september 2003 Archives

Kirjutades aga koolielust veidi pikemalt, tundub et peab hakkama tõsisemaid plaane pidama.

Täna oma koolis käies uuriti, mis mu järgmise aasta plaaniks on. Raske öelda seda septembrikuu lõpus, kui kõik veel nii lahtine. Algne kava oli magistriõpingute teisel aastal välismaale minna, kus teemat süvitsi uurida ning sealse juhendaja-toetaja leidmisel ka võib-olla kraad seal kaitsta. Keelefilosoofia ei ole samas muidugi teema, mille uurimiseks palju võimalusi pakutakse - traditsiooniliselt on teemaga tegeletud Oxbridge koolides, mis oleks tegelikult ka minu ideaalsihtpunkt, sinna saamine ei ole aga sugugi kerge. Nüüd Euroopa Liitu astumise järel tigimused muutuvad, kuid ma ei ole üldse kindel, kas paremuse suunas. Igasugused kavalad Ida-Euroopale suunatud grandid hakkavad meist tasapisi mööda minema, ning see tähendab konkurentsi tugevnemist. Enesekindla inimesena ei usu ma, et jääks pingereas tagumisse poolde või ei saaks millegi muu sisulisega hakkama, kuid hea sealpoolse juhendaja leidmine on see, mis raskusi valmistab. Kui leiab inimese, kes teemast ise huvitub, lahenevad ka mitmed olmeprobleemid, sh võimalik stipp. Olen juba mõnda aega mõelnud, et ehk oleks mõistlikum tõmmata põhitähelepanu keele ja mõtlemise seoselt eemale ning liikuda hoopis mõne piirneva teema juurde, mille elulisust oleks lihtsam näidata ja põhjendada. Pedagoogika, või siis küll täpsemalt haridusfilosoofia, oleks kindlasti üks loogilisi alasid, kus võiks uuringutega edasi minna - seosed keele ja mõtlemise vahekorra küsimusega on seal käsitlusel, Vygotsky ning teiste sama alateemat käsitlevate autorite teoseid uurida oleks vahva. Ma ei ole siiani loobunud mõttest eesti keele omapära kasutades selgitada keele ja mõtlemise seoste olulisust, reaalsus seab aga omad piirid - sellele teemale ei ole Eestist võtta (ülikooli poolt aktsepteeritavat) juhendajat.

Kuivõrd ja kas üldse on võimalik edaspidi siduda omavahel minu praeguseid tegevusvaldkondi, on ebaselge. Õpetamine oleks kahtlemata seotav filosoofiaga, praegune "kujundliku kõne" ajastu näitab, et vaja oleks praktiseerivaid teoreetikuid, samas olen ma tõsiste teooriate ülesehitamiseks liiga väikese kogemusega. Igastahes, filosoofia ning pedagoogika on seotavad. Mis saab aga sellisel juhul vorsti-leiva-peale-toojast ehk tarkvara-arendusest? Olles praeguseks kulutanud erialale üle viie aasta, oleks narr visata omandatud teadmised niisama nurka ning loobuda alast täielikult. Samas annaks selline tegevus mulle võimaluse haridusega (nii omandamise kui edasiandmise vallas) seotud temaatikale põhjalikumalt keskenduda. Eneseanalüüs on see, mida peab hakkama tihedamini harrastama - mis on siiski see, mida ma ise soovin, ning kas selleks on võimalusi ja eeldusi?

Puhtpragmaatiliselt oleks mõistlik peale õpetajakoolituse läbimist minna riigikooli tööle minimaalse võimaliku koormusega, et saaks mõne aasta jooksul õppelaenust lahti. Samas välismaal õppides ning eelistatavalt ka tööd leides ei oleks õppelaenu tagasimaksmine teenitud summadest sugugi nii murdev, kui siin. No ei raatsi ma oma praegusest teenistusest õppelaenu täies osas tagasi maksta.

Oma kooli ei taha aga kohe kindlasti kõrvale jätta, olles seal oma õpilaste arengut nii mitme aasta jooksul jälginud ning loodetavasti seda ka ise mõjutanud. Mis siis tähendaks natukene rohkemates kohtades sebimist, kui ma seda praegu teen. Öö pikkuseks on viimasel ajal aga alla 6 tunni.

Infdid loengusse jõudsin, kuigi veidi pääle üheksat silmi lahti ajada oli ikkagi üle keskmise raske. Mõistetavatel põhjustel jäi vaatamata Telleri demonstratsioonesinemine, mis loodetavasti siiski salvestatult ning pakendatult kunagi publikuni jõuab.

Tammes käisin tõepoolest lõpuks sööklas ära ning ei saa kurta. Tänases menüüs oli grillvorst kartulipudru ning salatiga, portsu hind 10 krooni ... sellise raha eest võiks seal lausa söömas käia. Kristopoissi nägin kah vilksamisi, ligi ei jõudnud minna. Samas elust ja inimestest tahaks siiski rääkida, nii et peab asja kunagi organiseeritumalt ette võtma.

Ja milline mõnus meloodia ...

Kella 10-ks peab jõudma infdid loengusse - üritus, mis loodetavasti ei ebaõnnestu. Peale loengut kiire sõit Tamme poole, kus sel nädalal viimast korda tundi kuulamas - järgmisel juba andmas.

