veebruar 2004 Archives

Ei, mitte selles tähenduses. Pigem poolpiduline siis ehk.

Mõningaid kommentaare ja üldiseid muljeid selle nädalavahetuse üritusest.

Kõigepealt SOHH Klubi Tallinnas. Huvilisi oli ootamatult (ja uskumatult) palju, asutasin ennast kodust poole 11 paiku klubi poole minema ja kui viis minutit hiljem kohal olin, jahmusin. Peaukse juures käis tõsine tunglemine (üheteistkümneni oli "kaks ühe hinnaga"), kusjuures tegemist polnud mitte ainult räpirahvaga (stereotüüpe loomata ütlen siiski, et räpirahva tunneb ära), vaid päris palju oli ka poolkiilaid ähmase silmavaatega noorsande (ning sama ähmase silmavaatega neidiseid nende käevangus). Veendusin, et eelmüügipilet oli hea mõte ning sisenesin kõrvaluksest.

Esimene tuttav nägu klubis (kui mitte arvestada väljas kohatud kaht õpilast, kellest vanuse poolest "peokõlbulik" kõndis vastassuunas ning kaks aastat veel klubist vaid õhata võiv ajas telefonitsi kampa kokku) oli Wheely, kellega sai ka mõned kehalised tervitused vahetatatud :P Mõne aja pärast märkas minu valvas õpetajasilm veel mitmeid õpilasi ning selgus, et kamba kokkuajajal oli edu olnud. Igatahes jäin mina tarbitud alkoholikoguselt haledalt oma õpilastele alla. Ka alaealistele. Hetkel ei teagi veel, millise seisukoha peaks võtma - ühelt poolt olen ma selle vastu, et noored inimesed arutult alkoholi tarbivad, teisalt ei näinud ma seekord (õnneks) seda arutust ... ning märkuse tegemine oleks peosituatsioonis vist kindel "võimupiiride ületamine". Kas aga live and let live suhtumine on õpetaja puhul see kõige õigem?

Peost endast. Critikal teeb head biiti, kuid sett mulle ei meeldinud. Hindan tema oskust kohandada (või oli ta sellega juba eelnevalt arvestanud?) muusikavalik peole ilmunuile, sest oli näha, kuidas Sean Paul rahva higiseks ajas. Esimesed paar tundi möödusid mul aga peamiselt niisama ringi lonkides ning diivanil lösutades. Möls on andekas - mix ja scratch on tasemel. Temagi setis on alati paar-kolm suuremat hitti, mis rahva pöördesse ajavad, kuid vähe on häid tegijaid (ning mitte ainult hüppakargas), kes oma setti ei põimi kommertshitte sisse, ning seda mõõdukalt tehes on tulemus hea.

Lasnamäe (või mingi muu Tallinna künka) räpparid olid samuti omaette tase. Venekeelse räpi puhul kangastub ehk tihedamini teatav üheülbalisus (Kasta biidid ning räpimeloodia) ning mõneti ka seekord, ometigi jättis venelaste etteaste väga hea mulje. Head taustabiidid, hea hääl ja intonatsioon ning üllatavalt hea võime tõmmata publikut kaasa - inimeste (publiku) tavapärasest "kuradi venelased!"-suhtumisest ei olnud midagi järel. See kõik annab muidugi ainet edasisteks mõtisklusteks - kui valdav enamus kuulajaist vene keelt ei mõista (vanuse järgi on see üsna kindel oletus), kuid esinemisele elatakse hingestatult kaasa, siis kui tähtis osa on hüppakargas üldse sõnadel? Kodumaine muusika kodumaiseks, kuid näiteks ingliskeelne - kas noored "räpifännid" üldse sõnu kuulavad?

Chalice ja T-Boy olid head. Paks laps - andekas laps, kuigi see tundub rohkem kehtivat Heade Mõtete Linna ning teiste Lõuna-Eesti asunike kohta. Kozy ja G-Enka, nagu nad ennast moodsalt kutsuda armastavad, piirdusid teada-tuntud lugudega, ehk siis nende esinemine möödus üllatustevabalt. Hea, jah, aga igav. See igavus süvendas ka "oleme nõukogudeaegses koolis, meil on karmid õpetajaid ning seetõttu peame me koridoris edasi-tagasi liikuma" ilminguid - inimesed liikusid tuimalt mööda klubi ringi, alustades peasaalist ning jõudes sinna peale maja läbimist ning baarileti ääres klaasi täitmist uuesti tagasi. Täpselt nagu koolis ennevasnasti. Või siis teatris, kus seniajani vanem põlvkond vaheaegadel ringikujuliselt mööda koridori loivab, nii nüri kui see ka pole.

SOHH-i võiks lammutada osadeks. Üks osa toimuks kord paari-kolme-nelja kuu jooksul (ja sinna tuleks väga palju rahvast, nagu näiteks sel korral), teine osa toimuks iga nädala või paari tagant, seal osaleks vähem tipptegijaid, kuid tase oleks ikkagi hea. See aitaks leevendada Tartu (ja kusjuures, mitte ainult Tartu) inimeste räpinälga.

