Koolis on informaatikatunnid esimesel poolaastal ning kavas on sel aastal õpetada graafikat. Alustaks siis rastergraafika põhitõdedega ning joonistaks nägusid ... ja liiguks hiljem fototöötluse juurde, või siis vastupidi. Kui kellelgi on häid ettepanekuid või linke, mis aitaks mul materjale asjalikumaks ja põnevamaks teha, andku teada.
Nõrk on see inimene, kes laseb ennast kergesti mõjutada. Mina olen nõrk, kuna 1) mõjutab mind ilm, muutes tuju kurvaks ning 2) mõjutavad mind tugevalt inimestevahelised suhted, milles mina olen osaline. Ma tahaks olla sõltumatu, kuid paraku-paraku see alati ei õnnestu. On sõpru, kes on armukadedad, ning aeg-ajalt olen ka mina armukade. See on miski, millest tasuks üle olla, kui vaid oskaks. Ma ei taha kõiki huvitavaid asju sõpradega X ja Y, mis teeb neid armukadedaks, samas olen ma ise armukade, kui nemad miskit ilma minuta ette võtavad. Mitte alati, aga mõnikord. Nõrk.
Eelmine kord mainitud suhtlemisbarjääri omaealistega defineerin täna ümber. Peale keskpärast mõttetegevust jõudsin arusaamisele, et asi ei ole mitte niivõrd mittesobivuses, vaid minu loomupärases omaduses püüda asju teha keerukalt. Nii nagu ülesanded täidan sageli täpselt nii hilja, et kõva pingutamise peale nendega tähtajaks valmis saan, on endast tunduvalt nooremate või vanemate inimestega suhtlemine kah siiski miski, mis eeldab pingutust. Omaealistega suhtlemine on sesmõttes labane ning jääb kuidagi kõrvale.
Sügis, nagu ka aasta algus, on minu jaoks eluplaanide seadmise aeg. Tänagi sai oma CV-d uuendades jälle mõtiskletud selle üle, mida ma elult tegelikult ootan. Kas filosoofia-alane haridus on see, mille peale ma järgmised kaks aastat kulutama peaks. "Kulutama" on muidugi negatiivse alatooniga sõna, samas väljendab see minu mõtete suunda. Kas ma suudan millegi asjalikuga hakkama saada tänu sellele, et saan magistrikraadi filosoofias? Vaevalt.
Loodan sisemas, et see aasta annab läbi praktiliste harjutuste mulle vihje tuleviku seadmise kohta. 23-aastaselt oleks juba aeg plaanid paika panna, kas pole. Ammu olen selgeks saanud selle, et kui ma millegi tõsiselt ette võtan, see mul ka õnnestub. Raske on aga hüljata kõiki muid tegevusi, mis huvi pakuvad.
Arvatavasti oleks õige keskenduda lähemal paaril aastal hariduse omandamisele, samas on praegune põhitöö ning ka õpetamine miskit sellist, millest ma ei suuda loobuda. Esimesest seetõttu, et leiva peale tahaks ka vorsti, teisest aga oma õpilaste tõttu. Ma armastan neid, tähendagu see siis tegelikkuses mida iganes. Aastate jooksul olen õppinud neid tundma ning ei kujuta ette seda, et loobuksin võimalusest nende arengus kaasa rääkida. Jah, mulle meeldib õpetada - samas aga olen ma üsna kindel, et näiteks viie aasta pärast tahaks ma olla oma elus sellises faasis, kus õpetamiseks aega ei jää. Kui mulle aastaid piisavalt antud on, naasen õpetamise juurde uuesti siis, kui juuksed halliks tõmbuvad. Aga ma tõesti ei tea.
Kindel pole ka see, et meie koolis gümnaasiumiosa ei luua, mis tekitaks olukorra, kus ma peaks oma õpilastele enne nende koolitee lõppu lihtsalt adjöö ütlema. Ma ei tea, kas neil sellest midagi muutuks või mitte, enda kohta saan aga öelda, et raske oleks.
