Liiga palju teada on vahepeal halb. Näiteks siis, kui loed kasvatusteooria materjale ning jõuad arusaamisele, et lapsevanemat sinust küll ei saa. Usun, et peale teadmiste settimist see tunne kaob, kuid siiski. Scary.
Seminaride kirjanduse hulgas on paljundused Krulli raamatust ... ja uskumalt hea tunne on kahtlase kvaliteediga paljunduse asemel võtta aknalaualt Krulli raamat ning sellelt tolmu pühkimise järel asuda teadmisi ammutama otse allikast. Osaliselt on see hea tunne tingitud ka teadmisest, et ma ei pea kevadel koos teiste õpetajakoolituse inimestega jahtima Krulli raamatuid mööda Lõuna-Eesti raamatukogusid. Vahepeal on hea, kui kodune raamatukogu suudab abiks olla. Või mis ma räägin, alati on hea, kui suudab.
Eluline tõde on see, et suutsin ma jee õppida täna eksamiks. Magasin kaheni ning kontorisse jõudsin peale probleemide lahendamise kuustundi ning sellele õnneks järgnenud meeleolu tõstvat vanade klassikaaslastega koosistumist alles umbes ... üheteistkümneks. Ja nüüd ma siis loen. Piaget on hetkel mu lemmik.
Probleemidest rääkides aga - need ei kipu lahenema. On inimesi, kes on sinuga väga-väga sarnased ja samas ometi nii erinevad. Teine osapool nimetas end mu peegliks ... kuigi ma ise tunnen, justkui oleks pigem tegemist kõverpeegliga. Võib-olla on see tingitud minu liialt kõrgest enesehinnangust või üleolevast suhtumisest teistesse, ma ei tea. Sarnasusi on, ja mitte vähe, aga erinevuste hulk kipub neid tihti kahtluse alla seadma. Ka ühes loetud teooriatest oli kirjeldatud, kuidas samu moraalseid baastõekspidamisi valdavad inimesed olukordades siiski erinevalt käituvad. Ehk on see erinevus tingitud just sellest, sest need "moraalsed baastõekspidamised" tunduvad tõepoolest samad olevat.
Tunnetasin teravalt, et vajan ratsionaalseid vahekokkuvõtteid. Mulle ei sobi olukord (olukorrad), kus pikalt räägitakse, kuid lõpuks midagi paika ei panda - what's the point? See tõenäoliselt jällegi minu iseloomu (negatiivsetest) omapäradest tingitud suhtumine. Ma vajan ratsionaalsust. Ma vajan ratsionaalset argumentatsiooni, ning ei salli, kui teine pool poolel teel emotsionaalsetele argumentidele üle läheb ... või siis suhtlemistasandit püüab vahetada. Ja ma ei salli enda juures seda, et ma häält tõstan. Lastega ma seda ei tee, mis on hea, aga mingil põhjusel on just täiskasvanud need, kellele kümnendat korda midagi seletades kontroll kaduma kipub.
Asi puudutas ka personaalseid stereotüüpe, mis kujunenud teatud isikute vastu välja eelneva kogemuse baasil. Või noh, kas stereotüüp ongi see kõige parem sõna. Väideti, et neid ei tohiks olla, või vähemasti ei tohiks nendest väga tugevalt kinni hoida. Aga ma ei oska teisiti. Ma ei oska elada nii, et iga kord võtan inimest kui kedagi, kelle käitumist ma ette ei oska aimata. Ma ju oskan, usun samas, et reeglina peab see paika, ning ei vaeva end iga kord sellega, et jään reaalset reaktsiooni ootama. Arvestades kogemust jõuan ma arusaamisele enne olukorra teket ning korraldan oma käitumise siis vastavalt.
Olen seiskohal, et täiskasvanud inimene ei suuda muutuda. Reeglina. Teise poole nimetatud vajadused eesmärgi, tahtejõu ning toetuse järele on minu hinnagul õiged - kui need kolm on olemas, siis ehk suudab ka suur inimene end muuta, kuid ma olen näinud vähe neid, kes suudavad. Üksikuid. Seega nn ümberkasvatamine ei anna tulemust, mistõttu pole seda mõtet üritada. "Ärgem kasutagem teist inimest pelgalt vahendina" ... ja mis see ümberkasvatamine muud on kui instrumentaliseerimine. Samas ei suuda ma ka kergelt omaks võtta teise inimese väiteid "ma käitun nüüd teistmoodi", kui reaalseid teistmoodi käitumise juhtumeid tavapäraste kõrval vaid imepisike osa on. Jah, kui ma nende ilmnemisel suurt toetust üles näitaks, siis ehk oleks neid ka rohkem, aga ma ei jõua. Ma ei suuda tahtejõu puudumist kompenseerida. Või eesmärgi oma.
Lastega on teine lugu. Lapsed muutuvad. Minu isiklik teooria, leidnuna täna oma sõnastuse ning olles võib-olla juba homme ümber lükatud, seisneb laste ja täiskasvanute käitumise muut(u)mise erinevustes. Kui täiskasvanu muudab oma käitumist (narkomaan "paraneb"), siis on tal üsna suur tõenäosus tagasi vanasse seisu libiseda. Tema uus käitumisviis on midagi temale mitteomast - pinge tekkides see mask puruneb ning inimene naaseb oma päris-mina juurde. Ning võimalik, et veelgi sügavamale. Laste puhul on minu arvates erinevus selles, et lapsed ei libise tagasi - nad liiguvad edasi. Kasva(ta)mise käigus laste iseloom muutub sellisel määral, et teatud kohast on lastel ainult üks tee - edasi. See edasitee võib osaliselt või täielikult kattuda selle teega, millelt laps varem kõrvale juhiti, kuid ma ei käsitleks seda tagasilibisemisena, sest ma arvan, et lapse isiksuse kujunemise käigus on võimalik mingil hetkel tunda andvad muutmist vajavad jooned välja juurida. Võib-olla olen ma jällegi liialt idealistlik ning kindlasti puudub mul praktika probleemsete laste ümberkasvatamisel, kuid hetkel mulle tundub, et asjad võivad just niimoodi olla. See minu veendumus põhjendab ka minu suhtumise erinevust lastesse ja täiskasvanutesse toe pakkumise osas - eeldan, et täiskasvanud peavad suutma ise hakkama saada, sest neil on kasutada kõik võimalused, laste puhul aga ei oska nad paljusid asju näha, ning paljusid asju ei ole nad võimelisedki arvestama või kasutama. Ma ei teeks sellest muidugi üldistust kõigile inimestele, kuid mõnes mõttes pean seda siiski reegliks. Pakkudes tuge (misiganes moel) lastele, saab aidata neil areneda. Pakkudes tuge täiskasvanuile, on tasuks tihti teise inimese emotsionaalne sõltuvus sinust, mis mind kui isemeelset inimest tohutult häirib. Psühholoogidel oleks selle kohta tõenäoliselt üht-teist öelda.
Pessimist olen. Ja naivist. Asun nüüd Krulli lugema.
[MUZIIK: Art Of Noise - Moments In Love]
