karu (tavaline, pruun)

Muljeid tänasest Sertifitseerimiskeskuse seminarist, kus tutvustati uut ID-kaardi baastarkvara.

Taustaks on ilmselt mõistlik lugeda artiklit, kus RIA väljendab oma kerget rahulolematust uue tarkvara arendaja, Smartlinkiga.

RIA annab endale aru, nagu ka tänasel seminaril selgus, et süsteem on tegelikkuses keerukam kui nad algselt arvasid. Ka arendaja pani oma hinnangutega võssa - osaliselt lähteülesande puudulikkuse, osaliselt aga "me peame selle võitma, pagan" lähenemise tõttu. Kas nad lootsid projekti lihtsalt lisaraha pumbata, nagu riigihangetel ikka juhtub (algne hind on madal, iga lisaliigutus on lisaraha eest ning enne lõppu tuleb koera sabast ülesaamiseks veel 20-30% projekti maksumusest juurde anda) või nad tõepoolest lootsid, et jõuavad etteantud aja ja rahaga asja valmis, ma ei tea.

Kui tellija lõpetab arendajaga lepingu ning kavatseb anda hoolduse teise arendaja kätte, on probleemid enamjaolt sügavamad kui tähtaegadest mittekinnipidamine - eriti kui mõlemad osapooled oma möödalaskmisi tunnistavad.

Minu eilne spekulatsioon peale artikli lugemist oli selline, et arendaja ja tellija vahel tekkis inimestevaheline konflikt. Nii juhtub näiteks siis, kui arendaja hakkab oma joont ajama ja püüab kliendile pähe istuda. Kui koostööst kaob dialoog ja hakatakse teineteisele näpuga näitama. Kui lõpptulemus muutub vähemoluliseks kui igapäevaste konfliktidega tegelemine. Kui arendaja töökorraldus muutub komistuskiviks.

Tänane seminar kohati minu arvamust süvendas ning kohati mind siiski ka üllatas. Kui arendaja esindaja, nimesid nimetamata, oma ettekandes labaseid nalju teeb, keelt väänab (www.id.ee: vee vee vee ii dee jee jee), ropendab (fuck, kurat) ning ID-kaarti muuhulgas "idioodikaardiks" nimetab - mitte kellegi teise sõnakasutusele viidates, vaid oma täiesti kontrollimatu möla käigus, alateadlikult, päris-temalikult - siis on seda paha kuulata. Kui seminari viimastel minutitel arendaja müügidirektor, nimesid nimetamata, läbi mitte eriti tihedate lillede oma konkurenti, ürituse korraldanud Seritifitseerimiskeskust ründab, siis seda on kah paha kuulata.

Halva töökorralduse ning ebapädeva juhtimisega firma tundub Smartlink olevat. Piinlik.

Paar kuud tagasi jäi silma üks viisakas üürikorter. Võtsin maakleriga ühendust - selgus, et oli juba välja üüritud. Kuulutus aga oli veel aktiivne ja jäi umbes nädalaks. Ettepanekut mõnd teist korterit vaatama minna - nende bürool oli mitu samas piirkonnas asuvat - ei tulnud. Paari nädala eest tuli korter taas pakkumisele, võtsin uuesti ise ühendust, läksime vaatama. Oli OK ja mõistlik, aga kohe südant ei võitnud. Võtsin mõtlemisaega. Maakler palus, nagu ikka, teada anda kui olen otsusele jõudnud. Mina omakorda palusin tal mulle teada anda, kui korter peaks minu mõtlemisaja jooksul saama välja üüritud. Sellele tuli vastuseks ebamäärane mõmin ning lõpuks vastumeelselt välja venitatud "No ma proovin". Mida see üldse tähendab? Sellised asjamehed meil siis.

Tänane Amsterdam peegeldab täiuslikult minu üldist enesetunnet.

Nohuga lendamine on väga, väga halb idee. Seda reha olen ma liiga palju kordi tabanud. Kohale jõudes aga ...

Esiteks oli krediitkaardi kuulimiit ära kulutatud (ma tõesti ei tea, kuidas (A)) ning pidi check-inil kasutama teist kaarti, mille limiit ei oleks lubanud ka õlut osta. Bordellis. Nendel hetkedel süveneb tänutunne meie riigi ja pankade IT teenuste osas - limiidi sai kenasti internetipangas ära muuta ning täisväärtusliku kaardiga uuesti leti juurde minna. See läks lõppkokkuvõttes kenasti.

Õhtul, kui suurem haiguseuni oli ära magatud, otsustasin plaani järgida ning eelmisel korral hea mulje jätnud traditsioonilise toiduga söögikohta minna. Teel sinna nägin coffeshopi ees oimetut noormeest, keda teised - käitumise järgi võõrad, mitte sõbrad - püüdsid jalgele saada. Tulemuseta. Üksinda ei tasu ikka siinseid võimalusi kuritarvitada - või kui, siis kontrollitumas keskkonnas kui raudteejaama vastas asuv coffeeshop. Eelmisel korral nägi selliseid selle kah, tänane oli aga kuidagi eriti õnnetu.

Ja siis oli minu "kodune" ATM rikkis. Välismaal olles ei taha päris igasse auku oma kraami toppida. Aga eks kogemused on kah olulised. Sai siis tänaseks teine auk otsitud.

Ja siis hakkas sadama. Padukat. Külma. Jee ...