Olen enda hinnangul siiski piisavalt noor, et omada võimalust liikuda praktiliselt kuhu iganes. Sellised päevad, nagu täna, tekitavad aga tunde, et valikuvabadust ei ole kauaks jäänud. Konnatiigis teistega kooris krooksumine ei ole aga minu ettekujutus täisväärtuslikust elust.
Eile sai käidud üle hulga aja jälle Auras. Liutorudeni viiv trepp on uute plaatidega kaetud, mis on muidugi tore, aga muus osas ei jäänudki uuendusi silma. Aga ega ma tegelikult niiväga ei otsinudki. Jala suutsin vastu basseniäärt veriseks lüüa. Nagu koolipoiss läksin tädide juurde (kellest üks ka minu ujumisõpetaja, Mai Laas peaks nimi olema, igastahes väga tore inimene) ning mul plaasterdati jalg ära. Vot nii.
Avastasin, et Statoilis on peidus hot-dogide võlumaailm, kus neid palju sorte on ja rahvas osta saab. Jah, esimest korda elus ostsin Statoilist kuuma koera. Ja täiesti söödav oli.
Siis käisin (koos sõpradega ikka, nagu ka eelmised teod) La Dolce Vita pizzerias söömas. Seal oli jälle uus ettekandja, kelle aktsent jättis segaseks tema päritolu. Sõbrad pakkusid, et ehk itaallane. Ma ei usu. Pigem ikkagi oli see vene aktsent. Aga omapärane. Pizza kusjuures, nagu ikka, oli väga hea.
Kaks kohta siis Tartus, kus saab head pizzat. La Dolce Vita ja Taverna. Esimeses ehtne itaalia pizza, teises selline ameerikalik pizza (paks põhi jne). Mõlemad omamoodi head ning väärt kandma pizza nime. Vastupidiselt mõnedele teistele "pizzadele" siin linnakeses.
Nii ... pääle pizzatamist sai paar tundi sisustatud samade sõpradega Monopoli mängimisega, mis samuti, otse loomulikult, oli lahe. Sõbrad on üldse lahedad. Sageli oleks nendega palju pikemat aega koos, kui elu võimaldab.
Kui mõni õhtu selgem on, tuleks obsis ära käia ning Marssi imetleda. Loodetavasti õnnestub. Tahaks tegelikult et täna Pärnusse sõitnud sõber kah seda näeks. Nii oleks toredam.
Tänane päev on möödunud kirjadele ning telefonikõnedele vastates, ülikoolile õppemaksu ülekannet tehes ning Õppeinfosüsteemi kirudes. See nimelt tõstab ametnike saamatuse kuupi, muutes niigi raskesti leitava info veelgi raskemini leitavaks. Suurem osa aineid on sisse kandmata (ametnike süü), mõningaid tõenäoliselt sissekantud aineid ei leia üles (liides) ja asi on aeglane (lahendus). Tahaks tunniplaani kokku panna, aga ei saa :(
Kool algab kolme päeva pärast, seda siis minu kui õpilase ning ka õpetaja. Teist algust ootan veidi rohkem.
Olles asjaosalistega läbi rääkinud, sai selgeks, et puuduvad takistused samaaegselt filosoofia magistriõppe, sama õpetajakoolituse ning informaatika õpetajakoolituse ainete võtmiseks. Loodan, et suudan seda kõike ka teha ning saada soovitud kutsed. Mida ma konkreetselt ei oota, on loengutes ja praktikumides istumine, millega lootsin lõpparve teha bakõpinguid lõpetades. Nüüd aga ootavad mind ained "Programmeerimine" ja "Multimeedia vahendid" jms, mis on iseenesest toredad ained jne, aga praegu, peale päris pikka IT-alal tegutsemist on neid kuidagi kummaline kuulamas käia.
Domina kutsub Egiptusesse sõitma. Tegelikult peaks vist kevade poole mõneks ajaks tõepoolest reaalsusest eemalduma (ignoreerin meelega vahepeal asteleidvat üritust Talv).