Klassiõde Kersti kutsus pääle tundi koolisööklasse, kus ma siis oma keelega toitude kvaliteedis veenduda võin. Ma kipun Kristot ses osas usaldama - kui ta ütleb, et toidud on söödavad ning vahel isegi head, siis küllap see nii ka on.

Pääle Tammet oma kooli nõu pidama - reedel õpetajate päev tulemas jne. Kes minu tunde asendab, kui üldse - see veel lahtine. Kuna ülikoolist on ka külalised tundi tulemas, tuleb miskit asjalikku välja mõelda.

Üks suur projekt hakkab tasapisi valmissaamise märke ilmutama - homne päev veel ning võib siis vist (ptüi-ptüi-ptüi) asja üle anda ning mõnda aega öösiti ka magada.

Miks on nii, et kodutöid tehakse kella 10, 11, 12 jne paiku öösel? Oma kooliajast mäletan justkui, et niipalju kui neid kodutöid teha oli (või siis viitsimist), said need kaelast ära ikka üsna varasel tunnil, et siis õhtul midagi muud teha (eelmisel sajandil lugesid inimesed raamatuid ja vaatasid TV-d). Nüüd aga, kui õpilastega MSN-is vestelda, siis praegusel kellaajal on hulk inimesi, kes teevad koduseid töid. Asi pole ka selles, et oleks nii palju teha, et varem lihtsalt valmis ei saa - alustataksegi tegemist päris hilja õhtul. Sellest saaks hea õpetajakoolituse lõputöö teema - koduste ülesannete lahendamise aja ning õppeefektiivsuse suhe vms :)

... seisnevad muuhulgas heas muusikas.

Update: terve album (Aphrodite - Urban Junglist) on öötööks väga hea

Veetsin paartunni tänasest õhtust vanade klassikaaslaste seltsis. Esimeseks pooleks oli klassivend Tarmo kontsert Vanemuise Teatrikohvikus. Üritus kestis veidi alla tunni, ning isegi sinna suutsin ma umbes pool tundi hilineda. Üldhinnang: noor paljutõotav kunstnik.

Klassijuhataja Tamme päevilt, kes samuti oma kasvandiku loomingut kuulama oli tulnud, rõhutas veelkord, et noori meesõpetajaid on kooli vaja. Eks ma püüa :)

Vanemuisest lahkumisele järgnes väike istumine kunstkaru pepu taga Rasputinis. Vanade klassikaaslastega ON tore kokku saada.

Rõõmsate tõdemuste ning avastuste vallast veelgi - kesklinna on tekkinud tee ja kohvi pood. Vanasti asus seal ruumides vist Sybille (või-mis-nüüd-selle-veidra-poe-nimi-oligi) üks toakesi. Nüüd aga paistis aknast hõbedaselt läikivate karbikeste rivi. Homme tuleks välja uurida, mida seal pakutakse.

Päeval toimus Tartu kesklinnas üritus "Graffiti - kuritagu ja/või kunst", kus noored professionaalid ning asjaarmastajad oma "jonnaannet" (© Fellander Fest) demonstreerisid. Mihkel keerutas seal plaate, Wheely emmsiitas paar lugu. Üldiselt oli vahva, ainult rahvast oli veidi vähe (vähene reklaam?). Vahepeal üritasin kiirelt Rasputinis söömas käia, see aga venis ca 40-minutiliseks retkeks, kuna söögikoht oli ootamatult rahvarohke. Vastupidiselt põhiüritusele siis. Volkonski pajaroog oli hea, kõrvallauas istunud itaallastele tuli ettekandjal lauanuga kasutades demonstreerida, kuidas pajaroa potikeselt taignakatet eemaldada. Vahva oli ;) Itaallased võtsid poole eine pealt kaamera välja ning filmisid serveeritud roogi, püüdes kõrvale hääldada eesti-venepäraseid toidunimesid. Veelgi vahvam ;) Olles pika aja vältel oma keefiriga üksi jäetud, kuulasin igavusest nende juttu, ning pean tunnistama, et ei saanud enam eriti palju aru. Ehk siis - peab keelt meelde tuletama asuma.

Õhtul on Varjendis tulemas päevase ürituse afterparty, flaikuga 5 krooni odavam :)

Joel tsiteerib Philp Greenspun'i:

Your business success will depend on the extent to which programmers essentially live at your office. For this to be a common choice, your office had better be nicer than the average programmer's home. There are two ways to achieve this result. One is to hire programmers who live in extremely shabby apartments. The other is to create a nice office.

See on põhjus, miks mikroahi ning pehmed, magamist võimaldavad diivanid ostuprioriteetide nimekirja eesotsas paiknevad.

Kui keegi on mõtisklenud selle üle, milline ma elusuuruses välja võiksin näha, võib aimu saada vasakul olevast Uuest Karust. Tänud, jällegi, Mihklile. See on siis see pilt, mille kohta ta arvas, et see mind külmaks ei jäta (true :P) ning et selle ma kõigi teiste piltide asemel üles panen (true). Noormehel on annet.

Täna infdid inimestega tundi külastades leidis aset vahva seik.