Lõpuks planeeritud söögikohani jõudes olisee ... suletud. Toolid laudade peal. Tuled kustu. Mis ei olnud muidugi täielik üllatus, sest pühapäevad on siin uimased. Poed tehakse lahti kell 12 (eranditega muidugi). Paljud teisedki söögikohad olid suletud. Coffeshopid ja Smart Drugs poekesed jms on muidugi avatud.

Burger King oli ... avatud. Ratsionaliseerisin endale selle valiku "üksinda välismaal olles pole vahvate söögikohtade muljeid niikuinii ju kellegagi koheselt jagada" ning tellisin Double Whopperi. Juustuga. Nohu kaotas burgerist selle vähesegi maitse, mida seal tavaliselt tunda ning tulemuseks oli ikka väga saepurune eine. Samas kõhu sai täis. Mõneks ajaks. Eks homme saab vanasse kohta tagasi minna - kui just jaapani köögi isu ei teki ja ümber nurga asuvasse all-you-can-eat jaapani sööklasse ei satu. Tundus täitsa asjalik.

Hotell (Golden Tulip Amsterdam Centre) on hea asukohaga (mõnisada meetrit raudteejaamast) ning üsna viisakas, arvestades konkreetse toa hinda ning praeguse perioodi keskmiseid hindu. Wifi on aeglane, aga olemas ja tasuta (vs €8 tunni eest mõnes teises kaalutud hotellis). Toas on hästi kontrollitav konditsioneer, mille saab üsna palavaks reguleerida - haigele mehele täitsa sobilik. Ei ole vist geihotell nagu üks teine otsingutlemustesse jõudnud lähedalasuv ja üsna kõrge keskmise hindega tulbihotell ("2 Classic rooms, 7 Leather rooms", rrrrr).

Rämedalt külm oli täna. Läbi akna paistis täitsa okaa, aga õhtul välja minnes võttis ikka korralikult lõdisema. Lisaks jäi 2 trammi vahelt ära ning need kihutasid enne kolmandat, õigeagset, peatusest mööda. Urr.

Albert Heijni poodides, mis tunduvad olevat kõige sagedamini esinevad toidu- ja esmatarbekaupade poed, ei saa krediitkaardiga maksta. Mingi siseriikliku PIN-kaardiga pidavat saama. Tüütu.

De Keuken van 1870 on väga mõistliku hinnaga väga mõistlikku kodust toitu pakkuv söögikoht. Kahju, et sinna varem ei jõudnud. Lisaks tavamenüüle tundub seal olevat ka hooajaline valik (kõik peale tavamenüü oli kohalikus keeles, nii et ma oletan). Kõik toidud, mis laiali kanti, nägid väga isuäratavad välja ning minu valik ka maitses hästi. Erimenüüst jäid silma veel ka praetud lest (vist oli lest) ja veinikastmes karbid friikartulitega (selline Belgia teema). Igastahes tahaks tagasi minna ja veel proovida. Melu oli kah mõnus, lauad on üsna lähestikku ning rahvas vestleb aktiivselt. Omavahel. Aga ikkagi oli seltskondlik. Teenindaja oli ebahollandlaslikult lahke ja sõbralik. Võinoh, tegelikult stereotüüpsele hollandlasele mittekohaselt - minu seekordse siinviibimise ajal ei ole ma ninapidi kokku sattunud ühegi ebaviisaka teenindajaga, enamasti ollakse kas viisakad või väga viisakad.

Kokkuhoidlike inimestena ei osta hollandlased mitte Ligne Roset'st erilisi seinalampe, vaid värvivad lambipirnidel tipud hõbevärviga ning keervad need niisama soklisse, ilma lambivarju lisamata. Tulemuseks on seinale peegelduv valgus, mis ei pimesta (kuna otse silma ei paista midagi). Mujal pole sellist lahendust massiliselt kasutuses märganud. Umbes nagu Hiina autode toonklaasid, mis olid esiustel ühest servast peegli juurest täiesti läbipaistvad - massiliselt näha, aga ainult seal.

Jõudsin arusaamisele, aga mitte veel veendumusele, et Amsterdam on igaühe peas tekkiv linn. Iga paganama päev leian ma mingi ristmiku või ringtee või tänava või hoone, mis on pärit mõnest teisest linnast, kus ma kunagi käinud olen. Kummaline.

Hotell on ikka üle keskmise lahe - istun praegu fuajees, mis on raamaturiiulite jms-ga jagatud sopikesteks - siin on koosolekulaudu (hetkel käib 2 koosolekut), tugitoole, sohvasid jne. Wifi levib hästi, taustaks on parasjagu energiline tapeetmuusika ning kohv on täitsa OK. Kui vaid kõrval ei istuks kerget nohust neiut, kellele vanemad pole tutvustanud nina nuuskamise töövõtteid.

Tundub nagu ma kõnniksin iga päev 100km maha. Tegelikult vist natuke vähem ikka. Täiesti jalutamiskõlbulik linn, kuigi hetkel sügiseselt hall. Laupäev oli tegelikult päris ilus, päike paistis ja puha - aga ikkagi natukene tuuline ja kõhe.

Pühapäev on Amsterdamis sisuliselt mõttetu päev - paljud kohad on kinni ning kohalikud ei tule vist üldse kodust välja. Kell 11 hommikul oli linn tühi, lõunaks ilmusid turistid tänavatele. Elukorraduslikult on see ehk isegi mõistlik taastumispäev.

Kahju, et kõik kaasaostmisväärne Eestis automaatselt kriminaalkaristuseni viib.