Coelhost peaks kah lähemal ajal natukene pajatama. Kasvõi selleks, et endale jääks mälestus praegusest suhtumisest. "Alkeemik" oli tegelikult täiesti söödav raamat ning Robile ma seda ka soovitasin. Pool luges bussis, pool lugemata - oktoobriks saab vast läbi.
Ning peas keerleb järjekordselt küsimus selle kohta, miks ma ei suuda (reeglina) leida meeldivat või huvipakkuvat meelelahutust omaealiste seas, küll aga õnnestub see endast 10 aastat nooremate või vanematega. Mõlemal juhul tunnen ennast aeg-ajalt võõrkehana, kuid samas on sobivusmomente siiski rohkem. See võõrkeha probleem tundub olevat ka rohkem minu isiklik traagika, sest mind ollakse üsna leebelt valmis kaasama igasugustes üritustes, kuhu minuvanused (või staatusega) inimesed reeglina ei satu. Teismeline ma ei ole, aga oma peret veel kah loonud mitte. Ehk siis selline out-of-place-and-time vahepealne olend, kellel bossanovarütmidest täna väike masendus tekkis. Peaks ühele sõbrale külla minema, kuid see lõpeb nii sageli kohaliku tähtsusega tülidega, et tõrge hakkab tekkima.
Niisiis. Sissehelistamine ei tööta - Elionil (fck) juba ammu ja nad isegi ei luba miskit. TELE2 kah jamab. Tuttav firmaomanik, kes seni netti peamiselt maksete tegemiseks kasutas, pidi seda täna meie juures tegema. Tuttava firma serverisse murti sisse. Paluti meid appi ningu nüüd püüame välja selgitada, mis toimub. Kõht valutab. Mille kõigega peavad filosoofid tänapäeva maailmas tegelema ;)
Siis tuleb minna uusi ujukaid ostma. Aura kloorilahus sööb pükse. Ja ma ei olenii rikas, et jaksaks pidevalt uusi usta. Niivõinaa, tuleb leida sellised, mis mu kõhukest väga esile ei tooks. Must värv ei sobi, seda on elu näidanud. Oehh, elu nagu naisterahval.
Kõik on nii kiire ja keeruline. Tahaks taimauti. Aga kool algab juba 4 päeva pärast ...
No ei saa pidama. Ja korraga ei tule meelde. Ja ei näe kah kõike alati kohe.
Vähemalt 1 kord aastas on garanteeritud see, et meie hoovi majaseinad kustakse täis. No kas ei saaks siis müüdava õllega mingiski korrelatsioonis oleva arvu avalikke käimlaid kesklinna paigutada selle paganama streetrave ajaks. How many times ... would YOU like to see a moon in the middle of the day? Grrbrr.
"pildid tibidest" - 1 hitt. ROFL
"liikuvad fotod" kusjuures 2 hitti. Misasjad on liikuvad fotod?
No ma ei saa märkimata jätta. Fernanda Porto. Mega. Brasiilia rütmid, segatult klassikalise muusika, dnb ja kõige muuga. Raske selgitada, mõnus kuulata. Temalt olemas siis nimeline album. Fernanda Porto - Fernanda Porto.
Lühike sissekanne - käisin FP-l vaid korraks ja ühe kindla sooviga - näha/kuulda Mihkli setti ehh truck-il.
Mihkli sett oli hea. Congrats.
Alaealised pilves pilguga inimesed ei olnud hea. Kurb oli. "FP on pidu üle 18-aastastele". My ass.
Nimelt otsustasin hakata pidama järge/arvet raamatute üle, mis lugemislaualt läbi käivad. Mitte et mul lugemislaud olemas oleks. Ei. Aga nii on kombekas öelda. Paigutasin nimekirja lehekülje paremasse serva.