Kuuenda klassi arvutitund, poisterühm. Saabuvad lapsed mitmes osas, kuna just oli olnud söögivahetund ning kõik ühel ajal klassi tagasi ei jõua. Ühena hilinejate seas ilmub klassi ka õpilane V, kes varem meie koolis õppis (sellest aastast siis teises koolis). Minu õpilane ta polnud, natukene liiga noor. Enivei. Istub oma kohale, märkab külaliste hulga seas mind, jääb vaatama. Nagu kummitust oleks näinud. Ma vaatan vastu. Nagu kummitus võib-olla vaataks. Noogutas. Ma noogutasin vastu. Tunni ajal püüdis aga igati silma paista - "Õpetaja, mul on valmis!" ning "Õpetaja, mida ma nüüd tegema pean?". Omamoodi lahe. Tund lõppes - õpilased tõusid, hakkasid lahkuma. Noogutasime taas üksteisele ning ta ütles "Tsau!". On ju vahva.

Wheely on tänase tähtsa päeva puhul saanud maha ühe armsa looga.

Hoovi sissesõiduava ees seisis valge Audi. Pikemat aega seisis. Parkimisaeg oli üle. Ikka seisis. Naaber tahtis hoovist välja sõita - ei saanud. Õõtsutas autot, et ehk hakkab alarm tööle. Ei hakanud. Mina, kuri inimene, helistasin politseisse. Kirjeldasin, et olukord selline ja selline, auto ees, välja ei saa. Lubati ära lahendada. Mõne aja pärast helises telefon - kas auto on ära viidud? Ei, ma ütlesin. Ei ole. Selgus, et kätte olevat saadud autoomaniku abikaasa vms, ja et olevat lubanud ära viia. Ütlesin, et ei ole ära viinud. Lubati uuesti abikaasaga ühendust võtta.

Naaber tahtis välja saada. Ei saanud. Mööda sõitis puksiirauto. Kiire palve ning pagasnikust võetud köis viisid olukorrani, kus valge Audi, esimene käik sees, tagurpidi sissesõiduava eest minema lohistati. Auto häälitses kaeblikult. Naaber sai välja.

Mõne aja pärast saabus tädi. Turbanis. Keebiga. Superwoman? Ei. Otse juuksuritoolist hoopis. Istus autosse ja sõitis veidi eemale. Politseid ei kusagil. Mina välja. Et selgitaks tädile olukorda. Jõuan hoovist välja - politseiauto tädi auto kõrval. Räägivad. Tädi lippas juuksurist dokumente tooma. Tuli tagasi. Selgitas politseionudele, miks ta niimoodi käitus. Selgitas, et jättis omaarust auto natukene teise kohta kui see, kust ta selle leidis. No kiddin'. Tädi oli süüdimatu (ma turbani alla ei näinud, niikuinii käis blondeerimas) - tal kiire, vaja teatrisse jõuda, sõitis tänavale, märkas vaba kohta, parkis, jooksis juuksurisse. Kas ma mainisin, et pukseerimise ajaks oli parkimisaeg juba ca 20 min üle? Selle kohta, kuidas ta suutis korraga mitte märgata hoovi sissesõiduava, kollast joont ning parkimise keelumärki, ta midagi asjalikku öelda ei osanud.

Politseinikud kommenteerisid sel ajal, kui tädi paberite järel käis, et nad ei ole kurjad ja trahvi vast tegema ei hakka. Võib-olla tõesti mõjub politsei noomitus ning ebamugav olukord paremini, kui tegelik trahv. Loodame.

Lõik CT listi tulnud kirjast:

Sel puhul taaselustub täna, teisipäeva õhtul kell 21:00
Illegaardis Cinematic Orchestra ootusärevuses armastatud
üritustesari Jazz Lessons. Jazzirütme korraldab DJ
Estrada, ekraanidel filmilõigud Dziga Vertovi tippteosest.

Tundub olevat põnev. Kui tööga valmis saan, siis võiks ehk isegi minna.

Täna sai üle pika aja tennises käidud, mis sedasorti sügiseselt sooja ning mõnusa ilmaga oli suisa nauding. Parema käega miskit haarata hetkel ei suuda, aga usun, et see tunne läheb peagi üle. Igastahes löögid tulid keskmisest paremini välja ning pall püsis keskmisest kauem mängus. Nüüd on peal selline mõnus kerge rammestus, kus meel kerge ning aju taas mõtlemisvõimeline.

Homme peale infdid loengut kiire autosõit Tammesse filosoofiatundi väisama. Kui homne tund mulle kustumatult segast muljet ei jäta, on suur tõenäosus, et juba järgmisel nädalal alustan oma tundidega. Huvitav, kui ma Coelhot käsitleda püüaks, siis kas see oleks Filosoofide Nõukogu silmis ketserlus ning mind põletatakse Küütri tänaval Karu platsil elusalt, andes tulele lisatoitu Coelho eestikeelsete tõlgetega, või lastakse see siiski läbi? Eile just mõtisklesin, et äkki oleks tema raamatutes esitatav populaarfilosoofia 12a klassi jaoks sobilik lektüür.

Filosoofia põhiprobleemide seminaris kulus üle mõistuse palju aega Märt Põdra heietuste kuulamisele. Miks on nii, et filosoofia osakonna õpilased, kes spetsialiseeruvad ajaloofilosoofiale, pärivad oma õppejõudude käest kõik negatiivsed iseloomujooned?

Mihkel tõi täna kontorisse uue sketði, mille peatselt lehe vasakusse serva praeguse asemele panen. Vahva on :) Iseenesest lubas ta lähiajal produtseerida veel ühe, mis tähendab, et panen need arvatavasti kavalal moel ringlema. Eks elu näitab.

