Eile sai üle hulga aja (ning seda oli tõepoolest vaja) korraldatud väike videomaraton. Sõbraga sai videol läbi vaadatud Valem 51, Kummituslaev, Paras punt ning Ühikakutid. Õhtul saabus lisa veel Die Hard 3 näol. Kõik filmid olid täiesti vaadatavad, mõlemad Jacksoniga vaadatud aga teistest veidi (või enam jui veidi) üle.
Õhtul minek Kohta, kus tulemas kerge muusikaüritus. Plaate keerutavad Mihkel (Rafu) ning Major Liiv, MC-tab Wheely ja võib-olla ka Kazo. Algus kl 19, piletihinnaks 25 krooni.
Metroseksuaalne karu oli eile üsna rõõmus, kui kohe-kohe otsalõppeva Kenzo asendamiseks Kaubamajast kena pakkumine kirja teel tuli - meesteosakonnas kõikidel kaupadel novembri alguspäevadel hinnad -15%. Aitäh.
Kusjuures ettepanekud on teretulnud. Seniste lemmikute seas on olnud lisaks eelpoolmainitule Elements Aqua, Acqua di Gio ning Eternity.
Käisin täna esimest korda venekeelses loengus. Mitte et ma peaks, aga õpetaja kutseaasta valikainete hulgas on üks, nimega "Õppekorraldus". Kusagil pole ka selgelt öeldud (või pole ma tähele pannud), et seda vene keeles loetakse, kuid see pole oluline.
Esiteks sosistasid vene neiud tükk aega peale minu küsimust "Tuleb siin õppekorralduse loeng?" omavahel, tabasin kõnekatkeid, kus imestati, et miks estonets sellesse loengusse tuleb :) Peale õppejõu saabumist, kes rõõmsalt kommenteeris, et ka uusi nägusid seekord (kokku meid seal ca 10), paluti sellel "uuel näol" end tutvustada, mispeale neiud jälle sosistama hakkasid, poolimestamisi siis, et eestlane, vaat kui imelik. Ütlesin kõva selge häälega "Minu nimi on Kaimar, olen filosoofia osakonnast" ning küsimusele, kas ma vene keelest aru saan, vastasin jaatavalt. Silmnähtavalt valdas õppejõudu kergendustunne (ja neiud vaikisid) ning loeng võis alata.
Kaks kiitust. Esiteks õppejõud - hoolimata sellest, et ta rääkis teemadel, mida ma olen lugenud ja kuulnud juba korduvalt, istusin ma loengus ning kuulasin huviga. Ta oskas oma mõtteid esitada väga põnevalt, väljendudes üsna temperamentselt ning haaravalt. Mäng hääle ja näoilmetega, teatav mitteakadeemiliste fraaside kasutamine, mis antud kontekstis kenasti välja mängis, kuid mõne eestikeelse loengu puhul väga kummaline oleks tundunud. Ühesõnaga suur aplaus.
Teine kiitus mulle endale - arusaamise eest. Ei pidanud ma pingutama, meenutama ega küsima - tekst voolas. Mis annab siis tõestust, et vene keele oskus on mul siiski säilinud, hoolimata puudulikust (olematust) praktikast viimaste aastate jooksul. Kui veel saaks aktiivse poole sama heaks, kui passiivne on, võiks endale ühe hea veini välja teha.
Mitte mind siis, aga minu endist leivaisa. Esiteks võtab ta sõna matrixi teemadel, teiseks räägib digitaalsetest terviselugudest. Esimene kommentaar PM artiklile on üsna põnev :)
Üks teaduslikke uuringuid täielikult ignoreeriv mõttekäik. Võimalik, et triviaalne, võimalik, et vastuoluline.
Mõtlesin eile selle peale, kuidas lapsed (õpilased) on enamjaolt veendunud, et nad teavad maailma asjadest kõike. Eriti markantne on olukord ülikooli esimesel kursusel, aga sellesse ma süvenema ei hakka.
Millel tugineb see arvamus, et antud aja- ning eluhetkel tean ma kõike. Mõtlesin tagasi oma lapsepõlvele ning analüüsisin seda, mis on lisandunud minu oskustele ning teadmistele "läbitud" aastate jooksul. Siis vaatasin, kas lisandunul oli või oleks olnud minu jaoks väärtust, kui ma olin näiteks kuueaastane. Või kümneaastane. Suuremalt jaolt - ei oleks olnud. Elukogemus on küll igati tore asi ning aitab maailmas vastutulevat paremini kategoriseerida ning sellega ka hakkama tulla, kuid samas on paljud olukorrad sellised, mis saavadki tekkida vaid alates teatud vanusest.