Eile sai vastu ööd vaadatud ära Terminaatori esimene osa (Arnold lausa poisike :)), mis tuletas lapsepõlve meelde. Tore oli. Siis sai vilksamisi vaadatud mingi saksa kanali pealt Robocop 2-te (funny) ja siis lõppes sinemaania South Parki filmiga. Mida ma ei olnud varem näinud. Kahjuks. Isegi roppused kõrvale jättes oli sääl päris palju naljakaid kohti. Kahjuks aga ei näinud seda lõpuni. Küll aga sain ma teada, mis on need sõnad, mida koolis aeg-ajalt ümisetamas kuulnud olen. shut your * face, **. Oehh, tänapäeva noorsugu.
Lõpetage naljad! Ma olen nüüdseks saanud juba rohkem kui 20 viiruskirja, ikka sellsama toreda Sobigu poolt saadetud. Kas tõesti on Eestis nii palju ajukääbikuid, kes igasuguseid manuseid süüdimatult käima tõmbavad? Või usaldatakse @riigikogu.ee jne aadressitelt tulevaid kirju rohkem? Et nagu meie valisime ja nüüd siis lõpuks peetakse meeles ... tutkit, brat. Viiruse saad hoopis. Otse Toompealt.
Lõbulugemise vallast on "ilmunud" teos «Avameelselt Arnoldist». Igaüks mõtleb ise, mis ja miks.
Kamoon, ei saanud ma sellest raamatust aru. Sai lõpuni loetud, oli tore, aga poole peal tekkinud küsimused on jätkuvalt vastamata. 1) mis on selle raamatu (kirjaniku)fenomeni aluseks ning 2) mida püüab autor selle raamatuga öelda. Mis stiili esindab. Jne. Kui mul oleks hetkel veidi rohkem aga, kirjutaks pikema analüüsi raamatust, kuid arvan, et jätan selle seks ajaks, kui loetud läbi ka Alkeemik. Siis on pilt ehk selgem ja öelda rohkem. Mulle tõsiselt meeldiks lahata Coelhot tartuülikoliaalse filosoofia vaatepunktist. Samas ka teiste arvamused mehe ja tema kirjutiste kohta on teretulnud. Kuigi suvel vist niikunii ei kommenteeri keegi midagi. Peaaegu.
Kõik lähevad maale. Kes maale nagu mandrile, kes maale nagu maale. Mina kah. Maale nagu maale. Tänaseks. Tuleb väike järelsünnipäev järelgrillimisega. Ehk - liha saab.
Tartu turul on melonid head. Kui neid leiab, sest viimati ostsin pakutavast kuuest ära ühe. Aga ehk on nüüd juba rohkem toodud. Küpsed, ehk siis mahlased ja magusad. Arbuusi on aga jätkuvalt odavam osta Tirsist kui turult. Ei saa ma sellest aru.
Maceo Parker on see, kes varem mainitud De La Souli loos jämmis. Hästi jämmis. Ehk siis vahelduseks võib lausa kuulata.
Yann Tiersen on hea tegija. Kuidagipidi on ta seotud Amelie filmimuusikaga (ei olnud viitsimist järele uurida, kuidas täpselt ja et kas ainult tema tegi seal miskit), aga ka teised albumid on mõnusad kuulata. Sellised lahedad. Rahustavad. Head. Hinnang nagu kuuenda klassi õpilaselt.
Mis toob meelde. August. 18. September. 1. Kooli algus. Jätkan selgi aastal austusväärse (dream on, right) õpetaja-ameti pidamist. Ja ise siis ülikooli - eks elu näitab, õnnestub mul õpetajakoolitusse saada (tahaks ...) või pean juba sel aastal magistrisse minema.
Kes mind tunnevad, tevad, et suhtun kodumaisesse hüppakarga-muusikasse üsna ... hmm ... skeptiliselt. Võib-olla isegi üleolevalt. Eks see näita minu piiratust, seega fleimvaari alustada ei soovi.
Eile sain aga Oliverilt lingi loole Rusikareegel. Pärit ehh.ee lehelt. Tema jutu järgi räägib lugu ühest peost, kus asjad just kõige paremini ei laabunud. Sama väidavad ka kommentaarid.