Konkreetse dataprojektori kasutamist peab veel veidi õppima, päris ilusaks ja teravaks ma pilti ei saanudki. Projektorit tagasi viies küsisin ka pädevamatelt inimestelt nõu ning sain veidi näpunäiteid, mis peamiselt olid seotud minu enda võhiklikkuse vähendamisega. Ühesõnaga ei osanud ma dataprojektorit õigesti kasutada. Nüüd olen targem. Eelmistel kordadel oli asi kuidagi loogilisem :-/

Eelkooliga läks sel korral juba paremini, kui jätta kõrvale õpetamisvälised probleemid - fakt, et uks läheb lukku, kui see sulgeda, ning seespool olevat võtit ei õnnestu mõttetrikkide abil kätte saada; kuueaastasest poisist, kes sinna sisse jääb, pole aga väga palju kasu. Selge on ka see, et päeva esimesse tundi on vaja abiõpetajat - kooliskäimisega mitteharjunud laste puhul ei suuda ma samaaegselt neid õpetada ning nutta tihkuvaid lapsi lohutada. Praegused lühikogemused aga annavad lootust, et aasta lõpuks tean ma kuueaastaste kasvatamisest nii mõndagi.

"Päriskoolis" läksid tunnid üle ootuste hästi, valitud teema tundus neile huvi pakkuvat ning tund möödus töötähe all. Püüan saadud kogemusi arvestada ka praktikatundide ajal, kus vist saan õpetada samal teemal, kui praegu, ehk siis arvutigraafikat.

Õhtul sai paari sõbraga peale Taverna väisamist käidud bowlingut mängimas, mis oli jällegi väga lahe. Üle ühe tunni ei maksa aga sedasorti tegevuseks planeerida, sest ära tüütab. Mitte küll alati, kuid piisavalt tihti, ning reeglina siis, kui eesmärgiks on ajaveetmine, mitte sportlikud saavutused.

Ilusa ilma puhul sai ette võetud õhtune jalutuskäik jõepiirkonnas. Õhk oli soe ja meel oli hea, ning vaimne energia, mis õhtustest tegevustest ammutatud sai, kestab loodetavasti pikemat aega. Koolijäätis, kusjuures, on tõepoolest sama maitsega, nagu ennevanasti, ning see on hea. OK, glasuur on veidi rasvane, ehk siis kleepub suulakke, aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga jaheda hingeõhuga. Vana kah juba :)

Täna seisab ees Citymarketi külastamine - tegevus, mis tasapisi hakkab muutuma traditsiooniks. Mitte et ma hirmsasti armastaksin seal poes kolada, kuid nädala toidukraami ning muude esmatarbekaupade ostmiseks on see hetkel Tartus siiski ainus mõistlik paik.

Ning et kas "hea" asemel "hää" öelda on matslik?

Üsna keeruline on vastu ööd lugeda essee kirjutamise eesmärgil Strawsoni sissejuhatust filosoofiasse, seda enam, et peale bakalaureuseõppe läbimist on sealsed teemad niiiiii kulunud.

Ootamatuks abiks, mis aga tõenäoliselt põhjendatav meloodilisuse ning biidi iseloomuga, on klassikaline muusika. Seega hea on, et omal ajal sai Anttilast erinevaid klassikaplaate kokku ostetud :)

This press release includes forward-looking statements, including statements on the Company's projected sales figures. One can identify these forward-looking statements by use of words such as " strategy," " expects," " plans," " anticipates," " believes," " will," " continues," " estimates," " intends," " projects," " goals," " targets" and other words of similar meaning. One can also identify them by the fact that they do not relate strictly to historical or current facts. These statements are based on the Company's assumptions and estimates and are subject to risks and uncertainties, which could cause actual results and outcomes to differ materially from those contained in any forward-looking statement.

Olympus

Peale viietunnist magamispausi tulid kaks pedagoogikaseminari, mis minu kui juba natukene kooliõhku nuusutanud inimese jaoks olid tapvalt igavad. Ma tean, et kõlan ülbelt. So?

Unekas on meeletu. Pääseteed ei ole, sest peale Mihkliga kokkusaamist tuleb konffida lõplikult ära paar päeva tagasi loodud veebileht, kirjutada ca 5-leheküljeline essee moodi arvustus magistriseminari jaoks ning teha lõpuni materjalid homseks informaatikatunniks. Viimastega seondub kusjuures uudis, et informaatika didaktika raames tuleb mulle tundi võib-olla külla paar loengukaaslast. Nimelt käime me aine raames mööda koole teiste õpetajate tunde uudistamas. Täpset aega, millal külalised minu tundi tulevad, veel ei tea.

Raamatupoest sai ostetud lisaks kingitusraamatutele grammatika alal ka kaks enda riiulisse minevat. Neist esimene oli Penguini "Plain English", milles jäid silma paar asjalikku infojuppi inglise keele kasutamisnüansside kohta; loodetavasti on neid seal rohkem. Teiseks raamatuks sai "Adrian Mole, 13 3/4 aastat vana; Salajane päevik" mis tundus olevat lahe. Peale paari lk lugemist veendusin - ongi lahe. Peale läbilugemist laenan selle arvatavasti mõnele oma noorele sõbrale välja. Igastahes on lugemist väärt. Esmahinnang siis.

Venemaa reisi aeg läheneb, ning Oliver tuleb vist kah kaasa. See on mõnus.