---

Eile sai tõepoolest teoks ka planeeritud videomaraton, mis seekord piirdus nelja filmiga.

The League of Extraordinary Gentlemen - mõnus fantastika, mis tuletas meelde lapsepõlve-elamusi. [8/10]
The Recruit - näitlejatöö pöördesse ei ajanud, pinget aga jagus. Meenutas suvalist Aliase osa. [6/10]
Orange County - idee, mida edastada püüti, oli kena. Usun, et paljud jänkimaa teismelised õhkavad ning lausuvad "It's so me ...", kuid mõtte edastastamise tase jäi nõrgaks. [6/10]
The Italian Job - see, mida ootasime. Parasjagu põnev, äraleierdatud, kuid vahelduseks siiski olemasoleva stooriga. [8/10]

Sugarhill Gang on vasikavaimustuseni võimas. "Rappers Delight", "8th Wonder", "Apache" ... ja kogemused jätkuvad.

Täna toimus Eesti Filosoofiaõpetajate Seltsi asutamiskoosolek. Eelduste kohaselt väga asjalik ettevõtmine, mille eesmärgiks on arendada filosoofiaharidust Eestis. Olen nüüdsest ka vastava seltsi juhatuse liige. Asutamiskoosoleku tõttu sain töö juures vaid paar korda sisse-välja joosta, mis tähendab seda, et pühapäeval tuleb suurem osa päevast poolelijäänud ülesannetele pühendada, et esmaspäevaks oleks pilt selge.

Homme tuleb siis loodetavasti (lõpuks ometi) see videomaraton, mida ma juba üle kahe kuu planeerinud ja oodanud olen. Head filmid, mõnus seltskond, palju juua. Karastusjooke, mitte alkoholi.

Täna aga SOHH. Klubi Tallinnas. Volüüm on mul veel tegelikult ostmata, aga küll jõuab :)

Kellele Mario-vennad südamelähedased on, leiab võimaluse nostalgiaks tänasest kuumast lingist.

Lisa: Mario-animatsiooni teine osa.

Muusikastiile tutvustav flash-lehekülg. Baby-baby!

Kommentaar artiklile Delfis:

õpilne, 26.02.2004 16:24
noored õpsid ei saa lihtsalt klassi ees hakkama. neist ei tehta väljagi või sõimatakse rämedalt. nii et miks peaks noor inimene üldse tahtma õpetajaks saada? aasta tagasi tuli kooli,kus õpin, väga noor naisõpetaja. mitte mingi tibi ja juba väikeste laste ema.klass lihtsalt ei teinud teda märkamagi. kõik röökisid, loopisid tühje limonaadipudeleid jne. õps ei suutnud mingit korda hoida. märkuseid küll kirjutas,kuid ega see kedagi huvitanud. mitmeid kordi hakkas ta klassi ees nutma. kord ei pidanud närvid enam üldse vastu ja ta hakkas hullunult kriisates lauda raamatuga peksma ja kukkus sinna samasse laua äärde kokku.klassis valitses nii hetk vaikus, vaadati mis toimub ja tegutseti edasi. kui õppeaasta 1.nädalal see õpetaja naeratas tihti,siis kogu ülejäänud semestri,mil ta veel koolis töötas, oli tal lausa piinatud ja hirmunud ilme. no ma tõesti ei soovita ilma raudsete närvideta õpsiks hakata.

Tõepoolest. Samas ma ei usu, et mul raudsed närvid on, aga pagemissoovi pole veel tekkinud. Võib-olla olen ma lihtsalt kummaline kuju. Niivõinaa, see noorte õpetajate ning distsipliiniga seonduv temaatika tuleks vaatluse alla võtta.

Ja sellega olen ma kah üsnagi nõus:

to õps, 26.02.2004 10:03
Just. Praegune hariduse ideoloogia ütlebki, et õpetaja on jalamatt. Sinna pühivad jalgu nii lapsevanemad kui haridusametnikud. Ja kui kolmanda klassi rikkurivõsuke sul laiab, oled ise süüdi - pole sus piisavalt pedagoogilisi võimaid ja oskusi, et kodust praaki ümber kasvatada. Aga jalamtil neid olema ei peagi.

Õnneks pole asjad igal pool ühtmoodi hullud. Oma õpilastega olen ma väga rahul - ja seda nii põhikohas kui ka praktikaklassides.

[11:48] lumekaru []: kas hirm muutuda ebavajalikuks muudab inimesed selliseks, et töö tähendab nende jaoks kõike?
[11:48] lumekaru []: ma olen juba pikemat aega sellele mõelnud
[11:48] lumekaru []: töö kui narkootikum, eks
[11:49] lumekaru []: enda probleemide jaoks ei jää aega, kui pealaeni töösse sukelduda
[11:49] antti [If we can't fix it, it ain't broke]: naah, paljudele inimestele on töö ainus eneseväljenduse vorm lihtsalt
[11:49] lumekaru []: mida see siis tähendab? et need inimesed ei suuda midagi muud ... või ei taha?
[11:49] antti [If we can't fix it, it ain't broke]: ei oska muud teha
[11:50] lumekaru []: ja ei taha ka õppida? või ei suuda?
[11:50] antti [If we can't fix it, it ain't broke]: ei tule selle peale
[11:50] antti [If we can't fix it, it ain't broke]: et saaks/võiks õppida
[11:50] lumekaru []: vanus või rumalus?
[11:51] lumekaru []: st töö, kui see endale meeldib, on omamoodi asjalik tegevus ... aga ennast ainult sellega piirata on ju nüri. kas inimesed ei tea, et on võimalik ka teistmoodi, või on see nende jaoks liiga suur pingutus midagi muuta?

