Nädala sees tööd tehes, õppides ja sõprade-tuttavatega koos aega viites ei ole reeglina aega mõtiskleda sügavamate isiklike teemade üle. Muidugi saab seltskonnas arutatud kasvõi näiteks meie haridussüsteemist ning selle plussidest ja miinustest, püüdes kaardistada võimalikke edasisi tegevusi, kuid see kõik on väline. Kahtlemata oluline ja huvitav, aga väline.
Täna poes käies jäid silma mõned inimesed ja nendega seotud situatsioonid, mis meenutasid sarnaseid situatsioone enda elust, üks selline oli eriti elav mälestus.
Biheivioristide uskumused inimeste käitumisest kui kõike selgitavast ja põhistavast tunduvad kohati tõepoolest paikapidavatena. Õpikunäide hästi käituvast inimesest - mida see "hea käitumine" tähendab? Kas ei koosne see mitte situatsioonikirjeldustest, kus kõnealusele isikule omistatakse teatavad käitumuslikud mallid - ta ütleb alati "tere", ta avab naistele uksi, ta ei räägi vastu jne. Teatud olukordades käitub inimene X kindlal moel ning kõige selle baasilt järeldame me, et inimene on viisakas. Käitumine on aluseks.
Kui me kedagi taga igatseme, siis mida me tegelikult taga igatseme? Paljuski võib see olla just harjumus- ja meelepärane käitumine, mis meid paelus. See ei tähenda, nagu võiks minu arvates inimest iseloomustada täielikult vaid tema paari iseloomujoont mainides, ning leides inimese, kellel need jooned on samuti olemas, oleme leidnud täiusliku "koopia". Ei - kindlasti mitte seda. Inimene on keerukas olevus ning see, kuidas inimene paistab teiste inimeste jaoks, on omaette keerukas.
Tänast poes märgatud olukorda analüüsides tajusin, et üks asi, mis mulle A juures meeldib, kuigi ma endale mõni aeg tagasi seda veel ei teadvustanud, on positiivsus. Tema rõõm, isegi kui see oli iseenesest üsna tähtsusetute asjade üle, mõjub minus sügaval-sügaval peidus oleva positiivse inimese jaoks nagu hapnik hõõguvatele sütele - need lahvatavad põlema. Tema rõõm tekitas reaktsioonina ka minus rõõmu - rõõmu selle üle, et tema on rõõmus, rõõmu selle üle, et me oleme koos ja oleme rõõmsad. Täiesti lapsik, ma tean, aga minu jaoks oluline.
Võib-olla olen ma (liialt) ennastohverdav, kuid A-le rõõmu valmistamine muutus mulle üheks eesmärgiks. Ma nautisin seda, ei suutsin luua olukordi, kus ta oli rõõmus, unustades mõneks ajaks kogu selle jama, mis meie ümber igapäevaselt on. See ei olnud oluline - oluline oli see, et me olime koos ja olime rõõmsad. Ma püüdsin välja mõelda ettevõtmisi, mis selliseid olukordi tekitaks, ma loobusin selliste olukordade nimel paljust muust. Suurem osa uuest, mida ma kogesin, kõike seda tahtsin ma jagada - ning see soov erines tavapärasest. Ma ei tahtnud jagada seda mitte sel põhjusel, et jagatud rõõm on topeltrõõm vms, vaid pigem justkui selleks, et pakkuda talle uusi teadmisi ja kogemusi. Selle rõõmu valmistamise tegevuse üheks osaks oli enda elus kogetu filtreerimine ning sõelale jäänud huvitavate ja arendavate kogemuste jagamine.
Muidugi ei olnud A alati rõõmus ja energiast pakatav. Aeg-ajalt oli ta tusane, või pigem ehk ükskõikne. Elu on pingeline ning alati ei jõua rõõmustada asjade üle, mis puhanud peaga lakke hüppama panevad, piltlikult väljendudes. Sellistes olukordades ei aita tavalised teemad uutest ja huvitavatest kogemusest. Vaja on mõningast samastumist, teise inimese tunnetest aru saamist, tema "nahas olemist" ning sellelt positsioonilit seest väljapoole tulles on võimalik saada üle hallusest ning panna inimene naeratama. See vajab aega ja meeletult energiat, aga A puhul oli tema rõõm minu jaoks kõrgeim tasu.
L-i puhul oli aga olukord hoopis teistsugune. Algne rõõm selle üle, et oleme nii sarnased, asendus peatselt kerge masendusega, mis võib-olla oli paljuski just sellest sarnasusest tingitud, kuigi ma seda endale siiani tunnistada ei taha. Kui mõlemal juhul oli tavapäraste või negatiivsete olukordade postitiivseks muutmine keerukas ning aeganõudev, siis A puhul tundus, et sellel on mõtet, L-i puhul aga mitte. Kui milleski andis negatiivset leida, siis seda ta leidis. Kui negatiivse situatsiooni sai muuta positiivseks, siis oli see ühekordne tegevus, mis ei avaldanud mõju edasistele olukordadele ning tundus seetõttu mõttetu. Ei saa aidata inimest, kes seda ise ei taha - klishee, aga realistlik. Sõnavalik on muidugi oluline - miks räägin ma aitamisest? Ülal mainitud ohvrimeelsus on selle üks põhjuseid ning eks minu iseloom ole kokkuvõetult just selline, et ma pean vajalikuks inimesi aidata. Võib-olla kujutan ma endale tihti probleeme ette ja kipun aitama seal, kus selle järele mingit vajadust ei ole - ma ei tea. Ka õpetamine on ju paljuski aitamine - õpetaja aitab õpilasel omandada ainet ning võimalusel aitab õpilasel ka eluks ette valmistuda. See teine pool on kahtlemata olulisemgi kui esimene, kuigi seda saab hakata realiseerima vaid siis, kui esimene pool on OK. Head õpetajad minu kooliajast said hakkama mõlema poolega. Ise tahaks ma kah olla selline õpetaja, kellel mõlemad on OK. Kui ma näen, et mu õpilasel on probleem, püüan ma teda aidata. On võimalik, et võtan teiste probleeme liiga südamesse - aga jällegi, ma ei tea, kas see "liiga" kuulub sinna.