Üks kommentaar loo kohta: "scabere taustake on nagu keerulise mustriga vanaema huvitav vaip."
Emakeeleõpetajad, validool keele alla!
----
Ning - ma olen kuri. Täna hommikul tööle tulles oli keegi "autojuht" parkinud oma auto meie hoovi vastu keelumärgi alla. Manööverdasin auto hoovi, otsisin kesklinnast üles politseimasina (politseinikud on aeg-ajalt siiski ka põõsast väljas) ning selgitasin olukorda. "Autojuht" sai trahvi, afaik peaks see olema 600 krooni. Paras talle. Fleimvaar possibility no 2 - vean kihla, et "autojuht" oli naisterahvas. Elu õpetab.
Uuendus: läks meelest enne kirja panna, et mulle see lugu meeldis. Rusikareegel.
Tähenduse saab teada siit. Ja ei, ma ei karda, et mu assi kizzletakse.
UrbanDictionary.com siis.
Ning näha, on mul täna juba parem tuju. Võib-olla on see seotud Coelho raamatust Surma-teemalise peatüki läbilugemisega. Spooky.
Tänase kurja meeleoluga sai kuulatud De La Souli (jälle) ning taasavastatud üks tore jazzhiphopilik lugu. Mihkel - see on sulle :)
Update: Sue me. Lisasin viite mp3-vormingus failile. Kui lugu meeldib, ostke album.
Täna pidi TÜ filosoofia osakonnas aset leidma vestlus õpetajakoolituse kutseaasta kandidaatidega. Mina kui sel sügisel neljandat aastat õpetajatööd tegema asuv ontlik noorsand ei olnud vestlusele eelnevalt sugugi pinges või närviline - motivatsioon on olemas ja siililegi selge, kogemus kah; fakti, et saaksin korraga teha vähemalt kahe aine õpetajakoolituse ja tuua sellega edaspidi riigile kuhjaga kasu, ei saa kah kõrvale jätta.
Kandidaate oli 3, mina sealhulgas. Kohal oli 2, kuna ühega oli juba eile eraviisiliselt räägitud. Riigieelarvelisi kohti on 1 (jah, see on vähe). Laskumata mittetoimunud vestluse või toimunud monoloogi ning statistika algkursuse üksikasjadesse ütlen, et päris nii need asjad ikka käia ei saa. Kui lõputöö retsensent, kes mul hinde hea meelega D peale oleks tõmmanud, on ühtlasi ka "vestluse" läbiviija, siis ei ole sealt ju midagi oodata.
Kui tulemus jääb selliseks, nagu "vestlusel" mulje jäi, kavatsen ma loomulikult avalduse esitada ning asjade käigu vaidlustada. Torm teeklaasis, eksju. Mis mulle aga tõsiselt vastumeelt on - oma avaldusega astun ma sisuliselt vastu sellele inimesele, kes koha sai. Ehk siis teen tema elu keeruliseks. Ja ma leian, et sellise olukorra tekitamine ei ole eetiline. Eetilisi probleeme on veelgi, nagu ka mu juhendaja märkis.
Üleeile sain sõprade käest lugemiseks Coelho raamatu Palverännak: Maagi päevik. Praeguseks on umbes pool läbi ja segadus suur. Mida see raamat endast kujutama peab? Ühelt poolt on tegemist justkui äraspidise eneseabiraamatuga (viha tundes pigistage nimetissõrme küünega pöidla küünenaha alla - ja halbu mõtteid jääb vähemaks), teiselt poolt on see justkui muinasjutt (maagilised võimed), kolmandalt poolt päevik (mida see ju tegelikult on), neljandalt poolt ...
Ühesõnaga raamat esindab samaaegselt mitmeid stiile, ˛anre ja mida iganes veel. Mis on aga selle taotlus? Minul kui filosoofil (ikkagi paberitega, nagu ka Raja tänava rahvas) on raske võtta omaks raamatu lihtsakoelist elutõdede esitamise viisi. Jah, halbade mõtete peletamine muudab meid õnnelikumaks. Jah, argiväärtused on sageli pealiskaudsed. What else is new?