Kui te üritate inimesega ühendust saada, helistades talle mobiiltelefonile, siis kasutage võimalust nimega "kõnepost". Kõneposti teenuse olemasolust informeerib teid kas malbe naisehääl, mis teatab, et teie kõne on sattunud inimese X kõneposti, või numbri omaniku hääl, mis teavitab teid võimalusest jätta sõnum. Ei ole vaja helistada neli-viis korda järjest ning lõpetada kõne kohe, kui see suunatakse kõneposti. Võib jätta sõnumi. Kui see tundub ebamugav, võib saata SMS-i. Kasutagem tänapäevase tehnoloogia võimalusi!

Oleks tarvis välist kõvaketast, millega saaks nii andmeid transportida ... ning millelt saaks vajadusel ka bootida. Silma on jäänud LaCie FireWire-liidesega kettad, mahutavusega näiteks 120GB. Või 160 GB, for that matter. Või on USB-liides mõistlikum?

Q. What are ''metrosexuals''?

A. They are individuals who have sex (also known as ''bling bling'') on subways.

Haa-haa. See Dave Barry artikkel annab Pietro kommentaarile hoopis uue varjundi ...

Klubi Tallinn üllatab positiivselt. Kolmapäeval on tulemas Red Hot Jazz nimeline üritus, kus lubatakse jatsu ja bossanovat (mida võikski keset nädalat muud soovida), reedel Volüümi promo SOHH-i peol. Mõnus.

Uue nädala lõpus jõuab kinodesse ka Grishami romaani alusel vändatud Isepäine vandekogu. Siiani on suurem osa Grishami raamatutel baseeruvatest filmidest üsna vaadatavad olnud, loodetavasti nüüd siis ka see viimane.

Aakaa mõjutas mind mängima. Seda mängu. Oleks siis et poleks teha midagi asjalikku ... aga ei. Ikka peab. Mängima.

There is a fine line between d'n'b and trance. Eilsel CT peol oli see line eriti fine. Träänssu iseloomustab lugude üheülbalisus ja ebaintelligentsus - käib pidev andmine, kuid meloodia on neil kõigil enam-vähem sama või puudub hoopistükkis. Eilne muusikavalik oli üsna sarnane - DJ S.I.N alustas oma setti liiga pika introga (millele peale räppiv MC Busta (oli ikka tema?) oli aga väga hea), millele järgnes pikk-pikk monotoonne muusikavalik (mille kohta sobib täpselt samamoodi nagu träänsu iseloomustuseks minu õpilase kommentaar - plaadil pole spiraal, vaid ring). Kusjuures - "andmine" hakkas kohe pihta, eimingit arengut, kohe karmilt kallale. Manderi eelnevast setist kuulsin ainult lõppu, seega kommenteerima ei hakka.

DJ CLIPZ aga ... tema stiil ei ole "funky, positiivne", nagu ütleb CT veebileht, vaid pigem ... tavaline. Tantsijasõbralik, vähemasti mõnes mõttes, oli muusika küll - enda väljaelamiseks super. Oli võimalik ennastunustavalt (samas teisi teravalt abaluude vahel tajudes) tantsida ning pingeid maandada.

Pidu iseloomustades ütlen kokkuvõtvalt, et üritus ise oli üle keskmise hea, sealne muusikavalik aga minu jaoks mittesobiv. D'n'b-st meeldib mulle atmosfääriline, või siis vähekenegi intelligentsem varieteet, mitte aga tuim "andmine", mis sarnane keskpärase träänsuga. On loomulikult paljuski minu enda viga, et ma eelnevalt CLIPZ-i settidega ei tutvunud, kuid samas läksingi ma sinna peole ennast ju tegelikult välja elama, mitte otseselt muusikat nautlema, mis oli minu peaeesmärgiks näiteks Bukemi või Aphrodite puhul.

Võrreldes S.I.N-i ja CLIPZ-i võib öelda, et viimane suutis oma üsna monotoonse muusikavaliku juures siiski lugusid paremini siduda ning mängida osavamalt publikuga. Kogu lugude hulga juures, mida ma seal eile kuulsin, olid paar lugu, mida ma varasemast teadsin, paar lugu, mida ma ei teadnud, kuid mille meloodia mulle meelde jäi, ning väga palju lugusid, mida on raske üksteisest eristada ning mille meloodia meeldejätmiseks piisab viiesekundilisest mälupildist. MC-le aga minu poolt suured kiidusõnad - tema suutis ühetaolisel taustal mingitki elu arendada.