Täna esietendus Vanemuises Bellini "La Sonnambula". Väga oleks tahtnud vaatama-kuulama minna, aga lihtsalt ei jõudnud :( Kindlasti oli ka minu itaalia keele õppejõud seal, keda oleks tahtnud näha.

Haridusministeeriumi ametnikud - kas te kunagi ka magate?

Loksa vald on väga ilus. Täna oli mitu korda väga-väga-väga kahju, et fotokat kaasas ei olnud, sest fotografeerimist väärivaid kohti, situatsioone ning meeleolusid oli parajalt. Näpuga sai merd katsutud, peaaegu sai ka neeme tipus ära käidud, laiskus ja tühi kõht jäid aga peale.

Söögikohaks valisime Viitna kõrtsi, mis teeninduse poolest 5+ ja toidu poolest 5-, sest kana oli natukene liiga vürtsine (pestokastmes (marineeritud?) kanafilee). Magustoiduks valitud pirni-pähklikook viis keele alla, aga 28 krooni eest pole seda ka palju nõutud. Igastahes on hinnaklass umbes sama või veidi soodsam kui Sämmi Grillis, samas õhustik ja toidu omapära on tugevamad.

KoKoKo läks pankrotti. Good riddance! /me loodab, et sinna tehakse taskukohasem ja paremate toitudega joint.

Vaatlustunnid Tammes läksid hästi, mis tähendab seda, et olen peaaegu valmis astuma oma uute õpilaste ette neile tarkade meeste ja naiste mõtete tutvustamiseks. Minu varjatud eesmärgiks saab olema õpetada neid argumenteeritult väitlema ning kirjutama, mis oskusena kulub kindlasti ära lõpukirjandi juures sel kevadel. Keegi seda mult otseselt ei nõua, aga ma usun, et kui saan sellega abiks olla otseselt eesti keele õpetajale ning eeldatavasti siis ka õpilastele endile, on kõik OK.

Link on siin (pdf).

Veebileht sai valmis, homne hommik tervitab mind varajase ärkamiskohustusega ning 12a tõenäoliselt pingutatud katsetega silma paista.

Eile oli osakonnas haridusfilosoofiat sel semestril kuulavate inimeste ja austet hr Parve vaheline kokkusaamine. Muuhulgas räägiti õppimise aktiivsusest uneperioodil, mis haakus suurepäraselt nelja üliõpilase haigutuste ning kergete tukastustega.

Täna käisin jälle vanas armsas Tammes ning müüsin oma hinge lõplikult kuradile, ehk leppisin kokku praktika aja. See on siis teisipäeviti 11:50-12:35. Klassiks on 12a. Teemaks laiemalt on filosoofia põhiprobleemid. Kipa. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, kuidas Meose õpikut selleks kasutada saaks. Huvitav, kas ikka on nii, et kui kurta saab, siis kurdetakse - pole kuulnud siiani ühtki positiivset kommentaari mainitud õpiku suhtes. Ikka ja alati negatiivsed.

Oktoobris, nagu vist ka juba millalgi mainisin, on Venemaale minek. Igaks juhuks postitan siia üleskutse, et kui keegi tahab kaasa tulla, siis palun. Paar kohta on veel vabad, kuid otsustama peaks juba täna, sest passi, kahte fotot ning pappi (1995 krooni) tahetakse juba homme. Reis ise toimub 9-11 oktoober. Peterburi. Kes on käsi, arvestagu bussitäie laste (VII ja VIII klass) seltskonnaga. Validool soovituslik :)

Homme tuleb võtta ette bizniztripp Põhja-Eestisse, mis jätab mulle dataprojektori kasutamise võimalusega tunni ettevalmistamiseks aega täpselt neljapäevase päeva. Tegelikult õhtu. Eih. Öö. Sest hommikul on pedagoogika seminarid ja päeval peab tööd tegema. Täna aga sünnib Ahja valla uus veeb.

zope. zope. zope.

Suvekuudel laabusid projektid, niipalju kui neid oli, justkui iseenesest. Rutiin täitis oma ülesannet. Sügis aga on ootamatult saagirikas ning seetõttu on päevakorral tõsine arutelu konserveerimistehnoloogia metoodika muutmisest.

Ei, kuueaastased ei oska veel lugeda ja kirjutada. Tänan. Kui esimene tund üleüldse on neil arvutiõpetus ja selleks, et arvutiga miskit teha, on vaja eelnevalt sisse logida, toksides sisse oma nimi, möödub tund nukralt. Loomulikult on tegemist minu prohmakaga ja selge on, et järgmisel tunnil tuleb asju teistmoodi korraldada, aga enesetunne on halb. Loodan vaid, et lapsed ise sellest väga ei heitunud ning järgmisel reedel, kui ma juba tublim ja targem, nad tunnist ka rõõmsatena (st kurbadena) lahkuks. Kurbadena ses mõttes, et nad ei tahaks tunnist ära minna, sest meeldis. Paradoksaalne olukord.

Suurematele ei ole võimalik graafikat õpetada vaid selgitades ning juhendit pakkudes. Peab ette näitama. Seega oli tänane päev üks suur avastuste tegemise päev. Igatahes järgmise nädala reedest peaks mul tunnis IKT vahendina kasutada olema dataprojektor. Mõnus.