Ehk siis - kümneaastane inimene tõepoolest teab kõike. Ta teab kõike sellest, mida tema maailmapilt tal näha võimaldab. Loomulikult võiks ta ju teada rohkem, võttes seeläbi vastu kaalutletud otsuseid, kuid siin seab omad piirid juba mõistuse (aju) areng. Seesama väike inimene omab teda igapäevaselt ümbritseva kohta palju vahetumat ning asjalikumat teadmist, kui kõrvalseisev täiskasvanu (lapsevanem). Loomulikult ei tohi unustada kogemust ses mõttes, et ka see täiskasvanu on kunagi olnud laps ning tõenäoliselt puutunud kokku samasuguste nähtusega, kuid mingil põhjusel suudavad täiskasvanud väga kiirelt unustada oma lapsepõlvest selle, mida tuleks meeles hoida - ehk siis kaotavad võime taandada olukorrad oma lapse (õpilase) tasemele. Küsimus: "Kuidas mina oleks samas vanuses sellises olukorras käitunud?" on sedasorti küsimus, mida võiks enese käest tunduvalt rohkem küsida.
Niisiis arutleb laps oma võimaluste ning vajaduste piires. Ta näeb ka maailma selliselt. Ei ole mõtet selgitada lapsele, et ta ei tea kõike, kuna ta ei ole siiani õppinud teooriaid füüsikas või keemias, I maailmasõda või Wittgensteini vaateid. Mida annaks need teadmised talle selleks, et oma igapäevaeluga paremini toime tulla? Usun, et väga vähe, kui üldse. "See on jama!" võiks olla vastus, mida kuuleb lapse jaoks mõttetute faktide või muul kujul edastatavate teadmiste pealesurumise puhul.
Eelnenud mõttekäik ei tähenda aga seda, nagu oleks ma laste harimise vastu. Usun aga seda, et hariduses saaks erinevaid teadmisi edastada palju eakohasemalt. See kõlab küll virinana, sest ei paku ma samas välja ka head ning töötavat lahendust, kuid ma usun, et seda lahendust ei olegi veel välja mõeldud. See vajaks tööd.
Laps on elu jooksul omandanud teadmised, seda siis kas õppimise või kogemuse läbi (kumba õppimisviisi üldiselt paremaks pidada, on haridusfilosoofia üks põhiküsimusi). Oma igapäevaelu elab ta just omandatud teadmistest lähtuvalt. Tema ümber olevad täiskasvanud on tunduvalt suurema elukogemusega, suutmata seda fakti sageli rahule jätta, ning surudes oma arusaamu peale. Antud juhul ei räägi ma õpetajatest, sest nende ülesanne on õpilasi õpetada (või pigem - luua keskkond selleks, et õpilased saaksid õppida). Räägin näiteks lapsevanematest. Või kasvatajatest. Või misiganes veebiportaali kommenteerijatest, kes halvasti käituvate laste teemal tulihingeliselt sõna võtavad ning neid sõnades Puiatusse või kuhu iganes saadavad.
Puberteedieas süveneb lastel arvamus (arusaam), et täiskasvanud neid ei mõista. Eks oma osa ole sellel ka lapse enda teadlikkuse muutumises, mis toob kaasa sisemise segaduse - kui ma isegi täpselt ei tea, mis toimub, siis kuidas saavad seda teada teised? Varem olid asjad palju lihtsamad - kõik oli selge. Siinkohal hakkab laps muutuma teadlikuks ühiskonna liikmeks. Ta mõistab, et maailmas on palju asju, mida ta ei tea, kuid mis teda siiski mõjutavad, ning nende asjade äraõppimine muudab tõenäoliselt elu lihtsamaks. Selles vanuses ei jõua veel pärale arusaam, et on palju asju, mille olemasolust kunagi teada ei saa, kuid mis ikkagi oma mõju avaldavad ... samas ei ole võib-olla see teadmine ka kõige olulisem.
Ma ei ole suutnud siiani enda jaoks läbi mõtestada ning arusaamisele jõuda ses osas, et kuidas on võimalik põhjendada teatud tegevuste mõttekust laste jaoks, kes seda ise ei näe. Kuidas esitada oma argumendid selliselt, et need oleksid lapse jaoks arusaadavad. Võtame näiteks muusikakooli. Kuidas selgitada kuueaastasele, et muusikakoolis käimine on kasulik. OK, kuueaastane ehk usub oma vanemaid ning nõustub seetõttu, kuid kuidas seletada sama näiteks kaheteistaastasele? Tema puhul on usk vanematesse juba piisavalt kõikuma löönud (vanemad ei ole täiuslikud, nad eksivad, järelikult võivad ka nad see kord eksida, sest mulle tundub, et see muusikakool on ilgelt nõme asi) ning nende veenmine ei pruugi enam tulemusi anda. Vähemasti mitte täiskasvanu-tasemelt veenmine. Loomulikult on lapsi, kes meeleldi ise asja ette võtavad ja kas muusikakooli või trenni või kuhu iganes lähevad. Ise või siis sõprade mõjutusel. Sest sõbrad oskavad paremini mõjutada - isegi kui see mõjutamine kujutab endast nn ühiskondlikku survet - kui teed kaasa, oled lahe ning kuulud kampa, kui ei tee, oled nohik ja nõmedik.