Ühesõnaga, mängitud muusika polnud minu maitse. B-saali muusika kah mitte. Peo eesmärk minu jaoks täitus aga sellegipoolest.

Blogspottisin seal Elist, kui ma ei eksi. Hea ettekujutusvõime korral võin oletada, et temagi silmist käis läbi äratundmishelk ... aga võib-olla oli see prozhektorivalgus. Kus olid aga ülejäänud. Ma küsin, kus olid ülejäänud!? :P

Keset pidu ilmus välja ka kena ettekandja La Dolce Vitast ... kahjuks koos kaaslasega. Damn.

Ristmikul foori taga rohelist tuld oodates ronis punasest Peugeot'st teiste autode vahele välja meesterahvas, avas oma auto tagumise ukse, võttis sealt mapi ning asetas selle esiistmele. Seejärel alustas ta lahtiriietumist, eemaldades ning voltides stoilise rahuga kokku mantli ja salli, kiigates samal ajal siiski ka foori poole - ega pole veel roheliseks läinud. Olles urbanostriptiisi lõpetanud, istus ta tagasi juhiistmele ning lükkas rohelise tule saabudes sisse vasakpoolse suunatule, suundudes kesklinna poole.

Ennepiduse õhtuuinaku asendasin ma aga täna kohvikujuttudega Mällo seltsis. Algus orienteeruvalt kuue ja seitsme vahel. That better be good.

Lisa: it was good!

Lõuna ajal söömas käia on tervislik. Nii nad räägivad. Eriti tervislik, ma oletan, on töö juurest jalgsi söögikohani kõndida, mitte autoga retke ette võtta. Eriti kui koht, kus söömas käia, on töökohast 3 minuti jalutamise kaugusel. Kodu.

Kõrvad seda jalutuskäiku mulle kergelt ei andesta, ilm.ee infojärgne miinus viis kraadi oli lõuna ajal segatud külma tuulega, mistõttu tööle tagasi jõudes (kodus, kusjuures, oli +14) vaheldusid minus soov ennast radika ümber kerra tõmmata või liitrite viisi sooja teed juua ... valisin viimasest mahendatud variandi ja leppisin esialgu tassikese (139.-, Tartu Kaubamaja) energiat pakkuva apelsiniõitega oolong-teega (50.-/50g, erinevates teepoodides Tartu linnas). Pruuni tükksuhkru vedasin kah uude kontorisse :)

Õhtul aga kohtume klubis, eksju, onju.

Sotsiaalpedagoogilise nõustamise aluste loeng oli päris vahva. Rollimängud ja puha. Huvitav, kas kunagi hakkab nimi Kaimar kah tähistama inimest, kes "loengus pidevalt lamiseb, ja reeglina teemast mööda"? Ei teagi, kas loengus (või on see seminar?) kaasarääkimine ning võimalike probleemsituatsioonide kirjeldamine on pigem positiivne või pigem negatiivne tegevus. Ise saan sellest küll palju targemaks, kui tuima näoga istumisest ning õppejõu suunurkade liikumise jälgimisest, aga võib-olla ei ole see teisi loengulisi silmas pidades (kellest valdav enamus siiski tagasihoidlikud maa-eestlase tüüpi) just kõige õigem käitumismall.

Ning - millal muutub esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval, reedel või nädalavahetusel Kuutsekal käimine piisavalt meinstriimiks selleks, et vastavat tegevust võiks blogis julgelt maha teha, kartmata suusahuviliste masskallaletungi?

Vaatasin täna oma õpilaste poolt koolis ja väljaspoolgi tehtud pilte ... ning muutusin kurvaks.

Ma ei tea, kuidas lapsevanemad ennast tunnevad, kui nende lapsed on suureks kasvamas ning neist eemaldumas ... ning ma ei tea ka seda, kas õpetajatel on oma õpilaste jaoks mingisugune eriline tunne või on tegemist sellesama vanemliku tunde modifikatsiooniga ... igastahes mul oli "selline" tunne. Tunne, justkui oleks elust midagi kadumas.

Õpilased hakkavad täiskasvanuiks muutuma. Mis siis, et enamik neist on alles 14. eluaasta piiril - muutused on tuntavad. Olen neid õpetanud neli aastat, jälginud kõrvalt (ja mitte niiväga kõrvalt) nende arengut, huvide ja eelistuste kujunemist ning muutumist, ning nüüd on kätte jõudnud see aeg, kus õpilastest on saamas isiksused*. Sellega seoses tunnen ma, et ka minu roll on muutumas - kuid kui nende puhul on muutused üldiselt siiski üsna dünaamilised ja loomulikud, siis minu puhul on see pigem kohandumine - ning ma ei tea, millega täpselt ma kohanduma pean. Paanika. Vist. Kerge nukrus vähemasti.

* See ei tähenda, nagu poleks keegi mu õpilastest enne praegust olnud isiksus. Mitmed minu õpilased on mind juba aastaid tagasi üllatanud oma võimega tõepoolest Isiksus olla, mitte vaid tuules lehvida. Mida rohkem olen ma erinevate õpilastega suhelnud tunniväliselt, seda enam olen neis avastanud õpilase asemel Isiksust - ja lisaks praegusele veidi määramatu põhjusega kurbusele põen ma tugevalt ka seetõttu, et aega oma õpilastes Isiksust leida ning seda tundma õppida on tegelikult olnud väga vähe.