Ma olen nõus loobuma mitmetest enda jaoks olulistest asjadest, kui ma näen, et see aitab kaasa teise inimese arengule. Need asjad ei ole minu jaoks esmavajalikud, ehk siis ei ole tegemist elementaarsete vajadustega, millest ma loobun, vaid pigem naudingute või vabadusega. Ma olen nõus ära jätma mõne planeeritud meelelahutusliku iseloomuga ettevõtmise, kui näen, et kellelgi on vaja minuga rääkida. Ma tean, et see on enda kiir-rezhiimil läbipõletamine, et nii ei tohi ja ma pean sellest millagi loobuma ning endale selgeks tegema, et teiste soove ei tohi enda omadest kõrgemale seada (ehk siis põhimõtteliselt nõustaja "ametijuhendi" üks põhipunktidest), sest lõppkokkuvõttes on kannatajaks mõlemad pooled - mina olen kurnatud ning ei suuda anda adekvaatset abi (nõuannet, toetust), loobudes samas millestki, mis oleks mulle andnud energiat, teine pool jääb aga ilma sellest, mida ta ootas või vajas. Kaotus-kaotus olukord.
Tüüpilises olukorras peab see kõik paika. A puhul see paika ei pidanud - ma olin (ja olen) nõus loobuma tema heaks väga paljudest asjadest, kusjuures see, kui ma näen, et minu loobumine oli asja eest, annab mulle uut energiat samaväärselt mõne tavapärase taastumismeetodiga, kui mitte veelgi rohkem. L-i puhul ei pidanud see samuti paika - pea-aegu kõik loobumised tundusid minevat musta auku, ehk siis märgatavat kasu neist ei olnud. Võib-olla kasu oli, kuid ma seda ei näinud, kuid mida ma ei näe või ei tunneta, seda minu jaoks ei ole, vähemasti mitte sellistes olukordades. Seega loobusin ma L-i puhul järeleandmistest ja kohandumistest, sest ma ei näinud sellel mõtet. Tulemuseks oli üldine olukord, kus L tõi minus välja minu iseloomu negatiivsed küljed, mis sageli olid tõepoolest positiivsete negatiivideks - ma muutusin hoolimatuks, ükskõikseks, jäärapäiseks, igavaks. See etteheide, mida ma temale tegin - et leiti ainult negatiivset, kehtis selles olukorras ka minu enda kohta. Positiivse märkamise ja kommenteerimise asemel (mis mul tõepoolest ei õnnestunud) märkasin ma vaid vigu ja probleeme. See on etteheide, mida ka tema mulle tegi, ehk siis vastavasisuline tegevus oli kahepoolne. Kas see oli ka võrdne - minu arvates mitte. Olgu ma kui kriitiline tahes, kui ma oskan pakkuda lahendusvarianti, siis ma seda ka teen. L ei teinud seda praktiliselt mitte kunagi. Tema etteheited olid minu jaoks mõistmatud - miks heidab ta mulle nii veendunult ette asju, mille etteheitmise juures on ta ainus, kusjuures teised pigem märkavad minu puhul nende iseloomuomaduste või tegutsemisviiside vastandeid. Nüüd tagantjärele vaadates võib oletada, et jah - suurem osa etteheidetest vastasid tõele, kuid seda vaid konkreetses suhtes. Nagu ma ütlesin, L tõi minus välja halvima. Sellisel juhul oli Kaimar väga isekas, hoolimatu, despootlik ning nõudlik. Võimalik, et sellega püüdsin ma alateadlikult L-ist välja juurida neid iseloomuomadusi, mis mulle minu enda juures ei meeldi (ikka seesama sarnasus, mida ma eespool mainisin), kuid ma ei ole selles päris kindel. Arvatavasti võib mind pidada jätkuvalt kriitiliseks ja alusetult hukkamõistvaks (ning lisaks veel ka eneseõigustajalikuks), ometigi väidan ma, et kui minu puhul oli ainsaks etteheitjaks L, ehk siis need minu iseloomu halvimad jooned tulid pidevalt(!) välja just temaga suheldes (parandage mind, armsad inimesed, kui ma teiega suheldes samamoodi vastikult käitunud olen), siis tema puhul nägin ma kõrvalt nendesamade käitumismustrite kordumist enamikes situatsioonides. Ja see oli minu jaoks tollal hirmutav - sest võib-olla olen ma ise samasugune, kuid lihtsalt ei taju seda.
Ma igatsen taga seda aega, kus sain A-ga vabalt suhelda.
[MUZIIK: Ghostface Killah - I'm Biting Off Of You]