Muus osas selgus, et kolmapäevaks peab valmis olema umbes 381 projekti. Kuidas jõuab, ei kujuta hetkel ette [paar sügavat hingetõmmet ... selgepiiriliseks vormunud kavatsus minna Hustleri järele ... ja rahu saabub tasapisi].

Eilne tennisemäng möödus kerges seenevihmas, kusjuures maailma muutev avastus on see, et kui tennise õppimise alguses jätta trennikordade vahele pikk paus, ununeb eelmises trennis saavutatu üsna kergelt.

Paar viimast päeva väldanud paanika ses osas, et kohustusi on 48-tunnise ööpäeva jagu, asendus tänaseks stoilise rahuga - küll jõuab. Ja kui ei jõua, siis ei jõua. Tõenäoliselt on see alateadlik käitumine vaimse tervise säilimise huvides. Igastahes ei tundugi kõik eelseisev enam nii kohutav.

Polaarkaru kurdab, et tal poleks kellegagi lõuna paiku Pange sööma minna. Ses osas olen ma pioneer selle sõna kommunistlikus tähenduses.

Fernanda Porto. Teda ei ole võimalik ülemäära kõvasti promoda. Tõsiselt. Üks lühike artiklike on tema kohta kah olemas - siin. Artikkel ise on üsna vana ja nüüd on hea tagasivaatavalt nentida, et tädi on edukas. Marky kogumikul ta tõepoolest kaasa teeb, samuti töötab ta koos Patifega, ning d'n'b pole kunagi olnud nii põnev kui nüüd, brasiilia rütmidega segunemise ajal.

Tavernaga pole jõudnud veel ühendust võtta, tahaks neile aga mingisuguse lahenduse siiski välja pakkuda. Huvitav, kas neile läheks peale pigem romantilis-itaallaslik kontseptsioon (keskmiselt imal) või karmim versioon? Don Corleone temaatika on Ristiisa Pubi juba ära leierdanud, samas ega kõik itaalia(pärased) tegelinskid ju Don-id olema ei pea. Taverna. Tähistab see (arvatavasti) linnakest Itaalia lõunaosas ... Sitsiilia polegi ju väga kaugel :)

Vanemad tõid maalt koduaia pirne, mida ma nii hommiku- kui lõunasöögiks tarbin. Kiusatusele minna Pereleiva saiapoodi singipiruka järele püüan vastu panna.

Õhtul on tennis - ja selle puhul otsustas päike ennast täna pilvede taha peita. Loodetavasti saab ta oma häbelikkusest üle. Tahaks nüüdsest hakata 2x nädalas tennises käima, esialgu treeneriga (paar nädalat veel?) ning siis otsiks mõne "tasuta partneri" ja käiks treeneri juures veidi harvemini. Võib-olla on isegi mõni õpilane huvitatud minuga tennise mängimisest, mitmed neist on juba pikemat aega trennis käinud. Eks näis. Igastahes oleks see veel eriti vahva.

Koolis räägiti mind pehmeks ning selle nädala reedest hakkan andma arvutitunde ka eelkoolis käivatele kuueaastastele. 1 tund nädalas. Usun ja loodan, et see saab olema lahe nii minu kui nende jaoks. Igastahes grupis on neid 10 ja tund toimub vahetult enne minu põhitunde seitsmendas ja kaheksandas. Praktika informaatikas tuleb arvatavasti üheksandas ning filosoofias kaheteistkümnendas. Seega jääb lähituleviku seisuga minu kogemustepagasist välja vaid I kooliaste.

Tänane päev möödus suunal Informaatika didaktika loeng --> Tallinnasse kliendi juurde. Tallinn on väsitav, ööpoole õhtune Tallinn-Tartu maantee kah. Silmad ei suhtu sellesse tuledemeresse sugugi hästi, eriti kui mõned täistuledega vastu vuhisevad.

Nüüd siis tagasi, tee tõmbamas ja paar tundi specide ja plaanide kirjutamist ees.

Kuu oli täna aga väga ilus. Tallinnast oli suund pidevalt just Kuu ja tema väikevend Marsi poole (nad seal taevas nii vahvalt kõrvuti). Meeleolu muutus aga kummaliseks. Vähi asi.

Peale eilset mõtteavaldust Taverna veebilehe sobimatuse üle sain kirja mainitud veebilehe autorilt, kes palus mul mitte võtta sõna teemadel, millest ma "sittagi ei tea" ning põhjedas oma "pajakat" kujunduse osas sellega, et kliendile oli just see variant kõige rohkem meeldinud. Samuti palus ta mul kirjutada oma arvamus veebilehel asuvasse foorumisse, et ka klient (st omanik) seda näeks. Ma arvan, et seda ma ei tee, pigem võtan omanikega otse ühendust ja teen neile pakkumise, millest nad keelduda ei saa :) Olukord, kus Tartu üks vahvamaid pizzakohti omab sellist kodulehekülge, ei saa enam jätkuda. Revolutsioon!

Aadressil www.taverna.ee otse loomulikult. Idee on hea, juba ammu olen mõelnud, miks Tavernal ometigi veebilehte pole. Teostus aga, oehh, on allapoole arvestust. Võimalik, et leht on tehtud mingi kursuse raames näpuharjutusena, kuid kõigest hoolimata tuleks veeb kiiremas korras korda teha. Fondiks on Monotype Corsiva, kellel see arvutis on, näeb kohe, milline koledus vastu vaatab. Värvid on hapud, ülesehitus kahtlane. :(

Tegelikkuses on aga ju tegemist kohaga, mis on nii sisekujunduse kui toitude poolest üle prahi. Telefonil 423 001 saab sealt ka koju pizzat tellida - kasvõi näiteks klassikalist Al Capone pizzat, singi ja ananassiga.