Püüan paari lausega oma mõtted kokku võtta. Esiteks - laste elus ei ole suurel osal teadmistel, mida vanemad läbi elukogemuse on omandanud, mingisugust väärtust. Nende maailm on palju väiksem. Teiseks - lapse arvates ei saa keegi teada temast paremini seda, kuidas asjad tema jaoks on; arvamus, mis tuleneb arvatavasti sellestsamast isikliku maailma väiksusest - kui minu maailm teiste omadega praktiliselt ei kattu, siis kuidas saab kellegi teise oma minu omaga kattuda. Kolmandaks - laps on võimeline teatud olukordades (või ka üldiselt) mõistma, et täiskasvanu suudab tema muredest adekvaatselt aru saada (samas mitte ainult muredest - kas soovidest, lootustest, vajadustest). See arusaam saab toimuda aga vaid läbi selle, et täiskasvanu paneb ennast lapse kohale ning püüab maailma vaadata läbi lapse silmade, jättes kõrvale kogu teooria ja praktika, mis seda raskendab. Neljandaks - ja seda kolmandaga tihedalt seotult - nii vanemlikku kui ka pedagoogilist kasvatust tuleb läbi viia eakohastatult. Veelgi rohkem eakohastatult, kui seda praegu tehakse.
Mis väärtust on sellel artiklil peale fakti, et tsiteeritud on minu endist leivaisa? Mitte mingit, absoluutselt mitte mingit. Masendav. Ja kell on palju.
Õhtu möödub McClellani raamatu Philosophy of Education ning selle väljakannatamiseks hädavajaliku kannutäie tee seltsis. Ahjaa, raamatusse süvenemisel on abiks selle põhjal kirjutatud seminaritöö. Yeah right, abiks.
Et nüüd on ta siis saabunud - liueldes. Sõitsin eile õhtul maale ning tavapärase kruusaralli asemel pidin metsa vahel viisakalt 50-ga logistama, et ennast mitte kraavist leida. Hommikul tagasi tulles oli aga eriti vahva - paigalt võttes vilkus TCS tuluke närviliselt ning auto liikus edasi nagu teoralli viimane. Ehk siis metsa vahel jälle 50-ga, kuid nüüd vähemalt sai loodust nautida - kuuskede oksad lume raskuse allapoole langenud, üksikud loomarajad tee ääres, laiad räitsakad vastu esiklaasi langemas ning seal laisalt sulamas. Kena oli.
Reedel oli Robi sünnipäev, mis kestis oodatust tunduvalt pikemalt, kuid see oli pigem pluss. Sain samas kutse ka tänasele Silveri sünnipäevale, kuhu olevat saabumas hordide viisi sõpru-koolikaaslasi. Nüüd tuleb vaid kingitus valida - tegevus, milles ma paraku eriti osav ei ole.
Lisaks peab homseks valmis saama 1 veebileht ning 1 kavand, saama loetud 1 raamat ning selle paarikümneleheküljeline arvustus, välja valitud magistriõppe esimese semestri raamatud (jah, alles nüüd) ning veel asju, mille peale hetkel mõelda ei julge. Võib-olla õhtu poole.
Värskendus: Diablo II aitab sünnipäeva puhul ikka hädast välja :)
Eile märkasin Delfis (ei, see ei ole minu peamine uudiste hankimise allikas, samas kinokavade ning naljanurgani* jõuab just sealtkaudu) uudist sellest, et kujundliku kõne minister Maimets soovib igasse kooli psühholoogi (täpsem termin, mida artiklist õnnestus välja lugeda, oli sotsiaalpedagoog).
Lugesin artiklit ja selle kommentaare, kirjutasin meeltesegaduses ka ise sinna ühe (2 rubla sellele, kes arvab ära, millise), kuid ei saanud rahu. Teema on minu arvates veidi pikemat arutlust väärt.
Idee oli kohe eile sulg haarata ning oma mõtted pikemalt kirja panna, kuid meenus - hommik on õhtust targem. Seega võtsin jultunult ette oma MSN-nimekirjas olevad õpilased ning esitasin neile teema kohta mõningaid küsimusi. Kirjeldan kõigepealt probleemsituatsiooni ning siis elust saadud andmeid.
