Kirjutades aga koolielust veidi pikemalt, tundub et peab hakkama tõsisemaid plaane pidama.
Täna oma koolis käies uuriti, mis mu järgmise aasta plaaniks on. Raske öelda seda septembrikuu lõpus, kui kõik veel nii lahtine. Algne kava oli magistriõpingute teisel aastal välismaale minna, kus teemat süvitsi uurida ning sealse juhendaja-toetaja leidmisel ka võib-olla kraad seal kaitsta. Keelefilosoofia ei ole samas muidugi teema, mille uurimiseks palju võimalusi pakutakse - traditsiooniliselt on teemaga tegeletud Oxbridge koolides, mis oleks tegelikult ka minu ideaalsihtpunkt, sinna saamine ei ole aga sugugi kerge. Nüüd Euroopa Liitu astumise järel tigimused muutuvad, kuid ma ei ole üldse kindel, kas paremuse suunas. Igasugused kavalad Ida-Euroopale suunatud grandid hakkavad meist tasapisi mööda minema, ning see tähendab konkurentsi tugevnemist. Enesekindla inimesena ei usu ma, et jääks pingereas tagumisse poolde või ei saaks millegi muu sisulisega hakkama, kuid hea sealpoolse juhendaja leidmine on see, mis raskusi valmistab. Kui leiab inimese, kes teemast ise huvitub, lahenevad ka mitmed olmeprobleemid, sh võimalik stipp. Olen juba mõnda aega mõelnud, et ehk oleks mõistlikum tõmmata põhitähelepanu keele ja mõtlemise seoselt eemale ning liikuda hoopis mõne piirneva teema juurde, mille elulisust oleks lihtsam näidata ja põhjendada. Pedagoogika, või siis küll täpsemalt haridusfilosoofia, oleks kindlasti üks loogilisi alasid, kus võiks uuringutega edasi minna - seosed keele ja mõtlemise vahekorra küsimusega on seal käsitlusel, Vygotsky ning teiste sama alateemat käsitlevate autorite teoseid uurida oleks vahva. Ma ei ole siiani loobunud mõttest eesti keele omapära kasutades selgitada keele ja mõtlemise seoste olulisust, reaalsus seab aga omad piirid - sellele teemale ei ole Eestist võtta (ülikooli poolt aktsepteeritavat) juhendajat.
Kuivõrd ja kas üldse on võimalik edaspidi siduda omavahel minu praeguseid tegevusvaldkondi, on ebaselge. Õpetamine oleks kahtlemata seotav filosoofiaga, praegune "kujundliku kõne" ajastu näitab, et vaja oleks praktiseerivaid teoreetikuid, samas olen ma tõsiste teooriate ülesehitamiseks liiga väikese kogemusega. Igastahes, filosoofia ning pedagoogika on seotavad. Mis saab aga sellisel juhul vorsti-leiva-peale-toojast ehk tarkvara-arendusest? Olles praeguseks kulutanud erialale üle viie aasta, oleks narr visata omandatud teadmised niisama nurka ning loobuda alast täielikult. Samas annaks selline tegevus mulle võimaluse haridusega (nii omandamise kui edasiandmise vallas) seotud temaatikale põhjalikumalt keskenduda. Eneseanalüüs on see, mida peab hakkama tihedamini harrastama - mis on siiski see, mida ma ise soovin, ning kas selleks on võimalusi ja eeldusi?
Puhtpragmaatiliselt oleks mõistlik peale õpetajakoolituse läbimist minna riigikooli tööle minimaalse võimaliku koormusega, et saaks mõne aasta jooksul õppelaenust lahti. Samas välismaal õppides ning eelistatavalt ka tööd leides ei oleks õppelaenu tagasimaksmine teenitud summadest sugugi nii murdev, kui siin. No ei raatsi ma oma praegusest teenistusest õppelaenu täies osas tagasi maksta.
Oma kooli ei taha aga kohe kindlasti kõrvale jätta, olles seal oma õpilaste arengut nii mitme aasta jooksul jälginud ning loodetavasti seda ka ise mõjutanud. Mis siis tähendaks natukene rohkemates kohtades sebimist, kui ma seda praegu teen. Öö pikkuseks on viimasel ajal aga alla 6 tunni.