Tõsiselt. Hommikul (well, pääle 12) välja minnes rabasid mind soe õhk, paitav tuul ja rõõmsad inimesed. Super.

Antti leidis salajasest jutukast lingi, mis viitab reaalsust kirjeldavale pildile.

Sestap valitses pedagoogikaosakonnas täna hoopis teine meeleolu. Läksin sinna kohtuma inimesega X, kes peaks tegelema sel aastal õpetajakoolituse rahvaga, sain aga kätte hoopis inimese Y, kes enne X-i saabumist kõigile minu küsimustele meeldiva põhjalikkusega vastas. Peab nentima, et see ei olnud sama inimene, kes eelmisel korral "oma paksu tagumiku peal istus", vaid keegi teine. Ühesõnaga, osakonnas on toredaid ja asjalikke inimesi, ning ka neid, kelle jaoks õpetajaks õppiv inimene ainult probleeme (elik töötegemist) tähendab. Mis muidugi ei ole mingi uudis, enamik osakondi on sellised.

Ühesõnaga, sain soovituseks minna vestlema direktoritega, ning kui nemad kah nõus, siis võin kasvõi kohe alustada, kui tahan. Praktikaga siis. Cool. Loodan vaid, et praktikaklassid mul niipalju aega ei võta, et praegused õpilased minu energiast ilma jääks - see on küll viimane, mida ma tahaks. As I said before - ma armastan oma õpilasi.

"Linn paneb teedele kiirusetablood". EPL

Mulle jääb praegu kõik ette. Sealhulgas siis see, et mõnede arvates linn=Tallinn. Dream on.

Maimets:

[...]
Koalitsioon ei ole ette näinud sõna «hea» defineerimist. «Hea õpetaja» on koalitsioonileppe mõistes käsitletav võrdselt üldlevinud ja metatasandile mittelaskuvalt käibesse võetud sõnade ja kujunditega, nagu heaperemehelik, heauskne, hea laps, hea tahe, hea tuju, hea küsimus jne.
[...]
Taas kord on matemaatikast kõnepruuki laenatud kujund loonud olukorra, kus arvulist vastust ei ole. Loomulikult oleks suurepärane, kui hea õpetaja saaks ka nt kolmekordse või suuremagi palga. «Topelt» on antud kontekstis kasutusel, väljendamaks võimalikult lühidalt ja selgelt soovi luua olukord, kus hea õpetaja oleks ka hästi tasustatud.

Paluti minult filosoofilist kommentaari Maimetsa seisukohtadele, eeldan, et silmas peeti just seda toredat mõtteavaldust. Kuivõrd filosoofiliselt saab üldse sellist olukorda kommenteerida, on omaette küsimus. Ühelt poolt on selge, et hariduspoliitikas ei ole Eestis paika pandud kindlaid suundi ning suur osa rahast läheb kahtlase väärtusega projektide peale. Selles jamas on osalised ka ametnikud, kelle küündimatuse tõttu neid lihtsalt ära kasutatakse. Haridusministeerium oma absurdsete minimaalset analüüsietappi sisaldavate IT-projektidega on üks "toredaid" näiteid. Loodetavasti clerk130.hm.ee ei võta seda isklikult.

Kuna enne valimisi lubati kokku mäed ja metsad, peab valitsus andma vastust ses osas, mida reaalselt tegema hakatakse. Kuna keegi seda ei tea, peab midagi kokku luuletama. Avalikuks vastutajaks on haridusminister, kes oma filosoofia-alast tausta kasutades suudab kenasti ajada mulli terminite tähenduse ümber. Et siis valitsus ei defineeri, vaid kasutab üldlevinud kõnekujundeid. Seega näiteks "topelt "on vaid ilukirjanduslik liialdus ja tähendab reaalsuses paariprotsendilist kasvu, kui üldse, sest kasv võib olla ka suhteline - koos elukallidusega tõusevad ka palgad, jäigalt võttes on elukalliduse kahekordistudes palkade kahekordistamine lubaduse täitmine. Vahva.

Kui aga suhtumine on võetud selline, et loobitakse vaid fraase, mis hästi kõlavad (nulltolerants, topeltpalk), soovimata või üritamata nende tähendusse üldse süveneda, muutuvad poliitikud tabloidajakirjanikeks, kes oma mulavoolu kontrolli all hoida ei suuda ning kelle jaoks faktide kontroll on üheksandajärguline tegevus.

Minu hinnagul peaks valitsus tunnistama, et hariduspoliitika tulevik ei ole veel paika pandud, ning et selle kujundamise juures kasutatakse kõiki võimalikke ressursse. Koolimajade remontimine on kahtlemata vajalik tegevus, kuid selleks eraldatavaid summasid ei saa hoida ühes pajas uuendusteks minevate summadega. Juba praegu (ja pikemat aega) on võimalik suhelda kolleegidega teistest riikidest, saades infot nende kogemuste kohta. Võimalik, et Euroopa Liitu astudes võimalused avarduvad, pakkudes näiteks täiendkoolitust meie tegevõpetajatele või ametnikele, kes saaks pool aastat kuni aasta praktiseerida sarnast tööd välisriigis, ning seejärel naastes oma kolleegidega nõu pidada ja strateegiaid luua.