Esimene ja teine. By Cino.

Oi kuidas mind lülivad olukorrad, kus lapsevanem ei saa enda lapsega hakkama ning süüdistab sellest tervet ilma, selmet hetkeks sissepoole vaadata. Aga võib-olla kardab ta seda, mis sealt vastu võib vaadata. Lapsest on kahju. Oleks emotsionaalsem, siis nutaks. Sest tunne on selline. Ja see on öeldud ilma igasuguse irooniata.

Postimees - Ministeerium loob geide ja lesbide infokeskuse

Tehnilise poole eest oleks nõus Artaxis vabalt hoolt kandma. Kui võimalus antaks. Internetiportaali maksumus võiks ju sinna 100k kanti jääda ... Sest viiendik projekti maksumusest oleks ju igati õiglane, kas pole :P

Koolis oli vastav tiitelleht riiulis.

Kuidas kirjutatakse referaati Vanilla Ninjast? Kopipasteet Kroonika artiklitest?

Hommikused magamised on seega läbi - tänasest olen ma ametnik. Artaxises jätkuvalt edasi, kuid seda siis õhtuti ning nädalavahetusel. Ehk siis enam-vähem samamoodi, nagu viimasel ajal niikuinii.

Riigiasutustes on naljakad reeglid. Näiteks ei tohi piraattarkvara kasutada.
Paus.
Naer.

Ühesõnaga ostsin täna endale Trilliani.

Ülikoolis algas uus semester. Peab kiirelt oma loenguplaani paika panema, et hiljem enam ebameeldivaid üllatusi stiilis "aga kus te esimesel korral olite? siis sai KÕIK ära räägitud!" ei tuleks.

Toimus siis reedel, kuuendal.

Kuulates teiste kommentaare on kõlama jäänud negatiivsed toonid, kuigi minu arvates polnud asi sugugi nii hull. Mõnes punktid aga siiski, mida tahtsin mainida. Esiteks - tehnika. Ma ei ole päris kindel, et põhjuseks ei olnud nohu ja kerge palavik, mis maailmatunnetuse teatud määral viltu löövad, kuid helikvaliteet tundus kehvapoolne. Teiseks - alaealised. Peo vanusepiir on ametlikult 16, kuid tantsuplatsil karglejatest paljud olid nooremad kui 16. Iseenesest ei olekski sellest midagi väga hullu, kui noored inimesed oskaksid peol olla ilma ennast täis joomata. Paraku aga - selliseid on vähemus. Ühe minu õpilase arvamus:

k****:: et seda pidu nautida tuleb olla täis
kaimar @ nohu: miks?
k****:: no mida sa seal kainena teed siis
k****:: me olime eile ainukesed kained ja seega oli igav

Ühesõnaga - pidu iseenesest on sobilik ka noorematele kui 16, kuid see eeldab, et tulijad on veidi mõistlikumad, kui tänapäeva tüüpilised 14/15-aastased, kes püüavad oma isaseks- või emaseksolekut alkoholi tarbimisega rõhutada, kannatamata ise üle ühe alkoholivaba õlle ning oksendades resultaadiks täis teiste riided. Samas - mulle tundus, et seekord oli silmini täis alaealisi tunduvalt vähem kui eelmisel korral.

Peale alaealiste oli peokülastajate hulka mingil põhjusel sattunud grupp dress-inimesi (osse), kes oma attitude ja käitumisega paljudel totaalselt üle viskasid. Tegelikult ma ei usu, et facecontrol midagi muudaks, pigem on tegemist populaarsust koguva ürituse kasvuraskustega - sihtgrupp pole veel täielikult määratletud (või välja kujunenud) ning seetõttu satub peole lisaks tõsistele hiphopi-huvilistele ka igasuguseid karvaseid ja sulelisi.

Kas ma tahan selle kõigega öelda, et pidu oli vilets - kindlasti mitte! Esimesel HHH-l ma ei käinud, kuid teisest HHH-st oli seekordne kindlasti parem. Muusikaline korraldus oli läbimõeldum, setid olid head (go Rafu, go Rafu :))ning üldine feeling oli positiivne. Korraldusega on seotud mitmeid probleeme, mis seekordsel üritusel ka üsna teravalt esile tulid, kuid mina näiteks ei eelda, et lühikest aega pidusid korraldavad inimesed teeksid seda sama professionaalselt (kuid samas igavalt) kui mitukümmend aastat sellega tegelenud suure kõhuga isakesed.

Kommentaatorid kipuvad samasugused olema nii delfis kui hiphop.ee-s. Selle asemel, et niisama sarjata, võiks pakkuda välja ideid ebameeldivuste kõrvaldamiseks või kogu ürituse parandamiseks. Minul on õnneks vastav võimalus vahetult olemas.

