (mulle meeldib nii mõelda) viskasid ka nemad LK peale, mis jällegi rahva hulluks ajas. Mõnel lool on jätkuvalt see võim.
Rollersitele järgnenud Asian Dub Foundation ei jätnud erilist muljet. Panjabi MC-ga alustada võib küll vallatu olla, kuid kui kogu ülejäänud muusikavaliku tase jääb samaks, ei jää vähemasti mina sellega eriti rahule. Vahepeal muutus asi isegi nii igavaks, et pehmes konverentsitoolis tukkumine tundus mõistlikum tegevus. Peale ärkamist veendusin, et paranenud pole eriti midagi ning otsustasin enne ürituse lõppu jalga lasta - nagu fuajees riietuvate inimeste hulgast järeldada võis, polnud ma oma ainus. Enne lahkumist astusin läbi ka lühtrisaalist, kus tuttavatest märkasin Robi õde, kuid saalis viibivate "paljude toredate inimeste" läikivatelt pealagedelt karmi andmise taktis tagasipeegelduv ja -vilkuv valgus ei paelunud mind eriti.
Kiire kõne Maalile, veidi kaardilugemist ning kohal ma olingi. Suur-suur aitäh Sulle, Maali! Mõned tunnid vahvat vestlust ja inimeste häirimist Lemoni klaaspuuris ning tagasitee võis alata. Ühtki hääletajat peale ma ei võtnud, kuigi Tartusse jõudes tekkis tunne, et nii vist ikka ei ole ilus.
Mida see ettevõtmine mulle kokkuvõttes andis? Esiteks nägin ära EZ Rollersi, 2BO4, Gilles Petersoni ja ADB ning oman nüüd teatavat arusaama nende tegijate live-showdest. Teiseks õppisin paremini tundma Tallinna linna, mis tänu suurele osale sealsetest inimestest jättis mulle mulje, et tegemist on lihtsalt suure külaga, kus inimeste identiteet on kadumise äärel. Õppisin Tallinnas liiklema ja vajalikke kohti üles leidma. Kolmandaks avastasin, et Tallinn muudab ka mind agressiivseks ja sallimatuks, sest paljud mind sel või teisel põhjusel füüsiliselt ümbritsevad inimesed olid seda. Mitmel korral tekkis soov karjuda üle terve linna: "Võtke mõistus pähe, inimesed!" Talitsesin ennast. Neljandaks avastasin, et Coffe Topsi nimelises söögikohas pakutakse üsna head cappuccinot. Last, but not least - veendusin, et Maali on IRL sama lahe kui blogis :)
[MUZIIK:Marcus Valle - Escape (4hero remix)]