Kindlasti ei tohiks võtta seisukohta, et kõik, mis välismaalt tuleb, on a priori hea (jess, sain filosoofiatermini sisse panna). Seda aga eeldatavasti asjaosalised juba ka teavad. Meil on mitmeid häid spetsialiste nii ministeeriumis kui ülikoolides, rääkimata linnavalitsustest. Nendel inimestel on kogemused olemas - kasutagem neid! Alati ei pea "nõunikuks" olema keegi, kelle ametinimetus sobib. Nii on näiteks Tartu Linnavalitsuses haridusosakonnas (vist) tööl inimene, kellel on reaalne kogemus Suurbritannia koolisüsteemiga. Ei, me ei pea seda inimest koheselt Haridusministeeriumisse tööle võtma, küll aga võime me temaga nõu pidada.

Valitsus püüab, nagu alati, juhtida kriitikat endast kõrvale, lastes välja peibutised. Nendeks võivad olla absurdsed lubadused või konkreetsed persoonid või kombinatsioon neist kahest. Maimets esindab seda viimast varianti (ehk normaalne mees, kes muutub tasapisi liiga kaua päikese käes lebanud tomatiks). Samas on haridusvaldkonnas väga palju ebakõlasid, millest ei jää kõrvale ei õpetajad, õpilased ega nende vanemad. Ehk siis kõik asjaosalised teavad, et asju tuleks muuta. Teavad ka ülikoolides töötavad spetsialistid. Ometigi on otsustama ja muutma lubatud inimesed, kes ei soovi nõu pidada. Ma ei eeldagi, et Maimets teaks täpselt, mida tegema peab - selleks teadmiseks on vaja pikka ja põhjalikku koostööd. Kui selleks aga valmis ei olda, jäävad probleemid lahenduseta.

Õpetajate palk ei ole kaugeltki ainus mure, mis hetkel hariduses kummitamas. Õppekavad on tihti koostatud, lähtudes millestki müstilisest ning arvestamata tegevõpetajate soovitusi, mida koondades oleks võimalik nii mõndagi paremuse poole muuta. Probleeme on kooli ja kodus koostööga. Probleeme on õpimotivatsiooniga. Enamik neist probleemidest on olnud olemas hariduse pakkumise algusaegadest, viiruse kombel on need aga tänapäevases keskkonnas muteerunud ning vajavad uusi ravivahendeid.

Seda kirjutades tunnen, et kõlan naiivselt. Võib-olla tõesti. Mul ei ole tegelikult pikka ja põhjalikku kogemust paljude erinevate inimeste koondamisega üheks töötavaks tervikuks. Mul on kogemused väiksemate gruppidega, kus see on õnnestunud. Mul on raske mõista, miks seda ei üritata sellise suure (küll dinosaurusliku, kuid rikka) asutuse juures nagu seda on Haridusministeerium.

Pedagoogikaosakonna töötajate peale olen kuri. Masendavalt ülbed inimesed. Minu fraasi peale "olen koolide ja õpetajatega läbi rääkinud" vastavad nad, et rääkimisest ei piisa. Igaks juhuks nad aga ei täpsusta, mida siis tegelikult teha tuleb. Istuvad oma paksudele tagumikele toetudes lösakil tooli peal ja show-offivad. Pedagoogikaosakond spells m-a-s-e-n-d-a-v.

Ühesõnaga, käisin täna Tammes, kus sain kokku oma vana filosoofiaõpetajaga (ning veel mõnede vanade toredate õpetajatega). Rääkisin läbi praktikaküsimused ning sain nõusoleku kasvõi kohe pihta hakata. Lahe. Informaatika osas olin juba varem rääkinud Härma informaatikaõpetajaga ning ka see on OK. Nüüd on vaja vaid paberimajandus korda saada, ses osas aga ei tea nad vist ise kah seal osakonnas, mida teha tuleks. Või ei viitsi absoluutselt midagi teha. Resultaat on sama. Pedagoogikaosakond spells m-a-s-e-n-d-a-v.

Meie osakonnas aga, oh seda rõõmu, on vaid üks inimene, kes tegeleb õpetajakoolituse ainetega. Valdar Parve nimelt. Jah, seesama, kes minu bakalaureusetöö juures oponendiks oli ja C-d või D-d soovitas. Oh joy.

Uus kooliaasta nimelt. Sai täna aktusel käidud ja üle pika aja jälle oma õpilasi nähtud. Neid siis, keda suvel ei näinud. Ehk suuremat osa neist. Jamh. Lilli ei saanudki, nuuks-nuuks, ainus asi, mis minu kätte jõudis, oli väljalaenatud "Ladies Sing Jazz" plaat, mille karbi oli Mihkel osavalt algosakesteks lõhustanud.

Muus osas - kaks uut õpilast minu klassides. Meeletu peavalu seoses võimalike praktikakohtadega teistes koolides. Suurest sebimisest hoolimata oma rõõmsa oleku säilitanud kolleegid. Call me crazy, aga mulle meeldib 1. september. Tunduvalt rohkem, kusjuures, kui juuni algus, kus kool läbi saab. Sest too on kurb aeg.

Ning Märt - palju-palju-palju õnne!