Siiani olin Eurovisiooni-jahmerdusest meelega kõrvale hoidnud, eile aga otsustasin siiski varem koju minna ning lood üle vaadata. Peale esimesena kuulatud popploo olid kõik teised minu jaoks uudiseks. Kellel kogu ettevõtmisest villand, ignoreerigu sissekande ülejäänud osa.

Kui Eplik poleks püüdnud enne hääletamist kildu visata, oleks Sundja saanud tõenäoliselt parema tulemuse - lugu iseenesest oli ju hea. Kuna aga paljude jaoks (vististi) on Eplik ebaõnnestumise sünonüümiks, mõjus tema katse olla humoorikas pigem negatiivselt (eestlane nalja ei mõista) ning tulemus on näha. Trummaritibi (sõnakasutus mittehalvustav) oli hästi nunnu, kidratibid aga mõjusid ülepakutult ning tehislikult.

Maarja lugu - nagu naissoost Tõnis Mägi esituses. Iseenesest väga hea lugu, tõsiselt mõnus, aga mitte euromaterjal. Kodus aga veini juues kuulaks küll.

Kerli Kõivu esitatud lugu oli hea. Häälduse kallal viriseks, kuid meloodia, sõnad, esitus - üle keskmise. Sellise looga ei oleks häbi minna ka võita, süda ei jääks valutama ka siis, kui viimaseks jääks.

Võidulugu - massive. Tõepoolest kuulsin seda eile esmakordselt ning armusin sellesse silmapilkselt. Meeletult hea tasakaaluga lugu. Hoogne, meloodiline, omapärane - ja samas tugeva popploo kõlaga. Ka "lavaseade" oli hästi mõnus, trummide taga mürtsuv sarvik ning tema grimassid olid kindlasti midagi sellist, mis inimestele meelde jääb. Neiokõsõ võiks oma liikumist aga kõvasti lihvida - kui taotlus on meelega olla maalähedane-pätajalgne, tuleks sedagi stiilsemalt esitada. Trummikuradi performance oli kahe klassi võrra kõrgemal laululindude omast. Kõigest sellest hoolimata olen mina isiklikult väga rahul, et just see lugu meid sinna iseenesest üsna mõttetule poliitilisele üritusele esindama läheb.

Scott Berkun kirjutab tarkade inimeste juhtimisest. Üks lõik tema esseest on selline:

If the quality of work produced by the team is high, and group morale and motivation are skyrocketing, then the often fuzzy lines of hierarchy and the open communication style can’t really be criticized.

Lisaks sellele, et ka minu hinnangul on selline lahendus toimiv, ei tuleks seda (ning kogu ülejäänud artiklit) vaadelda mitte ainult täiskasvanud töötajate kontekstis, vaid tegelikult on sarnane lähenemine ka tänapäeva koolisüsteemi üheks eduteguriks. Õpetaja pole enam ammu autoriteet, kelle sõnu lapsukesed ammulisui kuulavad, vaid inimene, kes loob soodsa õpikeskkonna (tegemist on siis selle nn "uue paradigmaga" õppe- ja õpetamisprotsessis). Sõna "soodne" võib tähistada erinevatele inimestele väga erinevaid asju. Enamik vanakooli-õpetajaid peavad soodsaks seda, kui klassis valitseb vaikus, õpilased nohistavad midagi kirjutada ning viimane, millega tegelema peab, on distsipliiniprobleemid. Sellistes tingimustes oleks kahtlemata väga rahulik õpetajatööd teha, kuid mina isiklikult arvan, et vestlusel (või arutelul) baseeruv õppimine on efektiivsem. Siinkohal ei pea ma silmas mitte sokraatilise vestluse mudelit, vaid pigem vabas vormis autoriteetidevaba suhtlust. Õpetaja ei pea olema see, kes vestlust rangete reeglite järgi läbi viib, vaid kogenumana (ning vastutajana) see, kes kontrollib vestluse teemakohasust. Kusjuures - kui rääkida seisukohtadest, siis õpetajal ei pea alati õigus olema. Arutelu käigus võib välja tulla mitmeid seiskohti, mis on "kasulikumad" kui õpetaja poolt algselt mõteldu või väljapakutu. Ühesõnaga ajurünnak.

Disclaimer: ma ei paku siinkohal välja ideed, justkui peaks kolmandas klassis õpetama matemaatikat või vene keelt ajurünnaku vormis. Igas aines (ning igal teemal) ei ole võimalik ajurünnaku mudelit kasutada, tegelikkuses on selliseid teemasid enamus, kuid kus ajurünnak on võimalik, tuleks seda kasutada.

Jah, kohvi võib aeg-ajalt juua küll (kuigi varem olin ma selles suhtes väga resoluutne), kuid tõelise naudingu saab siiski teest. Hetkel kruusis White Rose oolong-tee, mis ei ole küll mu lemmik, kuid siiski nö "üle prahi" tee.

Infot otsides sattusin järjekordse üsna asjaliku teede kohta infot andva lehe peale - Culinary Teas. Paljude sortide juures on ka pikem infotekst sordi päritolu, ajaloo, omapära ning valmistamisviisi kohta.

Kas mitte just ergutav toime pole see, mis tihti kohvi tarbimise põhjuseks? Miks aga minu puhul kohv hoopistükkis uniseks muudab?