Haridus- ja noortepoliitikas on üheks põhieesmärkidest saanud preventsioon - potentsiaalsete kurjategijate arvu miinimumini viimine. Kuna lapsed veedavad suure osa oma ajast koolis (tuues sinna kaasa ka kodust ning tänavalt pärit probleemid), on seesama kool üks kindel koht, kus preventatiivse tööga tegeleda saab. Kuna õpetajatel vastav pädevus reeglina puudub, tuleb koolidesse tööle võtta püshholoogid ning õpetajakoolituses suurendada praktilise psühholoogia mahtu.
Juba esimestes kommentaarides artiklile mainiti mõningaid asjaolusid, mis ka minu hinnagul olulised. Esimeseks selliseks on psühholoogide sõltumatus. Kui koolipsühholoog on kooli palgal, on ta kooli juhtkonnast alluvuslikus sõltuvuses. Loomulikult - hea psühholoog teeb oma tööd oskuste kõrgtasemel sõltumata sellest, kes teda mõjutab, tegelikus elus aga ei pea sellise pinge all enamik inimesi siiski vastu. Milles siis täpsemalt probleem - kas psühholoog on võimeline/suuteline/tahteline kooli juhtkonna või õpetajatega "sõdima", kui see peaks vajalikuks osutuma. Miks peaks selline olukord tekkima? Toon ühe hüpoteetilise näite.
Oletame, et teatud õpilase suhtes on mingil grupil õpetajatel eelarvamused - nad on seisukohal, et inimene võiks keskkooli (gümnaasiumi) asemel hoopis kusagil mujal aega veeta. Nad on oma arvamuses kindlad ning ei soovi sel teemal diskuteerida. Nende suhtumine aga muudab noore inimese koolipäevad ebamõistlikult pingelisteks. Mida teha? Räägib noor inimene oma murest psühholoogile (oletame). Psühholoog vestleb õpetajatega, kes annavad talle mõista, et noor inimene ongi selline, milliseks nad teda peavad, muuhulgas ka lootusetu ja loll - ja et teda pole mõtet üldse kuulda võtta. Psühholoog, kuulanuna ära mõlemad pooled, peab langetama mingi otsuse ses osas, kuidas tema juurde tulnud noore inimese mure lahendatud saaks. Kui tõenäoline on nüüd see, et, olles veendunud, et õpetajad käituvad ebaõiglaselt, võtab psühholoog ette suuremat sorti maailmaparandustee?
Kui psühholoog veedab suurema osa oma päevast koos õpetajatega, olles nendega samal tasemel, on tal kindlasti raskem, psühholoogilisest ettevalmistusest hoolimata, võtta kuulda õpilase seisukohti. Eelarvamustel on komme paljuneda. Kui psühholoog siiski suudab sellest üle olla ning leiab, et olukorra lahendamiseks peavad õpetajad mõistma oma teguviisi väärust, siis kas tal on julgust õpetajatega piike murda? Nemad ju kogemustega harijad, ja teavad paremini, kuidas asjad on.
Ma ei ole siin kirjeldatavas olukorras kellegi poolt ega vastu - võimalik, et sellises olukorras (ja sarnaseid on ju olnud) on õigus õpetajate poolel, võimalik aga, et õpilase poolel. Või on tegemist paja ja katla fenomeniga. See ei muuda asja.
Psühholoog peab olema koolist sõltumatu - ja seda siis palga ning alluvuse osas. Direktsioon ei tohi omada võimalust psühholoogi mingilgi moel mõjutada - nii ei ole võimalik koolipsühholoogi tööd teha.
Ma ei eelda ka seda, et psühholoog peab ilmtingimata pidevalt õpetajate ja õpilaste vahelisi konflikte lahendama või suisa neid ise algatama, kaugeltki mitte. Oma ülesandeid hästi täitev koolipsühholoog on toeks nii õpetajatele kui õpilastele, ning mõlemad pooled aktsepteerivad tema seisukohti. Ta on kindlasti abiks ka kooliga otseselt mitteseotud (näiteks koduste) probleemide lahendamisel. Tema poole saab pöörduda siis, kui vaja.
See aga, et õpilased julgeksid (julgemise probleem on ka õpetajatel, kuid kindlasti mitte sel määral) psühholoogi jutule minna, tähendab seda, et nad peaksid teda usaldama. Sõltumatus üldisest koolisüsteemist on minu arvates üks teguritest, tagamaks sellist usaldust, kuid mitte ainus (ja võib-olla ka mitte peamine).
Psühholoog ei tohiks olla inimene, kes vaatleb maailma oma kabinetist. Noortele on vaja kõrvale täiskasvanud inimesi, kes viitsiks (ja tahaksid)nendega tegeleda, kes nende keskel olles saaksid osa nende igapäevaprobleemidest, õpiks neid tundma ja mõistma, ning oskaks seejärel ka suuremat sorti probleeme lahendada.