Tahaks selgust saada - kuidas raamatut võtta. Kui üldse võtta. On see filosoofia? Müstika? Seikluskirjandus? Eneseabi? "Kui miski kõlbab kõigeks ..." ehk valik tuleks teha. Kas hakata veeharjutusi tegema oma intuitsiooni esilekutsumiseks või tuleks selle peale vaid muiata?
Käisin ndlvhtsl vanemate sünnal, tuhnisin veidi fotoalbumites ja leidsin ühe enda arust toreda pildi. Hakkajamad võivad pakkuda, kes neist kolmest tankistist kannab nime Kaimar :)
Ülesse said minu minipuhkuse fotod. Näha saab neid siit. Samuti viib nendeni viide parempoolses menüüs.
Kõik kommentaarid, ettepanekud, sõim ja kiitused on väga-väga oodatud. Seda siis piltide, nende eksponeerimise viisi jms kohta. Nii et kel vähegi viitsimist, võiks kommenteerida. Palun.
Ajakirjanduses on puhumas uued tuuled. Arvamuse ja kommentaari sildi all võib iga muidu viks ja viisakas ajakirjanik oma mõtteid avaldada just sellisel moel, nagu pähe tuleb. Ja sülg suhu toob. Mõned näited:
"Väljaku teine pink oli tol päeval (nagu ilmselt juba varem ja halval juhul ka täna) istumiskõlbmatu: kaugelt vaadates paistis, et keegi on sinna oma paksu häda teinud. See tundus nii uskumatu, et uurisin pinki lausa lähemalt.
Nii hull asi siiski polnud, keegi ahv oli lihtsalt kodust purgi maasikamoosi toonud ja selle istumiskohta laiali laotanud. "
Vilja Kohler, Tartu Postimees
Et siis ahvid. Okei. Ja maasikamoos. Okei. Kas tädi maitses seda? Antti küll väitis, et maasikamoos on hõlpsasti äratuntav - nõus, aga ikkagi. Või on maasikamoos just see, mis ahviks olemist soodustab, vastupidiselt näiteks mustikamoosile, mida palju raskem ära tunda?
"Mondeo-mees, kui juhtud seda lugema, siis tea: ma ei tahagi sulle molli anda. Asjata vaev, ega see hälvikut paranda."
Vahur Afanasjev, Tartu Postimees
Okei. Tore. Ärme siis anname molli. Eksju.
Eile sai käidud vaatamas tibifilmi «Charlie inglid: Täie rauaga». Ajuvaba - jah. Tobe - jah. Omamoodi mõnus ja lahe - kah jah. Sügavat sisu filmist otsida ei maksa, tekst on klišeesid täis, kuid samas on see oma eriefektide ja adrenaliinikaadritega meelelahutuseks täiesti sobilik. Teine teema on, et kas ka 80 krooni eest per seat sobilik. Ja tegelikult muidugi ei ole tegemist tibifilmiga. Näitlejad on küll tibid, kuid film ise on ehtne poistefilm. Mida näitab ka lõppu lisatud boonuslõik märgadest tibidest. Ning kõige rohkem naerupahvakuid esile kutsunud Liu naljad, mille peale mehed-poisid tõenäoliselt rohkem rõngasse lähevad kui naised-tüdrukud.
Paralleelselt kirjutamisega skännin sisse oma reisupilte. Eile sain kätte - mõned head, mõned keskmised, mõned halvad, nagu ikka. Kui kõik olemas, panen üles ja jään ka hinnanguid ootama :)
tellerdama - Kedagi või midagi oma blogis ära märkima. Äramärgitu tunneb ära suurenenud lehekülje külastuste arvu järgi. Vt slashdottima. T üheks kõrvalmõjuks on võimalik fleimi teke. Ajalooliselt on T tulemusena kujunenud välja Telleri koolkond.