Kui küsida minult seda, millised tegijad mu playlistis acid jazzi alla mahuvad, jään hätta, sest piirid, nagu Mihkelgi mainis, on ähmased. Kiire otsing tõi välja lehe nimega The AcidJazz Server. Abiks. Mõned sealt näidete nimekirjast on mulle väga meelepärased - Brand New Heavies, Ronny Jordan, Greyboy, US3 näiteks.

Üks õpilane esitas järgneva mõtteavalduse:

a ma mõtsin ükskord välja, miks träänsi nii palju on * sesmõts, et träänsi on vinüüli peal jõle mugav teha, iga rada on rõngas, mitte spiraal. dj peab ainult nõela rajalt rajale tõstma aegajalt. rada koosneb löögist ja vahest, mõne raja peal naise laulu ka * lihtsamad plaadid on lihtsalt üks ümmargune rada

Geniaalne.

Kui ma täna aga koolis käisin, paistis päike ja laulsid linnud. Kevad.

Täna algusega kl 22 klubis Illusioon seekordne HipHopHooray, järjekorranumbrilt kolmas. Flaikuga 50, ilma 60.

Hommikul tennis. Treener lööb palli, minul aga pisarad voolamas, pilk udune, löön mööda. Korduvalt. Nohu teeb sinuga niimoodi. Hullematel juhtudel näeb topelt. Kui pallile siis pihta saab, on tase. Kui mõlemale pihta saaks, võiks vist ise treeneriks hakata.

Nohunina järgmiseks ülesandeks oli juhendajaga kokku saada, üks projekt lõplikult läbi arutada ning projektitaotlus esitada. Nagu ikka minu puhul - kõik viimasel minutil. Seekord aga vähemasti olid põhjused objektiivsed ning tegelikult sain ma lühikese aja jooksul vist päris suure tööga hakkama. Eks 12-ndal kuuleb.

Tartus on ainus koht, kus saab head cappuccinot, La Dolce Vita. Parandage mind, kui ma eksin.

Kuulamiseks ka üks sünnipäevalugu.

Paar päeva võib ju arutleda sel teemal, kas laste äravõtmine vanemate käest on õigustatud või mitte, ning mis oleks põhimõtteliselt kõigi osapoolte jaoks parim variant. Filosoofia. Eetika.

Kui aga avalikuks tulevad sellised lood, nagu tänane Delfi artikkel kirjeldab, jääb sõnadest väheseks. Vaikus.

No olgu, ma mõistan selle loo teatud aspekte, olgu see siis sadistlik enesekehtestamisvajadus või tärkava seksuaalsusega kaasnev haiglane uudishimu, sest neid on nähtud varemgi, antud juhtumi puhul aga on see kõik kombineeritult täiesti sürreaalne. Küsimus, mis tekib, on järgmine - kas see on erand või kõigest avalikuks tulnud tavapärasus?

Lisa: Veebis olemas ka Eesti Ekspressi originaalartikkel, mis valgustab veidi tagamaid. Mitte niivõrd õigustamise, kuivõrd põhjendamise mõttes. Näiteks üks kommentaar ütleb enam-vähem sedasama, mida ma ka ise ühe põhjusena näen:

küllap kodudes räägiti poisi emast pahasti taga, need olid ju üksikemad, õelus ja kadedus tegid oma töö, nii, et lapsed said aru, et Rasmusele võib liiga teha.

Samas tegemist oli ju grupiviisilise vägistamisega - kas ja kuidas on võimalik, et seda karistuste määramise juures ei arvestatud?

Jess, pikemat sorti kirjutis Nikon D70 kohta nüüd siis olemas.

Eile kirjutasin sellest, kuidas laps isalt ära võeti. Tänasest veidi lisainfot pakkuvast artiklist EPL-is jäi nii mulle kui nähtavasti ka esimesele kommentaatorile silma järgmine lõik:

Lavassaare vallavalitsuse ametnikud viisid Dagnari oma kodust ära päev pärast tema üheaastast sünnipäeva septembris. Vald taotleb Kaeralt kohtu kaudu vanemaõiguste äravõtmist. Kohus teeb otsuse 18. veebruaril.

Ehk siis - ametnikud võtsid isa käest lapse ära ilma igasuguse seadusliku aluseta. On see nii? Sest vallapoolseid dokumente, nagu eilsest artiklist selgus, neil esitada ei olnud, ning kohus on alles tulemas.

On võimalik, et sotsiaaltöötajatel on õigus ja laps tuleb isa käest ära võtta, sest isa "seega ei mõista, mida tähendab lapse kasvatamine". Kui pole aga esitatud ühtki tõendit väärkohtlemise kohta ning kogu kaasus, niipalju kui seda ajakirjanduses kajastatud on, põhineb vaid sotsiaaltöötajate paljasõnalistel väidetel, siis tuleks asjaga seotud sotsiaaltöötajate kutsesobivus kahtluse alla panna.

Vambola Paavolt hämmastavalt ajuvaba artikkel poejärjekordadest ning kaardiga maksmisest. Lisaks kõigele on artikli lead teemast täiesti mööda.