Seda kirjutades tekib mul ebasiiruse tunne - justkui oleks ma oma õpilastega suheldes just mingit sellist peidetud eesmärki taga ajanud, sest tunnen, et see, mida ma teen, on just see, mida minu kirjelduse järgi peaks tegema koolipsühholoog. Kinnitan aga siin oma õpilastele, ning ka iseendale seda, et olen alati olnud siiras. Ma ei ole kunagi püüdnud teadlikult usaldust võita, et läbi selle midagi saavutada. Olen püüdnud olla mina ise - käituda just nii, nagu mina õigeks pean. Kui ma oma aine(te) õpetamise kõrvalt suudan õpilaste jaoks olla inimene, keda nad usaldavad, ning kes saab neile vajadusel ka toeks olla, siis on see mõõtmatult suur boonus ning loomult täiesti hindamatu väärtusega, aga see ei saa tulla läbi teeskluse.
Nii peaks ka need tulevased koolipsühholoogid olema inimesed, keda siiralt huvitab õpilaste käekäik; inimesed, kes tahavad, viitsivad ja jõuavad õpilastega tegeleda; inimesed, kes jätavad kõrvale oma eelarvamused ning püüavad maailma vaadata läbi noore inimese silmade - ja seda ka siis, kui kõigi märkide järgi see noor inimene on eksiteel, sest oluline on teda mõista, ja jällegi on teesklusel oodatule pigem vastupidised tagajärjed.
Võtan siinkohal oma mõttekäigu kokku. Minu hinnangul on koolidesse tõepoolest vaja psühholooge, kes leiaks aega olla abiks nii õpilastele kui õpetajatele. Koolipsühholoogid peaks aga olema juhtkonnast sõltumatud, mistõttu oleks neil vabamad käed tegutsemaks abivajaja huvides - ning antud vabadust ei kasuta head psühholoogid ära kurjasti. Küsimus muidugi jääb, et kas kõik (tulevased) koolipsühholoogid on head. Mainitud koolipsühholoogid ei tohi aga olla inimesed, kes olukorda ohutust kaugusest jälgivad - selleks, et osata ja suuta (peamiselt) õpilaste probleeme lahendada, tuleb olla nende inimeste seas. Hea koolipsühholoog peab omama soovi ja tahtmist veeta üsna palju aega õpilaste seltsis, õppimaks neid tundma ning läbi oma käitumise ja suhtumise (kuid mitte teeseldes) näitama, et teda võib usaldada.
"Elust saadud andmed" kinnitasid vähemalt eilse valimi baasil minu oletusi - õpilased arvavad, et selline sõltumatu psühholoogi ametikoht oleks vajalik. Samamoodi usuvad nad, et vähe abi on inimesest, kes neid mõista ei suuda - ning seda kasvõi tõenäoliselt, st muret ei minda kurtma inimesele, kelle kohta arvatakse, et tal eluga sidet pole. Nii sobivad minu-mõistes-koolipsühholoogideks just eelkõige noored inimesed; sugu, kusjuures, pole oluline.
Head külastajad, ning kallid kolleegid**, kes te seda mõttekäiku lugesite - mida arvate teie?
* Delfi noorteka nimetamisega naljanurgaks ei soovi ma öelda, justkui oleks noorte mured tähtsusetud või humoorikad. Delfi noortekas küsitakse tihti nõu küsimustes, mis (peamiselt) teismelistele suurt muret valmistavad. Naljanurga-viidet kasutan eelkõige sealsel lehel olevate foorumite fake-postitusi arvestades, mille seas lisaks labastele ja rõvedatele on ka tõsiselt vaimukaid kirjatükke.
** Statistika näitab, et regulaarselt käivad minu blogi muuhulgas lugemas inimesed näiteks Rocca al Mare koolist ning Nõo Reaalgümnaasiumist.
Teooria tundub kummaline - esmalt tekib mõte, et kas vestluspartner sind idioodiks ei pea, kui sa talle tema enda öelduga vastad. Teooria väidab, et ei pea - mõju on totruse asemel täiesti positiivne. Inimene tunneb, et teda kuulatakse ning mõistetakse ning sellise mõistmise baasilt saab võimalikuks edasine pikem vestlus, juhul kui seda peaks vaja olema.
Usun, et seda lähenemist tasub katsetada. Oma blogi lugevatele õpilastele ütlen kohe julgustuseks, et ei, ma ei kavatse teid katsejänestena kasutada. Esialgu :)
Bauch soovitab ka aktiivse kuulamise tehnikat. Kui laps ütleb, et tal oli matemaatikas kontrolltöö, siis võiksite te öelda: “Või sul oli matemaatikas kontrolltöö?” See kõlab tobedana, aga see näitab, et te kuulate ning üsna peatselt järgneb sellele vestlus.Vot nii. Tundub, et tänane päev on aktiivse kuulamise päev. Olgu kuulatavaks siis vestluspartner või De La Soul.