Eriti meeldib pangakaardiga tasuda teismelistel. Hiljuti maksis Lõunakeskuse Maksimarketis üks beibe minu ees jäätise ja närimiskummi eest muidugi kaardiga - summa oli 12 krooni!

Miks peab väljenduma nii üleolevalt? Inimesed võiks ju pöörduda artikli autori kui "pede" poole, aga reeglina seda vist siiski ei tee? Jah, 12 krooni on minugi arvates kaardiga maksmiseks veidi väike summa, kuid kaardimakse valikuks võib olla mitmeid põhjuseid, millest närvilisena sabas seistes ei ole autoril aimugi. Näiteks 12 krooni pangaautomaadist välja võtta ei saa. Lisaks võtab kaardimakse paljudes poodides vaid hetke. Varem sai ostetud kaubad kotti pandud ning seejärel tshekk allkirjastatud, viimasel ajal aga ei jõua kaartigi rahakoti vahele tagasi panna, kui juba ulatatakse tshekk.

Kauplus saab määrata piiri, millest alates saab tasuda kaardiga - näiteks 100 või 200 kroonist alates. Selliseid viiteid olen näinud Praha hüpermarketites.

Tartu pole Praha. Eesti pole Tshehhi. Meil on siin omad reeglid. Kaardimakse miinimumtasu seadmine on hetkel kaupmehe ja panga vahelise lepingu rikkumine. Kui miinimumtasu on eelnevalt kokku lepitud, on kõik korras, aga reeglina seda ei tehta.

Miks ma pean seisma järjekorras koos nendega, kes pole viitsinud poodi tulles sularaha automaadist välja võtta või kaasa varuda.

Miks ma pean enne poodi minekut hakkama arvestama, palju mul seal kuluda võib, ning siis sellele vastavalt raha välja võtma? Sularaha läheb mul vaja kahes kohas - kooli sööklas lõunat ostes (12 krooni) ning tennisetrenni tasu makstes. OK, kord-paar kuus ka selleks, et Kivi poest päts leiba osta.

Pool kruusitäit rohelist teed tekitab pükstele aetuna üsna erksa meeleolu.

Või siis Eestis. Suurt vahet pole.

EPL-is on artikkel selle kohta, kuidas valla sotsiaaltöötajad last üksinda kasvatavalt isalt lapse käest võtsid, kusjuures puuduvad äravõtmise aluseks olevad dokumendid, kohtuotsusest rääkimata.

Nagu ka kommentaatorid märkisid, on ajakirjanik jätnud oma töö tegemata - sest artikkel (mis samas ka üsna lühike) on pigem ümberjutustus kui faktide väljendus. Loodan, et mõne päeva jooksul koguneb juhtumi kohta rohkem informatsiooni.

Minu viimatise pikema sissekande osas kommenteeris Antti, et meestelt vanemaõiguse äravõtmine käib nibin-nabin, piisab vaid väikesest märkusest kuhugi ja kellelegi. Naistega seevastu on teine lugu. Artiklis toodud väljavõte lastekaitseseadusest "last ja vanemaid ei tohi üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või laps on hädaohus" kipub tähendama seda, et isa on see, kellest lahutamine on lapse huvides (isa joob, peksab või "ei suhtunud piisava kohusetundega nii väikese lapse kasvatamisse"), ema puhul aga on suhtumine pigem sedalaadi, et kuidas sa ikka ema juurest last ära võtad - laps ju vajab ema. Ehk siis ühel juhul võib valla sotsiaaltöötaja või muu "pädev" isik võtta vastu otsuse omapäi ning kõhutunde alusel, teisel juhul aga tundub see keerulisem või töömahukam.

Lisaks seesama alimentide küsimus. Kuidas nende alimentidega on - kas neid peavad maksma ainult mehed või kehtib see kohustus meestele ja naistele võrdselt, ehk siis lapsevanem, kes last ei kasvata, on kohustatud maksma toetust teisele lapsevanemale? Kas kellegi tutvusringkonnas on mehi, kes üksinda last kasvatavad? Kas nad saavad oma ülesandega hakkama? Kas laste emad neid toetavad - ning antud juhul pean silmas materiaalset toetust?

Paar viimast päeva on mind köitnud Soldier of Fortune II. Eriti palju aega sellega mässata ei ole, töö ja kool pressivad peale igast sajast küljest, kuid Diablo 2: Lord of Destruction vahelduseks on päris hea ennast katusel varjata ning kavalatest kohtadest vaenlasi nottida ... kui muidugi teised osavamad ei ole. Reeglina on.

Nipp nr 1 - programmeeri netis mängitav Scrabble.

Aga tegelikult on see päris vahva. Mäng siis.

Täna on kurb päev. Tühjaks sai plekkpurgike minu viimase aja lemmiktee - "Harmutty Tips" Assamiga (STGFOP1). Kellel oli plaanis mind saabunud ahviaasta puhul kingitustega üle valada, võib Ferrari tagasi esindusse viia ning mulle hoopis pakikese head Assami tuua.

Eelmine postitus oli aga kardetavasti liialt pikk :-/