Ma ju mainisin kunagi Aphrodite kogumikku Urban Junglist. Võtsin selle endale paar nädalat tagasi autoplaadiks, ehk siis lasin sellel nonstop mängida ja mängida ... Asendasin eelmisel nädalal autoplaadi vene hip-hopiga ning saan endale seetõttu lubada esmamainitud albumi kuulamist kontoris. Ühesõnaga, vahet pole, lihtsalt üks sealseid lugusid meedib jätkuvalt. Kes soovib, see proovib.
Polaarkaru lühikommentaar ning viimase Ekspressi artikkel annavad kokkuviidult põneva ülevaate. Käin neiuga koos infdid loengutes. Huvitav, kumba poolt uskuda?
Mõtlesin, et mida vahvat saaks veel Venemaast rääkida. Giidi võiks kiita - Einike rääkis selgelt, huvitavalt ning tempokalt. Usun, et isegi meie mürakarude jaoks oli tema jutt köitev (kuid ei saanud samas loomulikult vastu võimalusele laevaga mööda Neevat sõites sildade all kangeid mehi mängida). Nii bussi kui laevaga sõites suutis ta ikka ja jälle, sealjuures ääretult operatiivselt, infot puistata. Mõnus.
Metroosõidust jäi meelde venelastele üha omasemaks saav tusameelsus - eskalaatoril põrnitses enamik inimesi tülpinult enda ette, mõni üksik suunas pilgu ka jalgadest kõrgemale, naeratust ei kohanud kellegi näol. OK, ma saan aru, elu on raske, aga ega tusatsemine seda ju kergemaks ei tee. Sesmõttes oli kontrast Londoni metrooga ikka väga suur.
Mida aeg edasi, seda toredamana reis tundub - tagantjärele siis. Seal viibides oli palju pisiprobleeme, mis koolireisidega (vist) paratamatult kaasnevad - keegi kaob ära, keegi lõhub midagi ära, üldine arvamuste ning soovide lahknevus, piiratud aeg jms. Või siis see, et pool ööd tuleb kulutada selleks, et üksikud unetud mööda koridori ning teiste tube ei kolistaks ja inimestel magada laseks - ülesanne polnud kergete killast ;)
Kõigest keerulisest ja probleemsest hoolimata - ma tahan sinna elama minna. Mõneks ajaks - näiteks aastaks. Kas siis õppima või töötama. Ning Peterburi hõngu tarbima-omastama. Ja keelepraktikale - seda oleks väga vaja. Väga. Linn on ilus ning inimeste tusasus nostalgiline (loe "talutav").
Ajaliselt ei ole mõtet praegu enam sinna sõita. Turismireisile siis. On jahe, porine ja tuuline. Võiks oodata kas talve (külm, aga ilus) või suisa kevade saabumist. Koolireisiga vähemalt - omapäi võib minna millal iganes- kui kellestki ei sõltu ja keegi sinust ei sõltu, saab valida just sellise tempo, nagu tuju on. Ja kolmest päevast jääb kindlasti väheks.
Teemavahetus. Homme üle pika aja jälle tennis. Ja siis järgmisest nädalast igal teisipäeval. Totally cool.
Märkasin täna Lossis üht kuulutust - Riigikontroll kuulutas välja uurimistööde võistluse. Tundus päris põnev, peab mõtlema, kas ka enda erialaga seda kuidagi siduda saaks. Sisuliselt siis otsitakse inimesi, kes kirjutaks uurimistöid prioriteetsetes valdkondades (mh haridus), mille eest neid ka tasustatakse (praktikakoht, töökoht, raha). Täna on neil ka infotund, ajaks oli vist 16, kohta ei mäleta. Täpsem info konkursi kohta on pdf-dokumendis.
Põnev oleks teada, kui tihti riigiasutused sel moel autsoorsingut teevad. Pelican Brief tuleb meelde ...
Õpetajakoolituse seminaris tuli jutuks materjaliteaduse eriala ülikoolis, mida ei osatud 100% kindlusega ühegi teaduskonna alla paigutada. Enamuse arvamus oli siiski õige ning tegemist on füüsika-keemiateaduskonna osakonnaga, kelle veebileht on ülikooli üksuse kohta üllatavalt mõistlik - ning ei kasuta AutomatWebi. Paras teile, struktuurmediaanid!
Ehk postkasti saabunud kirjad tundmatutelt ei püüagi alati Viagrat pähe määrida või siis sellest ideest ammu loobunuile alternatiivlähenemist rindade suurendamise teel pakkuda. Ühes tänastest kirjadest paluti mul panna teele minu ut lehel viidatud materjalidest Dreamweaveri õpetused. Luban pühalikult, et lähiajal tõstan kõik sealsed dokud siia üle. Koerast on juba üle saadud ...
Teine kiri aga tuli clubtallinna aadressilt. Nimelt olevat ma võitnud vabapääsme kahele selle reede üritusele Urban Turban. Huvitav, palju neid võitjaid iga (või siis selle konkreetse) ürituse juures tegelikult on? 10? 50? Kõik listi liikmed?
Ning jah, Marcus Intalex ja Calibre siiski tulevad, tundub. Loodame. High Contrast jäigi nägemata seekord ... mitte et ma oleks viitsinud Talnasse minna selle jaoks ... või et poleks uskunud väiteid, nagu oleks nende live-sett suhteliselt jura (ka Roni sett oli jura, aga see oli ikkagi Roni :)), aga kahju on ikkagi.
Möödunud on nädal ning toimunud on nii mõndagi. Eelmise nädala esimesele filosoofiatunnile Tammes on tänaseks lisandunud veel üks, mis üldiselt (vist) möödus üsna sarnases taktis esimesega, kui mitte arvestada minu enda uimasust ning kergelt kähisevat häält (põhjustest allpool). Utilitarism on olemuselt huvitav teema ning selle raames ei ole raske leida intrigeerivaid näiteid ja situatsioonikirjeldusi, mida tunnis ära kasutada. Tänud siinkohal ka Tiiu Hallapile meie osakonnast, kelle konspekte ma tundideks ette valmistudes kasutanud olen ja tõenäoliselt ka edaspidi kasutan. Elagu Internet.
Eelmise nädala lõpp möödus tormiliselt. Kolmepäevane reis Peterburi oli see, mis minu pea uimaseks ning hääle kähedaks ajas - ei, mitte odav vene viin, vaid tüüpiline Peterburi ilm oli see, mis mind mõneks ajaks jalust niitis - nii suutsin ma terve reisile järgnenud päeva (ehk siis pühapäeva) kodus ilusasti teki all olles maha magada, kaaslasteks lugemata Äripäevad, Tehnikamaailm ning Meose filosoofiaõpik.
Rääkides reisist veidi lähemalt. Teeninduskultuur, või pigem kultuuritus, oli minu jaoks üle keskmise nostalgiline - kuningaks on teenindaja, mitte klient. Viimane on üldse üks tüütu kärbes, ilma kelleta elu palju toredam oleks. Meie poodides astub müüja viisakalt kõrvale, kui tema tee kliendi omaga ristub, seal aga lendavad poekülastajad kahte lehte laiali, kui müüjal on vaja punktist A punkti B liikuda. Suppi tuuakse lauale, taldrikud neljakaupa kandikul, iga taldriku laualetõstmise juures testib ettekandja oma pöidlaga supi tulisust. Kioskis jätab tervitus müüja sulle juhmi näoga otsa vaatama, millele järgneb fraas "Tshevo nada?". Niisiis, nagu ma mainisin, oli olukord üsna nostalgiline, kuid seda siis vanema põlvkonna jaoks (jah, ka mina kuulun juba sinna). Õpilastel kogemus sedasorti kultuuriga puudus, mistõttu võib-olla oli selle üldise mentaliteediga tutvumine nende jaoks ehk olulisemgi, kui Ermitaazhi külastus vms. Mitte et Ermitaazh oleks halb olnud - nüüd (või juba ammu, andmed puuduvad) saavad õpilased ning tudengid sinna tasuta, seega ei pea enam venelasi mängima ning saalides vait olema, et mingil juhul ei avastataks meie mitte-pärismaalaslisust.
Hotelliks oli Karelia, oma tuntud headuses. Ilma irooniata - madalama taseme vene hotelli kohta täiesti viisakas - vähemasti ülemised korrused (meil 12. ja 13.), kus ka tarakane pole. Samas hotellis sai peatutud ka ca 7 aastat tagasi, kui gümnaasiumi ajal Peterburis sai käidud, ning tollest korrast on alumistel korrustel majutatutel veidi tarakanirohkemad mälestused. Isegi soe vesi oli seekord olemas, mis siis, et dushi all käimiseks tuli veel enne üle poole tunni joosta lasta.
Esimesel õhtul sai nahaalselt tarbitud õpilaste poolt ostetud arbuusi, mis Venemaal tõepoolest parem on, kui siin, vahet pole, kas turult või poest ostetuna. Arbuus oli mahlane ja magus ... Kilohinnaga 7 rubla, ehk ca 3 krooni. Melon oli 60 rubla kilo. Muus osas olid toiduained häbematult odavad, raha lugema ei pidanud. See kehtib aga kohalike toiduainete kohta - välismaised (st imporditud, vastukaaluks on olemas ka nn "välismaiseid", millel tuntud firma logo, tootmiskohaks aga firma kohalik filiaal) on tihti sama hinnaga või veel kallimad, kui Eestis. Viimasel päeval supermarketis käies sai ikka käruga ringi liigutud ja ega sinna enne kassasse jõudmist palju tühja ruumi ei jäänud.
Keskmine palk pidavat olema ca 4000 rubla, kusjuures tegelikkuses saavad seda palka vähesed - tavaline palk ikka sinna ca 2000 rubla kanti. Samas ühel aknal oli kuulutus, et otsitakse koristajat, palk alates 5000 rubla. Aga võib-olla oli see aastapalk, mis seal kuulutusel kirjas. Sest lisatingimusi, nagu "kena ja kompleksivaba", kuulutusel ei olnud.
Tsirkus, mis teise päeva õhtul plaanis oli, mulle ei meeldinud - esiteks oli see igav, teiseks oli see igav ning kolmandaks ei meeldi mulle, kui loomi kiusatakse. Ei, lõvide urisema ajamine ei ole minu jaoks fun. Või see, kui hobuse seljas on silma järgi väga raske sadul, millel kõhutab tiiger. No mõelge - hobune teab, et "ratsanik" võiks ta vabalt nahka pista, mingil põhjusel aga ei pista, tiiger aga peab vaid keelt limpsama, ratsutades rammusa kõhutäie seljas mööda areeni.
Siiani on tänane päev möödunud mõnusalt, kuigi uniselt. Tammes oli mul täna esimene tund, mis läks minu enda hinnangul väga hästi. Sellest siis ka see eufoorilisus. Lisaks unisusele on alati kaasaskäivaks elemendiks kiire-olek, ehk siis hetkel tormamas kokkusaamisele kliendi juures ning seejärel maale ja siis tagasi linna ja homme sebima ning kell 4:45 neljapäeva hommikul Vanemuise alumisse parklasse, et alustada sõitu Venemaa poole. Tagasi jõuab P varajastel hommkutundidel, mil peale iluprotseduure seisab ees juhendaja juubelisünnipäevale minek, kus ma professorite ning doktorantide hulgas vist ainus allameetrimees ehk magistrant olen. Kõigest sellest kirjutaks hea meelega pikemalt ning analüüsivamalt, kuid ega kägu sellest hooli.
Naise rind on sama kõrge nagu sibulad tema ees laual.
[...]
Lõputute palmikutena, üks heledam, teine tumedam, voogavad nad müüjaneiusid ostjatest lahutavas letis.
[...]
See pole mingi meri, mis eile Lasnamäel avanes, see on lausa ookean.
[...]
Midagi pole parata. Maailm muutub üha väiksemaks, poed selles aga suuremaks. Selline on juba aja märk.
Postimees, 02.10.2003
Eelmise nädala lõpus toimunud graffitiürituse järelkajana tutvustan homme oma õpilastele võimalusi Photoshopi abil graffitit teha. Need, kes plaanist kuulnud, on selle heaks mõtteks tunnistanud, halb ainult see, et töö tegemiseks on aega napid 45 minutit.
Tammes siis jrgm teisipäeval esimene minu enda poolt läbiviidav tund, teemaks utilitarism.
Ning pedagoogikaosakonna õpetajakoolituse kutseaasta seminarid on väga mõttetud. Esiteks ei suuda nad selget paika panna, milline seminar millises ruumis tomub - aga ok, see on korralduslik pool. Sisuliselt aga ei ole mõtet hommikul kell 8 sinna ronida - ei, räägitav on õige ja kasulik jne, võiks isegi öelda, et huvitav, juhul kui sa ei ole kunagi varem lugenud pedagoogika-alast kirjandust või mõelnud oma õpilaskogemuse baasil õpetamisest. Vastasel juhul kujutab seminaris osalemine endast minimaalset õppetööd ja maksimaalset haigutamist, mis päädib halvimatel juhtudel kerge suigatusega. Ma tean, et see pole viisakas, aga ma olen liialt kärsitu ja/või väsinud ja/või tööga koormatud selleks, et lihtsalt niisama aega surnuks löömas käia. Paraku aga on seminarid kohustuslikud.
Jrgm ndl, kus samamoodi peaks toimima seminarid, olen mina Venemaal. Haigutagu siis teised minu eest. Võinoh, Triinu vähemasti. Mage värk on aga see, et pean puudutud seminari "kompenseerimiseks" kirjutama referaadi - tegevus, milleks kuluv töömaht on kordades suurem kui mõnes bloody seminaris osalemine. Brr. Tooks hoopis Piiterist barankasid õppejõule selle paganama referaadi asemel.
Töölt koju minnes on väljas pime. Olgu see siis kell seitse hommikul, nagu pärast eilset tööpäeva, või kell seitse õhtul, nagu peale tänast. Meeleolu säilitamiseks peab kaunite kunstidega tegelema hakkama. Ehk pakuvad inspiratsiooni ahjus prõksuvad halud, mis tänase sooja suveilma puhul oma otsa leiavad.